Viimase kolme nädala lugemuse põhjal järgmised arvamused/soovitused:

Lii Unt, Parim näitleja linnas. Üks väga hea raamat. Mina lahistasin nutta, sest oli nii ilus, arusaadav ja äratuntav ja õige. Kes viitsib ja tahab, leiab kirjapandud ridadevahelt ühe hoopis teise loo - noh selle, mis mind pisarateni vapustas.

Ken Wilber, Atmani projekt. Lugesin teist korda. Lõpuks sain aru. Poetasid pisaraid, sest enda piiratusest ja küündimatusest oli kohati hirmus hale. Meeletult avav, selge, komapktne ja ääretult loogiline raamat. Lünga täitja minu jaoks. Lõpuks ometi mingi teos, mis suutis mu aja ja ruumi olmatusest lõpuni aru saama panna ja tõmbas nii mõnegi olulise niidiotsa kokku. Ma arvan ma olen Wilberisse armunud. :) Ilmselt raske mõista neil kui pole varem kokku puutunud vähemalt Jungi, Freudi, budismi ja hinduismi alustõdedega ja kel puudub isiklik mediatsioonikogemus.

Maria Kupinskaja, Minu Alaska. Kohtasin Mariat ta raamatuesitlusel ja ilma Eppu ja Petroneprinti teadmata pole kindel, kas oleksin selle just praegu ette võtnud. Aga hakkasin lugema, enne pidama ei saanud kui läbi oli. Mitte et see oleks kirjanduslik suursaavutus, aga see on just selline easy-reading mis mulle meeldib. Ma armastan reisikirjeldusi ja Maria lugu lugedes oli äratundmine mitte ainult ühes kohas...

Britta Das, Päikesetõus Himaalajas. Lugesin ühe ööga läbi. Kohati hakkas hirm, et see olen ju nagu mina, kes selle kirjutanud on - väliselt ma mõtlen. See on natuke -ühe suure põhimõttelise erandiga - nagu minu lugu ka. Minu Himaalajas on lihtsalt rohkem sisemisi arenguid ja muutusi ja segadust.

Amy Silverstein, Sick Girl. Jällegi ei midagi ülierilist kirjanduslikult, aga pani natuke mõtlema. No tegelikult natuke rohkem kui natuke. Me viriseme pisasjade üle ikka palju, kas pole?

Pema Chödron, Kui kõik variseb kokku. Kes budismiga natukegi põhjalikumalt kokku puutunud on, ei leia siit väga palju uut. Ja kõigega ma ei nõustu ka, ma arvan, et Lääne inimesele ei tohi nii karmilt kõike välja ütelda ja nii karmidesse raamidesse panna. On pehmemaid teid ja vahepealseid meetodeid. Ma ütleks, et mitte lootusest loobumine pole oluline vaid arusaamine, et suuta loobuda lootmast :)

Linnart Mäll, Nulli ja lõpmatuse kohal. Jätsin pooleli, no ei ole minu aeg ega koht seda praegu lugeda. Mitte ühegi nurga alt ei sobitunud.

Ivan Turgenjev, Suits. Uudismaa. Neid raamatuid ma pean Tomiga arutama :). Eriti kõrgekvaliteetne kirjandusklassika, tuletab meelde, et peaks Lotmani "Semiosfäärist" üle vaatama. Sest alati kui ma vene klassikuid loen, tekib mul error keele, keeleruumi ja märkide osas ja mul tekkib õud kui piiratud sõnavara ma kasutan ja hirm kui vähe ma maailmakirjanduse klassikat tegelikult loen.

Robert Lesslie, Angels in the ER. Pole mõttet lugeda, kes ei saa aru mida tähendab ileus või ventrikulaarne tahhükardia. Mina tean, mulle meeldis. Kuigi kirjanduslikku ilu oli vähevõitu, aga see polnud ka eesmärk. Natuke nagu telesari ER, aint verd pritsis vähem.

Michael Palmer, The Fifth Vial. No ma ostsin selle, sest seal pidi juttu olema organdoonorlusest. Oli ka, a lõppkokkuvõtteks oli see lihtsalt üks ulmesugemetega krimiromaan. Mõttetu. Jätsin Hiltoni lauale vedelma.

Ja teate - mul on 30 uut raamatut ootamas! :p (suuresti aitäh Inxule, kes portsu oma hiigelraamatukogust ajutiselt mulle pärandas)