Joul

Natuke joulupilte siitmaalt :)
Homme India. Siis Myanmar. Tagasi levis, kui levi on. :)

Lyhiuudised

Ta"na on teine pa"ev, kui maoistid ma"ssavad. Eile sai 75 inimest vigastada - noh maoistid ja politsei, mitte tsiviilelanikud. Onneks hoiavad nad omaette ja on pealinnas, samal ajal kui meie turvaliselt oma Balkoti kylas aega veedame.

Pean ta"na sobrannale jala lennujaama vastu minema, sest kogu transport on kogu Kathmandu orus blokeeritud. Va"ga tobe.

Eile ka"isime joulupuud otsimas. Ronisime 2500 ma"e otsa, sest la"hemal yhtegi okaspuud ei olnud. Leidsime ma"nni - abiks seegi. Tahtsime Sirke ja Amberiga lastele yllatuse teha, lopuks aga kukkus nii va"lja, et vanemad poisid tulid kaasa, leidsid puu, tegid kaelamurdva laskumise selleni (kasvas ma"ekyljel), raiusid selle maha (meie samal ajal hoidsime silmad kovasti kinni, sest yritus tundus va'ga ohtlik olevat) ja siis poisid tassisid puu veel koju ka (3 tundi matkamist). KOigele lisaks tagasitulles eksisime meie, s.t hellitatud La"a"ne tydrukud a"Ra, nii et yks 7-aastane poiss pidi tulema, meid yles otsima ja oigele teele juhatama. Ytleme, et pa"Ris piinlik, kui sa pead lastel silma peal hoidma, aga loppkokkuvottes eksid hoopis ise a"ra ja joulupuu yllatuse asemel pidid nad puu ise pohimotteliselt kohale organiseerima. Aga - va"hemalt idee oli meie. Koigil oli muidugi terve ohtu va"ga naljakas. Seega - meil on joulupuu.

Temperatuur langeb o"o"siti alla nulli nyyd monikord, mis on sama va"ljas ja sees, seega moni hommik ei tunne ma oma na'ppe peaaegu yldse. Keegi peaks mu toale puuduolevad aknad ette organiseerima.

Elektrit jagub aina harvem, orus on ko"o"giviljad otsas, pangas on raha otsas (!!!), s.t ATMid ei to"o"ta, pangad ise on kinni. Noh ja koik poed on ka niikuinii kinni demonstratsioonide tottu. MInuarust on mul pa"ris ponev siin.

Ah ja - ostke mu raamatuid :p
http://www.pilgrimbooks.ee/product/4827/ ja http://petroneprint.ee/minu_nepaal.php

Ma pean varsti teise osa oma NEpaali raamatule kirjutama mulle tundub. :D
Seekordsed pildid siis:
1) Tika, Pasang, Samuli ja mina CFNi lastekodu katusel meie puhkehetkel
2) Mina ja Amber joulupuuga maadlemas
3) Leidke pildilt poemyyja ja arvake, mis ta teeb. Tosi - klientidest ei tasu end ha"irida lasta kui uni on magus :)
4) Pesu vajab pesemist

Lihtsalt repliik

Tegelikult on nii, et kui just monda suurt ikaldust ka"sil pole, on meil siin hysteeriliselt naljakas.
Meg'is on meil abiks yks uus Austraalia tydruk, kes eile lihtsalt po"o"ritas silmi ja ytles, et ta pole ammu niimoodi naernud.

Oli tavaline ohtu. Elektrit polnud, istusime kyynlavalgel ja vestlesime. Vestlused na"evad va"lja nii, et koik 20 last ra"a"givad korraga, ja nii kovasti kui va"hegi suudavad, aegajalt koige kaugemal istujale midagi karjudes. Teema ka"ib seinast seina ja yldiselt pole voimalik mitte midagi refereerida, sest keegi ei saa reeglina mitte midagi aru, aga po"o"raselt lobus on.

Eilne vestlus sai alguse sellest, et Subash teavitas :"You must love me more than my mother,so maybe you are my real mami. You my mami, ok?" (Tundub, et sa armastad mind rohkem kui mu oma ema, seega a"kki sina oled mu oige ema. Sa oled mu ema, ok?)
See on ilmselgelt libedale teele minek, seega tuleb sellised vestlused voimalusel naljaks po"o"rata. Nii ka kysisingi, et "You said mami or mama?" . Keegi lastest kuulis mama asemel momo. (Momo'd on kohalikud pelmeenid, delikatessroog siin). Siit sai alguse kysimus "We have momo today?" (Meil on ta"na so"o"giks momod?). Keegi kolmas, kes just vestlusringi lylitus, kysis - you like pizza better? (Kas sulle meeldib rohkem pizza?), arvates, et me ra"a"gime lemmikso"o"gist. "No-no I like movies better", lisas neljas (ei-ei, mulle meeldib kino rohkem), arvates, et me ra"a"gime hobidest.

Lopuks muidugi ei saanud ma ise ka enam aru, millest me ra"a"gime, aga iga viimane kui yks inimene toas oli vestlusesse kaastatud ja ka"is kova vaidlus. Kuna sellistel emotsionaalsetel hetkedel la"heb vestlus yle nepaalikeelseks (alustasime inglise keeles), siis ma ei suuda seda enam ja"lgida ja seega hakkan ma ise ka vales kohas valesid asju sekka ytlema.

Ihh, meil on siin ikka va"ga lobus.

Lo"ksus

Noh, ega mul muud polegi ytelda seekord, et ta'nu krrrrmuse maoistide demonstratsioonidele olen ma Kathmandus niinimetatud lo"ksus. EI saa isegi koju - Balkoti. Noh, jala saaks, aga 10 km ei viitsi ette votta. Maoistid on ja"lle koik teed blokeerinud, ykski buss, takso, tuktuk ega muu liikurvahend ei soida. Mis on pyha onnistus - kui te teaksite kui vaikne siin on ja kui puhas ohk!

Ma olen Kathmandus yhe sobra (issver, ma olen nagu nepaallane juba - koik, keda tunnen, on kohe sobrad) hotellis. S.t Mukti, nii on tolle sobra nimi, on kohalik a"rimees ja omab hotelli ja lubab mul siin tasuta vedeleda :p. Vastutasuks ei pea ma talle ei kingitusi tegema ega isegi mitte mone ta sugulasega abielluma - vot nii normaalseid inimesigi leidub siin.

Kuna KOIK poed, turud, jne on kinni, siis toitume juba mitmendat pa"eva hotelli kylmkapis leiduvast, s.t peamiselt munadest. Ja mustast teest. Balkotis saaks va"hemalt riisigi, kui mul ikka tosine riisi isu tuleb, eks ma siis pea sinna jalutama :) Pa"evad kulgevad nii, et votan hommikul raamatud kaasa, ronin katusele ja kui pa"ike loojub, tulen alla. Vahepeal toob hotelli baarman mulle piimaga teed voi lassit. Selline vaheldusrikas elu. KEskmiselt loen raamatu pa"evas. Ja kirjutan palju ma"rkmeid.

Va"ga monus puhkus vahelduseks!

Koigepealt siis moned pildid. Mina opisaalis (kus minust on ilmselt rohkem tyli kui kasu) ock yleja"a"nud pildid mahuvad yhe alapealkirja alla: Lihtsalt Nepaal (pyhamehed, sinepipold ja ma"ed)








Minu poolt on olnud hirmus häbematu mitte kirjeldada oma haiglapraktika kogemusi siin.
Nimelt teen ma siis oma viimast – diplomieelset praktikat kohas, mille nimi on Helping Hands Community Hospital. Suhteliselt väike kohalik vaesemale rahvale mõeldud haigla oma opi-ja sünnitusblokiga. Nalja saab muidugi ilmast ilma. Pole vist vaja ütelda, et haigla on suht vanas räämas hoones, üle keskmise räpane ja staatuseks on 100% kaost 24 tundi ööpäevas.

Haigla boss on jällegi paraku üks väga tähtis mees. Nagu ilmselt juba arugi saate, on neid tähtsaid mehi siin maal palju. Iga päev sikutab ta mu oma tavatoimingute juurest ära, pressib oma ruumi (mis on räpase kardinaga eraldatud pugerik tänaval) ja räägib kui tähtis ta on. Ta on nimelt ka peaministri ihuarst. Meie vestlused toimivad nii, et samal ajal võtab tähtis doktor vastu ka patsiente ja ei lase neist end üldse häirida. Kuna kõik patsiendid on tulnud vastuvõtule koos oma ema, isa, laste, onude, tädide, õdede ja vendadega, lisaks ei toimi mingi järjekorrasüsteem, seega on terve pugerik rahvast täis litsutud. Kõik kisavad, seletavad, õiendavad ja üritavad kõigist üle rääkida. Selle kõige keskel räägib (karjub) tähtis doktor mulle oma suurepärastest sidemetest poliitikutega ja punastab iga kord heameelest kui ma ütlen (karjun vastu), et see avaldab mulle sügavat muljet.

Täna ilmus pugerikku ka veel üks kirurg, kes hakkas mulle (rahvast üle karjudes muidugi) seletama, et tal on nii kahju ikka, et Eestis 1988 oli suur maavärin ja 90% rahvastikust hukkus. Algul ma ei reageerinud, aga kui ta ikka nõudis, et kas mäletad, siis olin sunnitud tõdema, et minu teada pole meil sellist asja olnud. Ja et Armeenias oli küll suur maavärin kunagi, kuigi 90% rahvast paraku surma ei saanud. Selle peale kodanik kirurg hakkas elavalt seletama, et tema mäletab küll ja mina ärgu vaielgu. Lõpuks jõudis ta järeldusele, et ma lihtsalt ei mäleta. Ma omalt poolt vaidlesin vastu, et no selliseid asju ma tean. Kirurg omalt poolt ja aina enesekindlamalt, et milline häbematus on oma maa ajalugu mitte teada. Tähtsatele meestele vastuvaidlemine on lubamatu siin maal, eriti kui oled neist noorem ja kõigele lisaks veel naisterahvas. Ühesõnaga oli mul 2 võimalust – tunnistada, et ma tõesti ei tea Eesti ajalugu või raiuda, et Eestis pole suurt maavärinat olnud. Valisin viimase, mis oli ilmselgelt viga minu poolt, sest tähtis kirurg lahkus solvunult mu vaateväljast. :)

Esimesed praktikapäevad veetsin ma vastuvõtus. See on selline tore koht, kus on üksteise otsas 40 voodikohta ja seega vähemalt 400 inimest, sest iga haigega kaasneb pool suguvõsa ja mõned juhuslikud tuttavad. See on üks kohutav koht, pean ma mainima. Ühes ruumis koos alates seagripist lõpetades bussiavarii tükkidega, kõigele lisaks padukülm ja meeletu tõmbetuul (kõik võimalikud aknad lahti). Ei mitte mingit hügieeni, käte pesemist ega üleüldse mitte mingisugust korda. Meeletu lärm, teokiirusel liikuvad arstid ja õhukestes sarides õed, kes lõviosa ajast lihtsalt omavahel juttu ajavad. Kuigi see kõik oli väga põnev, ei saanud ma seal väga hästi hakkama, sest paljud haiged räägivad mingeid nepaali maakohtade murdeid. Ja kui nad räägivad kiiresti, alustades juttu stiilis, et ükskord kui neil oli veel neli kana, samal ajal sugulased vahele karjumas ja üle seletamas, siis põhimõtteliselt ei saanud ma mitte midagi aru, sest minuga peab nepaali keeles ikkagi rääkima aeglaselt ja selgelt. Pealeselle oli mul kole hirmus, sest ma tundsin lausa iga vahetuse lõppedes füüsiliselt kuidas igast bakterid, viirused, amööbid ja muud loomad mööda mind ronivad. Ma pidin täie tõsidusega tõdema, et haiged, kes sellest kohast eluga pääsevad, peavad küll raudse tervisega olema.

Ühesõnaga asi lõppes suurepärase lahendusega, et ma olen nüüd opi-, postopi-ja sünnitusblokis. Esiteks – kahes esimeses patsiendid eriti ei suhtle ja õdede-arstidega saan ma kenasti inglise keeles hakkama. Sünnitusblokis (blokk tähendab kahte tuba – sünnitusstaadium 1 tuba ja sünnitusstaadium 2 tuba, mille vahet ma teha ei suuda) aga toimub üleüldine karjumine ning ma võin kasvõi eesti keeles sõna sekka ütelda – keegi ei pane tähele. Siin on haiglasünnitused veel sellised, et naine seotakse günekoloogi tooli külge kinni ja siis arsti ja õdede ühise jõupingutuse (ema kõhule pressimise ja tite väljatirimise) tulemusena saadakse jõmpsikas ka kätte. Brutaalne, aga väga tõhus :)

Kõik palatid on SIGAkülmad. Mul on seljas kaks paari sooja aluspesu, flanellist kurtha (kohalik rõivas), sall ja vahest ka müts ja pidevalt teed juues on võimalik normaalset kehatemperatuuri hoida. Kuidas aga vastsündinud, opi läbinud ja üldse paduhaiged inimesed siin otsi ei anna, sellele mina vastust veel leidnud pole.
Opiblokis on ka üks Kanada kutt, Colin. Kuna ta ka alles õpib, kirurgiks nimelt, siis on ta sama äpu kui mina ja seega me lõbustame üksteist aegajalt soolikate taustal turistipilte tehes. Siin on nimelt lubatud igal pool ja iga protseduuri juures pilte teha. Ja mitte mingit privaatsust pole ollagi – ükskõik mis läbivaatus toimub, võib iga järgmine patsient või mõni juhuslik mööduja lihtsalt kardina kõrvale tõmmata (uksed paraku puuduvad) ja vaadata, et mis õige toimub.
Mul on siin oma patsient ka. 24-aastane noormees, kes oli peksa saanud ja kelle sisikond oli nii sodi, et opil lõigati ta lahti ja õmmeldi samatargalt kokku tagasi (boss-arst ei väsi mulle iga päev kordamast, et 3 liitrit verd tuli tal välja võtta ja kõik kohad olid maksatükke täis. Nõrganärvilistelt palun selle repliigi pärast vabandust :). Paraku aga ilmutas nooruk tõsiseid ellujäämistunnuseid ja mingi ime läbi on ta juba 2 nädalat vastu pidanud ja minu arust muutub iga päevaga tervemaks ja tugevamaks. Kuna ta oli suht lootusetute hulka arvatud, siis muidugi anti ta mulle, sest kes saaks olla veel parem patsient praktikandile kui surmale määratu. Nüüd ma ei teagi, mis saab, sest tundub, et kodanik jääb ellu :)

Mu praktikakoht asub Balkotist muidugi hirmus kaugel. See eeldab iga päev kohaliku bussiga Kathmandu oru teise otsa sõitmist ja hilisõhtust tagasitulekut. Vaatamata meeletult ülerahvastatud, paduaeglasele ja vaevu liikuvale bussile ma naudin siin neid sõite – see on mu ainuke aeg mulle endale, kus ma ei pea koguaeg tegutsema. Üldiselt ongi nii, et ärkan 5 paiku, oleneb kas olen ööbinud enda kodus või Megis, teen lastele hommikutee ja kui jõuan, siis ka aitan lõunat valmistada, aitan lapsi koolitöö juures, siis u 8 sõidan haiglasse, kus kell 10 algab mu 8, 10 või 12 tunnine vahetus. Õhtul jälle Megi tagasi ja olenevalt mis kell ma saabun on lapsed õppimas või õhtust söömas või juba magamas. Hilisõhtul läbi Balkoti küla tulles on muidugi ka aeg mulle endale – ainult tähed ja kuu ja haukuvad koerad. Reeglina sel ajal elektrit enam pole, kuid kuu ja tähed on nii eredad, et ma ei pea peaaegu kunagi taskulampi kasutama oma 4 km pikkuse kodutee läbimiseks.

Oma praktikaga olen muidugi veidi jännis, sest Rina – väike tüdruk, kes haige oli, sai lõpuks kopsupõletikudiagnoosi. Nii siis ma veetsin mõned ööd temaga haiglas, kus ta oli hapnikuaparaadi all. Vahepeal vahetas mind välja Bikashi vend Sovan ja Megi kohalik töötaja Nanda. Ja siis ma kolisin jälle osaliselt Megi enda apaartmendist, sest keegi pidi ju lastel ka öösel silma peal hoidma. Üldiselt saan ma hakkama nüüd sellega, et mul ei ole oma nurka, mu elu ja magamine on seal, kus on mu magamiskott :)

Mõned päevad tagasi saabus ka Samuli, Soome kutt, kellega me aegajalt – ehk viimased neli aastat - ikka siin Nepaalis koos toimetame. Mul pole tükk aega olnud kedagi nähes nii hea meel. Tuttav nägu, ühised asjaajamised, samad mälestused. Selle olulise sündmuse tähistamiseks läksime õhtul kohalikku baari koos Sirke ja austraallasest Alannaga. See, nagu kord juba kirjeldatud, on väike pime, pea et maa-alune urgas ühes hoovis lehmade ja kanade keskel. Sõime keedetud muna ja jõime õlut, nagu siin kombeks ja üheks õhtuks ma peaaegu et suutsin oma tegevustepagasi unustada ja suutsin isegi veidi chillida. Samuli jääb seekord siia jälle 7 kuuks. Ja nagu talle kombeks, on tal uued huvitavad projektid tagataskust võtta – seekord ta ehitab ühte kooli mahajäänud mäekülla. Samuli elabki nii, et 3-4 kuud töötab Soomes kui hull ja siis ülejäänud aja elab Nepaalis ja teeb hulle projekte. Eks me kõik ole siin omamoodi hullud.

***
Teate, mul on siin üks väike unistus. Ma tahaks magada linade vahel, et saaks end välja sirutada ükskõik mis pidi. :P Nüüdseks olen pea 2 kuud magamiskotis maganud ja peab ütlema, et see on kohati juba tüütu. Viimasel ajal nii, et olen oma magamiskotikookoni jakivillateki sisse mässinud. Mütsi, salli ja flanellist sooja aluspesuga annab see komplekt piisava temperatuuri, et +5 kraadises toas edukalt igaöiselt magada. Keegi võiks mu toale mõned puuduolevad aknaklaasid orgunnida – oleks igati abiks :P (siin on kombeks, et ikka mõned klaasid puuduvad- ei tasu ju priisata).

***
Mu järgmine sissekanne saab olema kunagi paari nädala pärast. Ma lihtsalt pean oma praktikatundidega enam-vähem ühele poole saama, teisisõnu teen ma nüüd järjest üüratult pikki vahetusi, mis ei võimalda mul internetipunktis lähiajal käia. Niipea kui mu lõviosa praktikast läbi saab, lähvad Nanda, Monju ja Bibechana – Megi ja Maya kohalikud töötajad kuni jõuludeni puhkusele. Siis olen aint mina ja lapsed. Kujutan juba ette, kuipalju nalja saab. Ja kui Bikash kunagi Soomest saabub, ma luban, et võtan kohe paar vaba päeva ja lähen vedelen Kathmandus kuuma dushi all.

Juhtumused

Nii. Käisin siis ükspäev tervishoiu-ja rahvastikuministri juures. Üks päev on muidugi ilmselge liialdus, ma käisin seal kokku kuus päeva.
Kõigepealt sain teada, et minister tahab mind näha. No Nepaalis ikka võib juhtuda, et mõni minister sind näha tahab.
Ministeerium on väga vana ja räämas maja ja mulle hakkas kohe kõik nalja tegema. Ametnikud istuvad (plätudes muidugi) oma laua taga ja on lihtsalt tähtsad. Kabinetid on pimedad, katkiste akende ja ürgvana mööbliga. Arvuteid pole ollagi, paberikuhilad on aga üüratud. Allkirjastatud paberid visatakse põrandale, kust minu arvutuste kohaselt vähemalt pool igaveseks ära kaob. Aegajalt trügib niigi rahvast tuugalt täis tuppa veel mõni teine ametnik oma paberitega ja siis Eriti Tähtis Ametnik lappab neid ja viskab jälle pool maha. Eelnevalt iga viimase kui pabeririba allkirjastanud muidugi. Toas on palju igast inimesi, kes tahavad mõne Tähtsa Mehe vastuvõtule. Pidevalt voorib neid juurde, vaatamata sellele, et kõik teavad, et niikuinii keegi kunagi jutule ei pääse. Ajaviiteks ronivad mõned vastuvõttu ootavad kodanikud ametniku selja taha piiluma, mis pabereid too lappab. Aegajalt võtavad nood mõne paberi enda kätte ja uurivad – puhtalt ajaviiteks. Ametnik on piisavalt tähtis, et neid mitte takistada – või ta lihtsalt ei viitsi. Kinnise ukse taga on The Minister. Kuigi tal on koosolek, ei pea paljud kodanikud millekski, aegajalt sinna tuppa üritada sisse murda.
Mina läksin ministri juurde koos Bikashi isaga, kes nagu kunagi kirjeldatud, on ka Väga Tähtis Mees. Sellepärast ei hakanud me kusagile järjekorda võtmagi, vaid murdsime igalt poolt rahvasummast läbi. Olgu ka lisatud, et lisaks kõigele on ta ka suur mees ock tal kasvab kõrvadest rohkem karvu välja kui tal peas neid on. Ta on isegi nii tähtis, et kui mõni ametnik telefoniga rääkis, võttis ta neil lihtsalt telefoni käest ära.
Esimene kord ütles ministri abi (noh mingi plätudes ja väga räpane Tähtis Mees), et minister siiski ei saa mind vastu võtta, sest tal on koosolek. Järgmine kord oli minister unustanud tööle tulla. Kolmas ja neljas kord oli maoistide mäss ja ministeeriumi uksest me lihtsalt sisse ei saanud – miljon koledat maoisti oli ees. Ja uskuge mind, kui mõni hoone on maoistide poolt blokeeritud, tekib tahtmine sealt väga kaugele hoida. (Hiljem tuli politsei ja viskas neid pisargaasi ja muu käepärasega. Siis oli hull mäss, mille ainuke tulemus oli see, et maoistid protestisid veel järgnevad 2 päeva).
Viies üritus ministri juurde pääseda- ja selgus, et minister juba ära läinud (no siin keegi põhimõtteliselt ei käi tööl kui on vähegi võimalik seda mitte teha). Ja kuues kord selgus, et vahepeal on valitsuses mõned ministrid vahetunud, seega ka tervishoiuminister ja nii kahju kui mul ka pole (mulle nendest kuuest üritamisest täitsa piisas), jäigi mul ministri juures käimata.
Poliitikaga saab siin ka nalja. Endine peaminister, Koirala, kes on ei rohkem ega vähem kui 89 (sic!) aastat vana, on senini suurim nööritõmbaja ja põhiline otsustaja. Paraku on ta ka suht haige, mille tulemusena iga tema haiguspäeva ajal toimub ka mõni huvitav teemakohane meeleavaldus. Ma ootan huviga, mis saab, kui ta juhuslikult otsad peaks andma. Kuu aega streike ja demonstratsioone siis on ilmselt kindlustatud.
**
Üleeile jäi Rina, tüdrukutest täna noorim, haigeks. Noh, nagu ikka juhtub – palavik, köha jne. Kraadi meil muidugi pole (st on, aga kõik neli on katki). Alguses muidugi ma eriti isegi ei pööranud sellele tähelepanu – arvestades, et kõik on alailma haiged või katki. Aga siis läks palavik vist nii suureks, et ta hakkas sonima ja krambitama. No selle ma elan veel üle, ennegi nähtud, et suure palaviku puhul lapsed krambitama hakkavad. Aga lõpuks läks hingamine nii kiireks, et ma lugesin välja juba 90 x minutis. See on kordades normaalsest kõrgem ja minu kooliteadmised sellist varianti üldse ei kirjeldagi. Ega’s midagi – plika selga ja külast välja suure tee äärde, et sealt siis takso või mingi asi võtta ja haiglasse sõita. 4 km mägesid ja mingi ma arvan äkki 25 kg seljas või tont teab, palju ta kaalubki. Kõigele lisaks muidugi oli ta selleks hetkeks juba nii apaatne, et ei jõudnud suurt kinnigi hoida. Millegipärast siin muidugi ei tundu see situatsioon üldse väga eriline, sa tead, et midagi peab ette võtma ja teed asju, mõtlemata, et need on rasked või võimatud.

Suure tee pealt saime takso ja sõitsime haiglasse, kus ma praktikat teen – kuna ma tunnen siin juba paljusid ja nad räägivad ka normaalset inglise keelt. Asja ainuke häda nende arstidega on selles, et ma pean isegi arstidele siin paljusid asju selgitama, näiteks seda, et stetoskoobiga kuuleb paremini, kui seda teha jope alt, mitte pealt. Lastearst kuulas-vaatas ja teatas mulle imestades, et Rina süda lööb väga kiiresti. Paraku polnud see mingi uudis, ja üritasin selgitada, et õigupoolest seepärast me siin olemegi. Peale mõningaid teste, üüratuid tunde ootamist, teatas arst, et ju on tegemist mõne viirusega. Ja viirusele – nagu me kõik teame, ravi pole. Et tuleb ainult palavikku alandada, mis paraku jällegi pole mingi uudis mulle. Ühesõnaga – põhimõtteliselt sama targalt sõitsime me koju tagasi, ainult selle võrra targemad, et vereproov midagi hullu ei näidanud. Asja positiivne külg oli see, et tagasi saime haigla koledasti lagunenud kiirabibussiga, mis oli jälle üks huvitav kogemus. Ma polekski jõudnud enam teist teekonda sellise seljakandamiga ette võtta.
Vahepeal selgus, et ka Bibek oli haigeks jäänud ja lihtsalt nuttis ja oksendas vaheldumisi. Seega oli mul ülipõnev öö nende kahega. Jõudsin kõvasti kiruda, sest Bikash chillib kusagil Rovaniemis praegu ja kahtlemata veedab mugavamaid öid kui mina siin.
***
Eile õhtul aga sattusin päikeseloojangu ajal katusele. Nüüd talvel on mägede horisont lihtsalt imeline. Ma pole kunagi elus näinud sellist värvide mängu. Ühel pool, väikeste mägede taga oli purpurpunase-lilla-oranzhilaiguline, imekiiresti värve vahetav päikeseloojang ja teisel pool, Himaalaja mäestiku peal mängisid kõige erinevamad, kummalisemad ja ilusamad värvid mida ma kunagi olen näinud – poole tunniga oli seal vist tõesti kõik värvid esindatud – helekollasest kuni tumesiniseni, paistes ja helkides, särades ja peegeldades, erinevate nurkade alt nendele suurtele mäehiiglastele. Vaatasin, ammuli sui ühele ja teisele poole, unustasin hetkeks olemise ja ümbruse üleüldse. Vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ja siis lihtsalt nutsin – sest nii ilus oli. Ma tahaks nii väga seda kirjeldada, aga ei oska – selliste hetkede ja piltide jaoks vist polegi lihtsalt sõnu… See on vist üks neid hetki, mis salvestub igaveseks.

***
Täna juba jälle Kathmandus, üks järjekordne austraallane saabus, käisin just lennujaamas vastas, nüüd too vaene hing otsib mööda linna sooje riideid taga (tuli Varanasist Indiast ja arvas millegipärast, et siin ka soe), ma kriban arvutis töö-ja muid asju teha ja varsti Balkotti tagasi. Õnneks on siis vähemalt üks paar abikäsi ja mu elu seega palju lihtsam :)

Lyhiuudised

Aurutasin ta"na kogemata riisiga koos yhe prussaka a"ra. Niipea, kui poti kaane tostsin, a"rkas tegelane ellu ja pani putku. Leian, et pa"ris ha"mmastav.

Ta"na hakkas sadama. Novembris ei saja Kathmandu orus kunagi. Koik on ha"mmingus.

Ja nagu eelpoolo"eldust veel va"he oleks, blokeerisid maoistid kolmeks pa"evaks koik oru teed ja riigiasutused. Soome saatkond saatis Sirkele isegi sellekohase teabe. Va"lismin pole mulle muidugi midagi teada andnud :P (Iseenesest muidugi ta"iesti igapa"evane asi siin need streigid. Ongi vaiksem ja puhtam, sest kogu orus liiklus seisab). Ja meil siin kylas on muidugi sellest koigest kama kaks , aint et ma ei saa siis nyyd minna ei Bhaktapuri praktikale ega KAthmandusse sooja dushi votma. Aga ega miski ja"nes pole, koike saab ja"rgmisesse na"dalasse lykata.

Uhhh

Eelmine kord ma kirjutasin, et CFNi lastekodust üks poiss jooksis ära. Novot, kohe päev hiljem läks meil üks kodanik kaduma. 17-aastane, nagu juba täismees oleks. Aga arvestades minevikku ja igast muid asjaolusid, siis on tegemist ühe väga katkise hingega poisiga. Suurte traumade läbielamisel võib juhtuda, et lapsed lihtsalt üldse ei räägi (Tegemist poisiga, kes on kaotanud lapsepõlves nii oma ema kui isa, 7 kuud tagasi ka oma vanema venna, töötanud odava lapstööjõuna ühes vabrikus kogu teadliku lapsepõlveaja; kellel on püsiv südamerike, mille tõttu ta teab, et iga hommik, kui ta elus on , on järjekordne kingitus.)
Mina olen temaga kogu aeg hästi läbi saanud ja nii juhtuski, et kui see poiss põhimõtteliselt jupp aega tagasi lõpetas igasuguse mõistliku suhtlemise kõigiga, siis oli ta siiski nõus suhtlema minuga. No ja siis me siin Sirke ja Bikashiga pidasime plaani, mida ma saaksin teha, et selle poisi probleeme lahendada. Aga paraku tuli igapäev midagi ette, et pikemaks vestluseks ja teraapiaks polnud aega ja mis siin salata – ega ma väga seda ju ei kippunudki ette võtma, sest ma teadsin, et see saab üks kuramuse suur katsumus olema – mu kogemused psühholoogiliste/psühhiaatriliste probleemidega inimestega on suht kidurad ju… Ja niikaua ma seda asja edasi lükkasin, kui ta lihtsalt üks hommik oli jalga lasknud. See draama muidugi polnud enam sugugi põnev, sest ma mõtlesin, mis siis, kui ma oleks ikkagi ta ette võtnud ja rääkinud, püüdnud midagigi lahendada, viinud läbi kasvõi mõne lihtsama teraapia - ehk poleks ta ära jooksnud…. See tunne pole mingi 3.50 või eelarve koostamine, see vastutuse-süütunne või mis iganes see oli, on üks kuramuse vastik tunne… Mina, kui ainuke inimene, kellega ta üldse suhtles, lihtsalt lükkasin probleemide lahendamist edasi – kui alatu käitumine minu poolt!
Olime Sirkega just Bhaktapuri sõitnud (väike kõrvallinn), kui Bikash helistas, et vot nüüd on põrgu lahti ja poiss on eelmisest päevast alates kadunud. Katmandu pole mingi selline linn, kus südamerikkega poisike, seda enam, et täiesti ebastabiilne, üksipäini vabalt hakkama saab. Seega meie Sirkega tulime jooksujalu tagasi, mina läksin tolle poisi 9-aastase õega siis Kathmandu pealt võimalikke sugulasi otsima, kelle juurde ta võinuks minna. Põhimõtteliselt tähendas see seda, et me sõitsime kõige suurematesse slummidesse, urgastesse ja põrandaalustesse kohtadesse ja üritasime leida kedagi, s.t mõnda sugulast, kelle nime me isegi ei teadnud… Lõpuks ma nägin ka sellist Kathmandu elu, millest mul õrna aimugi polnud – millistes tingimustes inimesed siiski elavad… Terve meie mõistes korruselamu peale on üks vets ja pesemisvõimalusi pole üldse. Ühes toakeses elavad koos mitu sugupõlve, lisaks magamisasemed-söögitegemiskohad-panipaigad – kõik kümnekonna ruutmeetri peale ära jaotatud. Ja ometi käib sealgi elu – inimsed ärkavad, teevad tööd, suhtlevad, armuvad, saavad lapsi, lähevad kooli – ja tulevad iga päev koju selle kümnekonna ruutmeetri suurusesse urkasse. Minu tuba siin Balkotis on kaks korda suurem kui need elamiskohad, mida ma nägin…
Asja ainuke lõbus seik oli see, et kommunikeerimisaltide inimestena kogunes igal pool meie ümber suur hulk rahvast ja kõik andsid endast parima, et paanikat üles kütta ja rahvast juurde kutsuda. Kohati oli mul tunne nagu mõnel jutlustajal – seisad seal kuskil kellegi hurtsiku ees, paremal juhul pakutakse teedki ja muudkui üritad algusest peale seletada, miks ja keda sa otsid. Ja ümberkaudne rahvas peatab aina rohkem möödajalutajaid ja kõik algab otsast peale. Õhtuks olin muidugi surmväsinud, räpasem kui kunagi varem, aga poisist ei kippu ega kõppu…
Kuni ööhakul – ta lõpuks saabus Megi tagasi. Ja siis me rääkisime ja rääkisime ja rääkisime. Ma usun, et mitte keegi ei suuda ette kujutada, mis võib ühes peas toimuda kui sul on elus korduvalt võetud kõik, mis oluline ja tähtis, kui sulle tundub, et sind jälitab ainult surm… Kui sa oled oma 17-aastase elu jooksul näinud ja kannatanud rohkem, kui minu mõistus seda haarata suudab.
Minu õnneks olin ma just lõpetanud Sirke antud raamatu, kus lastepsühholoog Tori Hayden jutustab mitterääkivatest, trauma läbielanud lastest, kuid ma ütlen teile, et kuradi raske on selliste lastega töötades seda infot kõike vastu võtta ja püüda asemele luua midagi positiivset. Kuradi raske. Vahest nii kuramuse raske, et ahastus on nii suur, et tekib tunne, et see rebib mu lihtsalt tükkideks. Ja siis aitab ainult see, kui midagigi muutub või mingigi positiivne nihe tekib…
Kogu eelpoolnimetatud loo ja minu poolimproviseeritud-poolteadliku teraapia, vestluste ja pisikeste harjutuste tulemus oli see, et poiss hakkas jälle enamvähem normaalselt suhtlema. Ma usun, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et see on mu senise teadliku elu kõige suurem töövõit. Vähemalt Sirke juubeldas jupp aega, tolle poisi õde nuttis natuke aega ja siis keeldus terve järgmine päev põhimõtteliselt mu sülest lahkumast ja Bikash peab siiamaani iga õhtu mulle privaatse tänukõne. Vot olen jah uhke enda üle! Nii väga uhke olen! (Ja see kõik korvab mu edasise hädaldamise maiste luksuste puudumisest)
Samas tean ma väga hästi, et ma pole mingi imeravitseja ja iga väiksemgi komistus võib tolle poisikese tagasi viia tollesse seisundisse. Ja kui see nüüd juhtub, siis olen ma siin selle ikaldusega puhta üksi, sest Bikash sõidab – Soome!
Just. Viimased nädalad olen ma igal oma vabal hetkel põhimõtteliselt tegelenud Bikashi ärasõiduga. Bikash läheb nimelt pikale nn Euroopa-turneele, teisisõnu tuleb tagasi alles jõuludeks. Kogu sõidu peamine mõte on kohtuda erinevate toetajatega Euroopas ja erinevate organisatsioonide otsad kokku viia. Mis – arvestades Bikashi planeerimis-ja organiseerimisoskust on juba ette teada puhta luhtunud ettevõtmine – mida ma muidugi talle ütelda ei saa.
Ma võiksin raamatu kirjutada, kuidas me Bikashile Schengeni viisat hankisime läbi Soome saatkonna, mis siin Kathmandus on. Lõpuks oli nii Bikash kui saatkonnatöötajad mu närvid lõplikult ära söönud, sest ma tõesti ei liialda, kui ütlen, et käisime iga päev vähemalt korra saatkonnas. Et teada saada, et jälle mõni paber on puudu. Või valesti vormistatud. Või et Bikash on mingi olulise asja koju unustanud. Peale lõputuid kõnesid Soome, Prantsusmaale ja Taani (kus kõikjal inimesed, kes nende meie lastekodudega soetud) ja ka Austraaliasse, peale lugematuid tunde paberite vormistamist ja Bikashi peale vihastamist (no ei ole hullemat asja kui Nepaali inimene peab hakkama järsku euroopalike asjadega tegelema) sai Bikash lõpuks viisa kätte. Paberitel oli suurelt kiri, et NB- Eesti ei aktsepteeri Nepaali passi. Bikash sai muidugi tundide kaupa itsitada, et mida ma hädaldan, et Nepaal on imelik – ise ma pärinen maalt, kes ainukese Euroopa riigina ei tunnista Nepaali passi. Pean möönma, et mulle tundub see ka natuke kentsakas…
Ühesõnaga – nüüd Bikash läheb Euroopasse, mina jään lastega siia ja pean oma aega lõputute praktikatundide vahel (mida ma teen Bhaktapuri haiglas) ja laste vahel jagama. Vahest ei saa ma ka ise aru, miks ma selle Bikashi reisiga nii nõus olin. Mõtlen õudusega, mis saab kui midagi juhtub. Sirke läheb kahe nädala pärast mägedesse, siis olen vapshee üksi kogu selle kupatusega siin. Kohalikud töötajad muidugi ka, aga – mina vastutan.
Meil on siin niikuinii käsil selline aeg, kus kõik on lihtsalt koguaeg haiged. Ühel poisil on mingid imelikud paistetused üle kogu keha ja ükski kohalik arst põhjust ei leia. Ühel tüdrukul on põskkoopapõletik, mis on tänaseks edasi arenenud minu arvamuse kohaselt kopsupõletikuks. Enamusel on mingi silmapõletik ja ma kahtlustan mingit koledat bakterit, aga muidugi võib see olla ka see üüratu tolm…. Ja muidugi kõik on lõputult tatised ja rögisevad – nii ka mina. Õigemini mul on kurk lihtsalt nii valus, et ma juba ammu ei saa korralikult neelata. Arvestades idamaade ja new-age meditsiini tarkusi, võib see kõik olla muidugi seotud siin nende erinevate kommunikatsiooniprobleemidega…
***
Üleeilsest hakkasin magama müts peas, sest nii külm on. Tõstame palun käed, kes teist magavad müts peas eksole. Dushi all juba ka"in talvemytsiga. Palun tähele panna, et soojas toas magamine on üüratu luksus. Samamoodi võimalus sooja dushi all käia – kuigi see on juba väga äraleierdatud teema. Luksus on see, kui ei pea kandma pealampi, et näiteks oma toas midagi üles leida (sest elektrit ilmast ilma lihtsalt pole ja kella kuuest läheb kottpimedaks) ja luksus on ka see, kui võid oma pidžaama selga panna nii, et ei pea prussakaid, sipelgaid ja ämblikke eelnevalt välja raputama. Ma tahaks kohati seda lihtsalt väga kõva häälega öelda, et inimesed, palun mõtelge mis meil Eestis kõik olemas on…
***
Sirke sai Soomest endale kõrvatropid ja andis ühed mulle. Siin on ju selline komme, et hommikuti toimub üleüldine kurgu puhastamine. See on selline rögistamise-öökimise-oksendamise vaheline hääl, mis tekitab ausõna ka tahtmise kohe oksendama hakata. Maja, kus ma elan, on eriti kuulus selletõttu, et siinsed inimesed on eriti puhta kurguga (vähemalt nii ma arvan)– teisisõnu algab hommikul koos koristamisprotsessiga üleüldine öökimine. No ja sama teevad ka naabrid ja nende naabrid. Jne. Ja kui kell 5 hommikul iga viimane kui üks inimene siin külas öögib, tekib tahtmine hulluks minna. Megi ja Maya lapsed ja töötajad ja Bikash ise ka muide seda ei tee (liiga palju Euroopalikku kasvatust), seega pole varem see olnud mulle ka suureks probleemiks. Kuid nüüd, siin teises majas elades – anna kannatust, tõesti. Aga kõrvatroppidega on hea – niipea kui varahommikul esimesi luuaga pühkimise hääli kuulen (sest no ega te ju ei arva, et Nepaalis võiks olemas olla mingi muu koristamisvahend) või esimesi rögistamisi kuulen – panen siva tropid kõrva ja põõnan mõnuga kuueni. Või poole seitsmeni lausa.
***
Väga karm lugu sai seekord. Järgmine kord, kui vähegi aega saan, tulevad lõbusad pajatused sellest, kuidas ma tervishoiu-ja rahvastikuministri juures käisin. Ma olen nimelt vist esimene ja ainuke valge inimene, kes oma õendusõpingute praktika Nepaalis teeb. Sellest tulenevalt on mulle ette nähtud palju huvitavaid tegevusi tähtsate inimestega, mille mõttekuses ma küll kahtlen, aga see selleks.
***
Aaa. Ja öösiti vaatan ma endiselt neid sadu-sadu-sadu tähti ja imeilusat ja selget kuud. Ja hommikuti ja õhtuti ei saa ma pilku lahti mägedelt, mis eriti nüüd talvel on lummavalt, müstiliselt, meeletult ja lihtsalt ainulaadselt ilusad. Hommikupäike teeb nad kuldseks-sinakas ja õhtupäike jälle roosakaks-lillakaks. Vahest, kui mulle tundub, et minu vastutusekoorem on siin kuidagi liiga suur, siis piisab mul lihtsalt katusele minna, vaadata natuke enda ümber ja kõhus ja südame ümber läheb jälle soojaks – mulle on antud elada ikka üks meeletult ilus elu :)

Ma siin motlen, et kas on yldse voimalik, et ma kunagi yldse puhtaks saan? Varemalt olen ma siin olnud alati ju vihmaperioodi ajal, nyyd talvel aga ei saja siin piiskagi ja koik on lihtsalt lootusetult, masendavalt, kohutavalt TOLMUNE. ohtuks on nii, et mul on tume na"Gu, aint silmavalged vilguvad. peale moningat nyhkimist on na"ha, et see polnd ikka pa"evitus, aga ikkagi kui tekib tahtmine ka"tera"tiga na"gu kuivatada on ka"tera"tt pa"rast ta"itsa ra"pane...ykskoik kuiva"ga enne end kylma veega hoorunud poleks.
Sirkel, sel Soome tydrukul, on ta"id ja ta voodis elavad lutikad. Mul pole yht ega teist. Motlen juba, et kas peaks kuidagi isiklikult votma. Isegi see rott voi hiir on mu toast va"lja kolinud. Ykspa"ev litsusin yhe hiidprussaka kogemata uksega surnuks ja kuna see laip na"gi nii suur ja ilge va"lja, ei julgenud seda puutudagi. Aga looduses tyhja kohta pole - hommikul avastasin, et va"Iksed punased sipelgad (keda mu toas on moned miljonid), olid prussakalaipa edukalt ha"vitama asunud ja ta"naseks oli sellest vaid koorik ja"rgi. Va"ga huvitav ta"helepanek mu arust. Teine huvitav ta"helepanek on, et kui ajada mingit vedelikku ymber - no teed voi tinti voi oli - siis hiljemalt kahe pa"eva pa"Rast pole sellest loigust ja"lgegi. Ja"lle ponev.

Muuseas - kas kellegil Eestis on yldse kunagi aega pidevalt, igapa"ev vaadata kuud ja ta"hti? Ma teen seda iga ohtu katusel ja o"o"hakul, kui oma koju MEgist tatsan. Kuu kasvab nii kiiresti, ma varem ei teadnudki. Ja siin on alati yks ha"sti hele ta"ht, mis tuleb u pool tundi varem, kui teised ta"hed. Vahest ma lihtsalt seisan oma maja ees ja vahin ja vahin - no nii ilus on!

Ta"na hommikul oli meil ta"ielik draama. CFNi lastekodust oli yks poiss jalga lasnud. Hommikul ilmus va"lja ta ema ja tolle lastekodu juhataja Tika ja Bikash oili na"Rvis ja yldse oli hirmus ponev. Pohjus, miks too poiss lastekodus on, kuigi tal on ema olemas on lihtne - emal ei ole citizenship-kaarti. See on vist umbes nagu meie kodakondsus. Kui kaarti pole, ei saa sa kunagi kusagil to"o"tada, ega ametlikult kusagil elada ega yldse midagi omada. Ja kui sul juba kord seda kaarti pole, ei saa sa seda ka taotleda. Lihtsalt selline imeline Nepaali kord. IGatahes on nyyd oodata la"hipa"evil lahedat aktsiooni kui me toda poissi mo"o"da Kathmandud taga otsime. Kusjuures lootus teda leida on juba ette nullila"hedane.
Selgituseks veel niipalju, et siin on kokku siis 4 lastekodu: Megs (millega ma enim seotud olen), Maya Nepal (kus Sirke on ja mis on meilt u 10 min kaugusel), SmileNepal (millega ma ka veidi seotud olen, aga mis on kaugemal) ja CFN, mis on samuti soomlaste projekt. Yleyldse on need neli aga omavahel suht tihedalt seotud ja mitmeid otsuseid teeme me koos.

Ykspa"ev ka"isime Sirkega Thimis - korvallinnas. Noh, voi mis linn see on, nagu suur kyla. ISegi yhtegi so"o"gikohta pole. Tegelt pole seal midagi huvitavat, peale yhe buda-templi. IGatahes tulime tagasi - ja"lle kogu tee blokeeritud. Selgus, et kohalikus liivakaevanduses oli onnetus, 5 inimest sai surma (no selliseid asju juhtub Nepaalis koguaeg, seega ei midagi erilist) ja muidugi pereliikmed, saades sellest teada tegid, selmet leinata, mida? Muidugi alustasid suurejoonelise demonstratsiooniga hyvitise noudmiseks, mille ka"igus muidugi ka pohimaantee blokeeriti. Kuna kaevandus oli illegaalne, siis omanik arreteeriti. A kui ta ytles, et maksab 500 000 ruupiat igale hukkunu perekonnale ( st u 80 tuh eesti raha), siis ta muidugi vabastati ja kaevanud to"o"tab edasi. Samamoodi ilma igasuguste turvameetodita. Lihtsad on need asjad siin Nepaalis, lihtsad.

Ka"isime Radikaga ykspa"ev haiglas, sest mu kahtlus oli, et tal on poskkoopapoletik (mis hiljem ka kinnitust leidis). See on teine haigla kui et see, kus mu praktika olema saab. Va"ga huvitav ja"llegi. Arst, vaadanud ta la"Bi, la"ks ouepeale motikaga kiiremaid ringe tegema, samas kui me arusaamatult keset palatit seisime, teadmata, kas siis nyyd on nagu koik voi tuleb veel midagi. Pa"rast voeti kenasti korduvkasutatava noelaga verd, eelnevalt suurem tolm muidugi pyhiti systlalt maha. Yldse, no kuna on see tolmuperiood, siis on haiglas ka koik asjad paksu tolmukihi all. Minuarust on see lihtsalt ja"rjekordne na"ide sellest, et bakterid jm elukad ei ole yldse koige ohtlikumad inimese tervise juures. Vastasel juhul annaksid koik otsad, kellele haiglas misiganes protseduure tehakse.

Vahepeal oli veel Sonu, vanima tydruku synnipaev. Ta sai juba 18! Selle ta"histamiseks tegime katusele lokke ja tantsisime natuke ymber selle kogu oma lastekodubandega. Koigile meeldis va"ga :) ja mina la"ksin koju tavapa"rasest hiljem, mille tulemusena kondisin pilkases pimeduses kogemata yhele lehmale otsa.
***

Yldse, seekord pole ma peaagu kunagi siin na"ljas. Kuna raha on rohkem, siis on kahele riisiso"o"misekorrale lisandunud yks nuudli ja yks kypsisekord. Nuudlid on need va"ikesed pakinuudlid, otse Hiinast, va"Ga odavad. So"o"me neid ilma keetmata -sest selline on komme. kallad chilli jm sodi, mis nuudlitega kaasas on sinna peale raputad kotis segi ja krompsutad. Lisaks on Sirkel koguaeg kommi, mida ta minuga jagab. Yhesonaga - pa"ris huvitav, kui siin na"lga pole. Tekitab rida muid probleeme, sest ei pea koguaeg so"o"gile motlema ja siis, eriti muidugi kodanikud teismelised lapsed, motlevad no igast jama siin va"lja. KAsvata siis sa"herdusi, keda enam riisiga motiveerida ei saa :) Va"hemalt on mul nendega hea usalduslik suhe ja kohati tean ma nende tegemistest ja motetest ilmselt rohkemgi kui Bikash voi Nanda voi Bibechana (kohalikud).
Kuna lastest paljud on teismelised, siis loomulikult on siin igasugused poiss-ja tydruksoprade teemad yleval. Ja"llegi Nepaalile iseloomulikult on nii, et kui poisil on tydruksober, on ta cool ja tehtud mees. KUi tydrukul on poissober, siis eriti Balkoti kylakultuuri ja"rgi on ta - noh kergete elukommetega ja Nepaali traditsiooni ja"rgi pole va"ga palju lootust, et ta kunagi siis yldse abielluks - keegi ei taha endale ju naist, kel on kunagi poiss-sober olnud. Kusjuures poissobra omamine ei ta"henda niikuinii mingit fyysilist kontakti...

****
MAja, kus Sirke tuba yyrib, on paduusklike maja. Majaperemees a"rkab kell 4 hommikul ja hakkab valju ja selge ha"a"lega kohalikke (ilmselt hindu) religioosseid laule laulma. Sirke lasi endale Soomest korvatropid saata.

****
PRaegu on siin riisikoristamisperiood. Lopuks na"en ka selle a"ra. KOristatakse ka"sitsi, sirbiga loigates, siis seotakse vihuks kokku ja pekstakse vastu maad terad varre kyljest lahti. Edasi kuivatatakse terad pa"ikese ka"es a"ra. Ja ongi so"o"gimaterjal valmis. Lihtne, mis?

Elu

Siin on tõesti külm! Suure osa ajast me kõik külmetame. Siinsed majad on nii ehitatud, et toimivad kuidagi keldri põhimõttel, seega kui isegi väljas on 20-30 kraadi, on sees ikka jäiselt jahe ja paljad betoonpõrandad jääkülmad. Ja muidugi öösel, kui temperatuur langeb, on eriti hull. Ning kuna päeval oli ju palav, pole siin kombeks eriti paksult end riidesse panna, sest peagi – juba järgmine päev – läheb lõuna ajal jälle soojaks… Iseenesest on see jälle väga huvitav kogemus – kui ongi koguaeg külm, no vähemalt jahe ja sooja saab keskpa"Eval pa"ikese ka"es voi o"o"sel magamiskotis. Jäise dushi alla minek on tõeline ettevõtmine, samuti pesu või nõude pesemine. Aga omamoodi sellega harjub, igakord enam ei mõtle, et KUI külm see ikka on… Inimese kohanemisvõime on hämmastav.
Minu hommik algab siin pooletunnise joogaga – asi, millest ma kodus nii tihti puudust tunnen, sest ma olen koguaeg kusagile hiljaks jäämas. Siin ei pea ma kusagil hetkel veel kellaajaliselt olema, seega ma naudin neid hommikuid. Õhtud on meditatsioonide ja mantrate päralt – mis imeline elu! Majas, kus ma seekord elan, elab vanapaar, nende poeg ja teise poja naine (kuna see teine poeg on sõjaväelane ja pidevalt kusagil ära). Üldiselt proovin ma nendega võimalikult vähe kokku puutuda, sest muidu ma pean oma hädises nepaali keeles pidama vestlusi, mis mulle sugugi ei meeldi. Või veel hullem, istuma nendega koos teleka ees ja vaatama koledaid india seebikaid. Aga hommiku kuulen ma neid, oi kuidas kuulen! Kell 4.30, jah just 4.30 hakkab vanaproua KORISTAMA! Siin on selline komme, et üldse puhtuse pidamisega on veidi kehvasti, ses mõttes, et kõik visatakse maha – paberid, pliiatsiteritamispuru, söögijäägid, ümbrised, kilekotid jne ja siis käib ilmastilma üks koristamine. Meil Megis samamoodi. Kõigepealt viskame maha ja siis vähemalt 2 korda päevas pühime/peseme kogu maja üle. Mulle käib selline asi muidugi üle mõistuse, aga ma suudan harva selles osas mingeid muutusi esile kutsuda. Nepaallased ei ole mustad või räpased – nad lihtsalt tegutsevad väga kilplaste moodi. Kohati. Eile avastasin, et lapsed pyhivad oma ta"itesulepeasid, noh kui sealt tint va"lja tikub tilkuma - PA"HE!!! HEad tumemustad juuksed, midagi ei paista va"lja ja ka"ed ja"a"vad puhtaks...

Teine huvitav asi on see, et kuna iga nepaallane suudab magada ükskõik mis hetkel ja mis asendis, siis ei ole kellegi uni püha, ehk kui keegi magab, siis võib sellest hoolimata tohutult ämbritega kolistada, ukse taha või tuppa mängiva raadio tõsta (mis halva levi tõttu ragiseb kohutavalt ja on muidugi maksimaalse heli peale keeratud) või üleüldse võib magava inimese toas ringi liikuda ja toimetada ning mo"o"blit ymber tosta. See on nii selles majas, kus ma elan, kui ka Megis ja Mayas (need 2 lastekodu, millega ma seotud olen) muidugi ka. Ehk siis – oma majas ärkan ma 4.30 ja võitlen järgnevad tunnid meeletu plekkämbri kolina, kehva muusika ja vanaperenaise lauluga, ning üritan veel mõnekümneks minutiks sõba silmale saada. Louna ajal siis üritan Megis teha lõunauinaku, mis toimib samadel põhimõtetel, et kui lapsed pole koolis, siis su kõrvale tõstetakse kriiskav raadio, siis vahepeal ronitakse sust üle, otsitakse midagi kindlasti sama lavatsi alt, kus ma magan ja – see on täiesti normaalne ja keegi ei tule isegi selle peale, et keelata mu korva a"a"res kriiskavat lapsisikut. Kui ma vaatan kohalikke, siis nad sellise triangli peale ei liiguta isegi kulmu. Ilmselgelt jällegi asi, mis tuleks ära õppida. Et inimene magab, kui magab ja miski siin maailmas ei suuda seda muuta :)
Kas ma prügikorraldusest olen siin rääkinud? Vist mitte. See käib nimelt nii, et meie kui väga innovatiivsed, sorteerime prügi ja yldse yritame seda voimalikult va"he tekitada. Yldiselt kompost läheb aianurka ja ülejäänud sodi läheb tünni, mis kord nädalas põlema pistetakse. Kuna seda teeb iga endast lugupidav kohalik majapidamine, seda prügipõletamist nimelt, siis on alailma kusagil mingi lõke, mis ajab vastikut kilekottide vm sellise kärsahaisu. Siis käib siin mõnel korral nädalas nn prügimees ehk siis puruvaesed India immigrandid, kes mõne ruupia eest võtavad su prügi ja viskavad selle lähedalolevasse JÕKKE! Just nimelt. Jõgi näeb välja nagu prügimägi kunagi, haiseb kõvasti ja on kaotanud igasuguse vee värvi. Aga vähemalt saavad inimesed ütelda, et NEMAD pole prügi jõkke visanud. Ametlikke prügimägesid siin muidugimõista polegi, rääkimata mingisugusest prügitöötlemisest. Aga ka sellega harjub. Ma tean juba päris hästi, millistes piirkondades tuleb nina kinni pigistada, sest see laguneva/läppuva prügi hais on lihtsalt väljakannatamatu.

Kõigele lisaks olen avastanud, et mu ajul tekivad siin tõsised errorid seoses erinevate keeltega. Sirke (see Soome tüdruk, kes Mayas töötab) ja Bikashiga räägin inglise keeles. Lastega ja Bikashi isaga ja oma majaomanikega inglise-nepaali segakeeles. Sirkel on palju soomekeelseid lastepsühholoogia raamatuid, ka mõned Coelhod ja ma olen avastanud, et ma võin täitsa vabalt soome keeles lugeda ja ma saan põhimõtteliselt kõigest aru. Nii, et ma loen siis palju ka soome keeles. Noh ja oma maile ja tööasju ja blogiasju ajan eesti keeles. Tulemus on see, et mul vahel tulevad kõikide muude keelte asemel meelde saksakeelsed sõnad!!! Ma arvan, mu aju on lõplikult loobunud aru saamast, mis keeles toimetama peaks :P.

Neljapäev-reede olid meil Sirkega vabad päevad, käisime loomulikult Kathmandus. Ikka samas hotellis, kus ma kõikide nende aastate jooksul oma Kathmandu-päevadel peatunud olen, mis on täiesti keskuses, armas, odav (u 50 eeki per öö) ja kus on on SOE VESI! Lõpuks, nagu ikka, maandusime Pilgrims Bookshopis, mis on mu absoluutne lemmik siin (millest ma olen ilmselt kordi juba kirjutanud) ja jälle lahkusin ma 4000 ruupiat vaesema ja 13 raamatut rikkamana. Minu lugemisvara jaguneb siin kolmeks: budistlikud ja spirituaalsed raamatud; meditsiinialased raamatud ja mägimatkade/reisijutud. Ma ju loen päris kiiresti, seega neelan ma siin raamatu mõne päevaga. Hetkel loen astraalrännakutest ja imestan ise, et kas tõesti on inimesi, kes mitte kunagi enda kohal ei hõlju ja aurasid ei näe :) Inimesed on ikka niiii erinevad :)))
Pilgrim Bookshopis on muidugi sona otseses mottes tuhandeid alternatiivmeditsiini, teosoofia, okultismi, religiooni, psyhholoogia, new-age jms raamatut, nii et ma hullun seal peaaegu igakord.

Homme pean minema Bhaktapuri haiglasse oma esimesele praktikapäevale siin. Et siis mul on vaja oma diplomieelne praktika ju ära teha, mis saab absoluutselt huvitav olema. Ma isegi võtsin Eestist oma kummikindad kaasa, sest pole väga kindel, palju nad neid siin kasutavad.

Muuseas, lugesin täna lehest, et GlaxoSmith (oli vist see ravimifirma), mis on neljanda kvartali tulemustesse sisse kirjutanud 700 miljonit dollarit kasumit siagripivaktsiinist. Ütelge siis veel, kellele kogu see seagripieufooria kasulik on. Siin ka siga möllab, aga see tundub olevat pigem jälle üks meelelahutusvorm. Pealeselle meenub mulle, et kui ma siia tulin, siis lennujaamas pidid kõik reisijad täitma selle tüütu-seagripi-paberi, nagu enamustes maades, aga järjekorrast, kus temperatuuri mõõdeti, läksin ma kogemata mööda, sest Nepaalile omaselt oli ja"rjekord pigem mingi pundar ja ma juba Pekingis omandasin oskuse sellistest asjadest mo"o"da ronida :P. Hiinamaal oli nii, et igale saabujale vajutati püstol (ehk siis mingi ülikiire temperatuurimõõtur) otsaette ja kontrolliti, et sa ikka oleksid normaaltemperatuuris…

Ah jaa – varsti tuleb siin Nepaalis ilmselt jälle mingi valitsusevahetus. Maoistid möllavad juba mõnda aega ja ma olen loobunud aru saamast, mis neil seekord mureks on. Omakorda tähendab see seda, et kui mingi poliitiline voimuvahetus siin toimub, siis on kõik poed/koolid/haiglad jne suletud. Siis saab rahulikult oma kodukülas katusel istuda ja mägesid vaadata ja kodusolevast riisist toituda :p.

*****

Ma tahaksin siin hirmsasti osta Nepal Telecomi aktsiaid. Mulle tundub, et siin on umbes sama seis, mis meil 20 aastat tagasi, et kõik kasvab ja areneb hästi kiiresti. Mulle tundub, et ma võiksin vägagi rikastuda nende aktsiatega, ainuke häda on selles, et siin ei saa neid aktsiaid osta :D Selliste majanduslikult kehvade uudistega ma siis nüüd seekord lõpetan.

Seekord ainult pildid

Pilt nr 1: Ükskord oli meil õhtul elekter (pühade ajal)
Pilt nr 2: Mu lapsed + mõned muud tegelased ka (leia pildilt Bikash, ta sõbrad Tika ja Pasang ning kohalikud töötajad Nanda, Bibechana ja kokk Monju
Pilt nr 3: Minu kodu. Ja vaadake-vaadake - Everest ise ka!

Head uut aastat!

Nyyd, kus mul ka kumbki kahest ma"lupulgast ei to"o"ta, pean ma oma asju otse lives kirjutama, mis ta"hendab, et teksti kustumise oht on eriti suur ja seega palun andestada koik kirjavead - teen kiiresti.

Yleeile hommikul pidin minema laste taekwondo tundi vaatama (kl 6 hommikul eksole) ja kui me va"ikese hilinemisega (nii u 7 joudsime), siis opetajatki veel polnud ja kui ta tuli, selgus, et ta"nane tund on yhildatud poliitkoosolekuga ja meid peksti mingisse pimedasse umbsesse saali, kus peale pooleteisttunnist ettevalmistust ronisid lavale u 10 kohalikku koledat ja veel koledamat ta"htsat meest (koik dressides muidugi, mobiilid koguaeg helisemas, sest nad on TAHTSAD) ja hakkasid konesid pidama. Esimene kone oli 1,5 tundi. Koned olid va"ga igavad (ma ei saa ju paljust aru + kui huvitav saakski olla poolteisttunnine propagandakone), peamiselt ra"a"kides midagi yhiskonnast, vist. Lopuks sai yks meie lastest ka diplomi yhiskondliku sporditegevuse vms arendamise ja eest ja la"bi see oligi. Kell oli ma"rkamatult saanud 12, hommik veedetud nagu niuhti. Loomulikult olin ma ainuke, keda asjade selline ka"ik ha"irivat tundus.

Siis oli meil siin veel Bikashi sobra Tika synnipa"ev (seesama, kes mind motikaga soidutab aegajalt), mis na"gi va"lja nii, et ykshetk Bikash vottis mu lihtsalt sappa ja me la"ksime Balkoti kohalikku baari - ma isegi ei teadnud, et siin selline on. See on nii, et la"hed kahest ouest la"bi, maadled teele ja"a"vate kitsede, kanade, laste ja koertega ja voila - oledki mingis madalas pimedas urkas. Peale minu ja Bikashi ja Tika olid seal veel Sirka - Soome tydruk, kes Mayas to"o"tab praegu ja Sam ja veel yks Bikashi sober Pasang. Kuna siin naised baaris ei ka"i, ra"a"kimata sellest, et naised olle jooksid, siis muidugi olime me ta"ielik vaatamisva"a"rsus ja tunniga oli meil Sirkaga kogu sellest etendusest kopp ees. Lisaks koigele on siin kombeks, et olle korvale serveeritakse keedetud muna ja valget redist. (!!!) Huvitav kooslus.
KOhalikud noormehed olid muidugi poole pudeli ollega end juba oimetuks joonud ja va"ljapa"a"sutee osavalt blokeerinud - no see on ka imeva"ike ruum, see baar siin, nii et me otsustasime Sirkega peagi akna kaudu va"ljuda ja poisid omaette ja"tta. Hiljem o"o" hakul, kui Megist kodupoole liikusin, leidsin ma oma kylatee nurgalt Sami jandamas Bikashi, Tika ja Pasangiga, kellest viimased kaks yksteise najal vaevu pysti pysisid (nad olid ikkagi terve pudeli olle juba selleks ajaks a"ra joonud ka). Sam yritas neilt motikavotmeid va"lja meelitada, et nad soitma ei la"heks, mis lopuks ka onnestus ja hiljem peitsime motika Samiga osavasti tema tuppa :) (siin on ta"itsa ok motikat tuppa vedada muuseas). Eile aga Sam la"ks Austraaliamaale tagasi, aga onneks on siin Sirke, kellega omi la"a"nemaa jutte ajada. Na"dala lopus plaanimegi Sirkega koos minna Kathmandusse so"o"ma ja sooja dushi votma :) (krrt siin Balkotis on nii kylm see vesi ma ytlen)


Siis oli vahepeal siin veel ta"htis asi nagu aastavahetus. Meil on siin ikkagi aasta 2066, kes veel ei tea. Ja aastavahetus on tegelikult Tihari - valguse pyha, kus koik majad kaetakse tuledega ja kyynlad on iga nurga peal ja siis tehakse natuke nagu mardisandijooksu - ka"iakse majast majja, esinetakse ja saadakse vastu puuvilju ja raha. Ehk siis see ongi nagu kompott meie jaanipa"evast (ehitatakse spetsiaalsed Tihari-kiiged, mis on tehtud bambusest ja na"evad va"lja nagu kukuksid kohe kokku), jouludest (tuled pannakse yles ja tehakse kingitusi), mardipa"evast (eelpooolnimetatud mardisandi-va"rk) ja lopuks siis nagu uus aasta ka, sest lastakse rakette ja algab Newari uus aasta. Katuselt on muidugi mega vaade neid tulesid na"hes - ei juhtu just tihti, et kogu org on tuledega kaetud. Siin on seda na"ha yle oru, sest majad on ju madalad.

Eile olime me Sirkega sunnitud koos lastega seda tsirkust kaasa tegema, nii et o"o"sel, kui me lopuks Megi joudsime, olime nii totaalselt la"bi, et kukkusime molemad telekaruumi porandale magama, et ja"rgmine pilt oli alles hommikust...

Lapsed kasutasid muidugi juhust ja olid majast muidugi toelise porgu selleks ajaks teinud ja ta"nase esimese poole pa"evast veetsime lihtsalt koristades (tonn riisi oli yle maja laiali). Bikash laekus yldse alles hommikul ja yleyldse on siin totaalne kaos - koik pyhitsevad noh :)
Ja kuna on pyhad (ja need veel kestavad moned pa"evad), siis arusaadavalt mu praktika lykkub ka koguaeg edasi, mis mind absoluutselt ei yllata...

****
Ta"nase pa"eva uudis lehes - alustati Nepali esimese korghoone ehitamist. Hoone tuleb 10-kordne.

Lihtsalt bla-bla-bla

Arge nyyd arvake, et ma iga paev kirjutama hakkan :) Lihtsalt praegu on olnud vajadust iga paev netis kaia ja kui ma juba siia tulnud olen, eks ma siis postita ka blogisse midagi.

Eile, kui ma jätkasin oma võitlust kohaliku tehnika-ja kommunikatsioonividinatega, viis Bikashi sõber mind oma motikal Kathmandusse ära. Ma paaniliselt kardan siin seda motikasõitu, vähemalt siiani kartsin. Samuliga (Soome kutt, kellega me tavaliselt ühel ajal siin oleme ja kes järgmine kuu tuleb) sõites hoian ma alati silmad kõvasti-kõvasti kinni (kui silmad lahti hoidsin, siis kippusin kiljuma), sest minuarust me oleme koguaeg kusagile otsa sõitmas (või siis olemegi sõitnud, lehmale naiteks). Aga eile kui Bikashi sõbraga kõigepealt mööda künkaid ja siis mööda „kiirteed“ sudusesse Kathmandusse jõudsime, olin ma hakanud juba motikasõitu nautima. Ega siin muud vahet polegi, lihtsalt kui taga istud, pead käed hästi külgedel hoidma, et mõni kõrvaltrügiv/ettekeerav veoauto, tuk-tuk, buss või traktor sul külge maha ei sõidaks. Minu õnnetuseks olin ma seelikuga sinna motika otsa roninud, nii et nüüd võib olla juhtunud nii, et nii mõnigi inimene Kathmandu peal on mu põlvi näinud.
Bikashi sõbrale hakkas ka igatahes see ringisõitmine valge inimesega väga meeldima, nii et tagasitulles tegime kesklinnas lausa mitu tiiru, lastes inimestel ja turistidel endid vahtida :) Edevusel ei ole piire ma ütlen. Lõpuks läksin ma juba isegi täitsa tuusaks kätte ja ummikus seistes toetasin jalga muuseas kõrvalseisva auto rattakoopasse, nagu kohalikel kombeks :p. Siin on veel selline komme, et motikaga sõitvad mehed kannavad kiivreid ja taga istuvad naised ei kanna jällegi kunagi kiivrit.

***
Nepalis võib pooleteise aastaga juhtuda paljugi, eriti Meg’is, eksole.
Majas on värvitelekas, s.t. koletult palju India seebikaid ja erinevaid India superstaari-saateid. Õnneks on elektrit jällegi vähe, seega enamus aega pole see aparaat kasutamiskõlbulik.
Bikashil on mobiil, üldse tähendab on paljudel inimestel on Nepaalis tänapäeval mobiil, mida varemalt polnud. Omakorda tähendab see seda, et ka ma pean ju ka kohaliku telefonikaardi endale tegema, mille hankimisest juba eelnevalt juttu on olnud.
Maya ja Meg’i lastekodude peale on kokku 5 uut last, kellest üks 6-aastane poisike on mulle vaevu poole kintsuni (kusjuures pole liliput). No niiiii väike on! Ta on uue koka, kes nüüd ka siin elab, poeg. Uus kokk tähendab aga, et ma ei pea koguaeg köögis olema. See on muidugi puhas onnistus.
Vanemad tüdrukud-poisid on kõik teismelised, mis siin tähendab siis sisuliselt seda, et nad on pidurdamatud ja kohalikus mõistes võivad umbestäpselt just nüüd abielluma hakata. Eile teataski Sujeeta (14), et ta klassivend kutsus ta enda kihluspeole. Klassivend on 15 – täpselt paras aeg naist võtta ju. Tegelikult teema siis selles, et kui on vanemate poolt kokkulepitud abielud (mida on endiselt väga palju siin), siis abiellumine toimubki 15-16 aasta vanuses.
Siis veel - laste matemaatikaülesanded on läinud raskemaks! No kuidas leida vastust küsimusele, et torust, diameetriga 2,1 cm voolab vett tsisterni, mis täitub iga sekundi jooksul 1 meetri võrra. Mis on tsisterni kõrgus, kui maht on 654 liitrit? Kuidas peaksin ma mäletama, kuidas neid asju teha?

Oma heaks meeleks tuvastasin aga, et suudan endiselt Kathmandus suhteliselt normaalselt orienteeruda, bussis ükskõik-mis-asendis tukkuda, käega riisi süüa, ma-pole-turist-ma-elan-siin-nägu teha (st siis igast tüütamisest pääsemist), taksojuhtidega kaubelda, jääkülma veega pead pesta ja muid taolisi eluks vajalikke nippe, mis heaoluühiskonnas võivad kaduma minna.

Sam, the austraallane, on osutunud vaatamata ta kohati täiesti võimatule inglise-keelele täiesti normaalseks kodanikuks, kes tõsiselt ka viitsib siin midagi ära teha. Ja kui lisada veel väike vahemärkus, et ta on ka medõeks õppinud, siis on arusaadav, et meil on, millest rääkida.
Ja mitte vähetähtis pole ka see, et nii on mul vähemalt öösel pilkases pimeduses julgem Megist koju kõrvalmajja minna. Tee on ju koeri täis ja eile ööse avastasime, et üks elektripost oli ümber läinud ja seega kogu tee ka juhtmeid täis, mis koik sarisesid. Juhtub.
***

Kes mu eelmisele postitusele kaasa elas, siis teadmiseks, et endiselt ei ole mul telefonikaarti, tootavat interneti-jubinat ja oma fotoka-kaardi lugejat ei saanud tagasi viia, sest see putka oli tol paeval kinni.

5 päeva asjaajamisi

Mõni ime, et mul siin on olnud padukiire see esimene nädal.

Kathmandus on endiselt pool-vihmaperiood, nii et kui ma eelmine nädal maandusin, sõitsime lennukiga viuhti muidugi äikesepilve sisse. Aga seda juhtub siin tihti. Asja hea külg oli see, et ma leidsin uue meditatsioonimeetodi (no ma tavaliselt mediteerin kui turbulents tuleb, sest ma kardan seda), sest ükski senine ja äraproovitud ei tundunud enam töötavat – no nii hirmus oli ja kõik sähvis ümberringi.
Üldse peakski olema viimased nädalad veel vihma, siis tuleb talv. Aga öösiti on külm juba praegu. Ja omakorda päeval on 30 kraadi. Saa sa siis aru, mis ilm see säherdune on…
Lennujaamas olid mul vastas Bikash, Bikashi õde Bimala ja Bikashi isa. Bikashi isal on häste oluline roll siin minu jaoks, sest kuna ta on mõjuvõimas mees, ajab ta mu praktikakoha asju siin. Muidugi ei räägi ta sõnagi inglise keelt ja see teeb meie asjaajamise vähe aeglaseks, aga see selleks. Õnneks arst, kelle juurde Dulikheli haiglas ma praktikale minema pidin, läks ka lambist puhkusele nädalaks (juhtub Nepalis), seega on kõik edasi lükkunud.
Selgus ka, et Nepalis on vastu võetud mingi seadus, mille tulemusena ei tohi välismaalased enam lastekodus kohapeal elada, seega seekord resideerun ma oma tavapärase asukohaga võrreldes kõrvalmajas. Koos austraallase Samiga, kes ka nende lastekodude heaks töötab. Sam on täitsa ok, välja arvata pisiasi, et ta on noore mehe kohta endale liiga suure ja vedela kõhu ette söönud ja ta räägib omamoodi inglise keelt. Kohe teisel päeval peale mu tulekut läksid Bikash ja Sam Lumbinisse (buda sünnikoht, Lõuna-Nepalis) ja kuna ma oma Eestis pooleliolevate tööasjade pärast ei saanud lubada luksust nädalaks totaalselt levist ära olla, jäin ma siia ja alustasin projekti „3 eluksvajalikku asja“ ehk siis a) leida endale püsiinternet b)kuna mu fotoka juhe oli koju jäänud, leida see kuramuse juhe c)osta kohalik kõnekaart.
Projekt on kulgenud järgmiselt:
a) Esimesel päeval läksin Nandaga Kathmandusse, kuna ta pidi teadma kus neid osiseid on võimalik osta. Tund aega sõitu (u 10 km läbimiseks mööda kiirteed kusjuures), läksime raha vahetama. Sularaha oli otsas. Tuli välja, et kuu aega tagasi oli juhtum, kus 3 nädalat oli KOGU SULARAHA OTSAS! Sularahamasinatest, pankadest, töökohtadest – kusagilt ei saanud. No siin võib juhtuda eksole. Turistid olid shokis ja surid peaaegu nälga.
Aga seekord vedas. Juba kolmandas valuutavahetuskohas oli raha ja voila! – saimegi vahetatud. Stardist kulunud u 3 tundi. Läksime otsima fotokajuhet. Peale 10 poe külastamist ostsin hoopis kaardilugeja kuna sellist juhet siin ei tunta. Stardist kulunud 5 tundi. Hakkasime internetijubinat otsima. Peale üüratuid otsinguid leidsime. Stardist kulunud 8 tundi. Selgub, et jubin vajab ka sim-kaarti. Otsime sim-kaardi poe. Lõpuks leidsime. Selgub, et sim-kaarte sel kuul enam pole. Kogu Nepalis pole. Võib-olla järgmine kuu tuleb. Selle asemel üritatakse müüa juurdelaadimiskaarti, mille kasutamiseks on vaja muidugi seda esialgset sim’i.
Stardist kulunud 10 tundi, oleme mega väsinud ja pöördume tagasi Megi (1,5 h mööda „kiirteed“). Telefonikaardini ei jõudnudki.
b) Teine päev, saabub Bikashi vend Sovan. Kurdan oma muret, ta lubab mulle anda oma isa sim-kaardi Interneti jaoks, läheb seda kodunt tooma. Nandaga läheme jällegi kohaliku telefonikaarte müüva isiku juurde. Selgub, et selleks et telefonikaarti osta, on vaja kohalikku kodakondsust ja seda tõendavat dokumenti. Arusaadavalt mul see puudub. Läheme koju tagasi, võtame Bikashi dokumendid, läheme telefonikaardi-tüübi juurde tagasi ja tellime kaardi ära. Peaks järgmine päev valmis olema. Päev on õhtus, meie jube väsinud jälle.
Õhtul saabub Sovan tagasi. Sim-kaart läheb mu ostetud interneti-jubinasse küll, aga mitte midagi ei tööta.
Proovin ka oma vastset kaardi-lugejat fotokast piltide tõmbamiseks. Ei tööta.
c) Kolmas päev. Lähme Sovaniga kohalikku internetipunkti, et too tüüp seal mu arvuti ära seadistaks. Elekter läheb ära. Tuleme koju tagasi. 4 tunni pärast elekter taastus, läheme uuesti. Internetimees häkib. Möödub tund-paar, ei midagi. Selgub, et ei tööta ei installeerimis-cd ega see jubin ise. Et oma kaotust leevendada, lähme Sovaniga mu telefoni-kaardile (mis oli eelmine päev tellitud) järgi. Selgub, et kuna meil ei ole Bikashi dokumente kaasas, me kaarti kätte ei saa. Kisub pimedaks. Tuleme koju. Nagu väsinud või nii.
d) Neljas päev. Alustame telefonikaardist. Võtame Bikashi dokumendi kaasa, lähme Nandaga telefonikaardile järgi. Selgub, kaart pole saabunud, tuleb järgmine päev uuesti minna. Lähen turistirajooni oma fotokast pilte arvutisse tõmbama. Varsti selgub, et lisaks minu mittetöötavale kaardilugejale, on mittetöötavaid lugejaid Kathmandus palju. Lõpuks ei tööta ka enam mu fotoka kaart ise ja tundub, et mu Hiina pildid (alates pandadest lõpetades kohalike pidustustega) on kadunud. Leian ühe über-it-mehe, kel õnnestub u 200 pildist u 10 taastada. Panda pildid jäädavalt kadunud muuseas. Hakkab pimedaks minema, pean koju tagasi pöörduma. Pikk päev oli jälle.
e) Viies päev. Lähen tagasi sinna, kus otsime mu interneti-jubina. Väidan, et miski ei tööta. Poepidaja helistab oma pojale. Too tuleb, u 2 tunni pärast (vahepeal ma istun siis lihtsalt poes). Hakkame häkkima. 3 tundi ja selgub, tõesti ei tööta. Proovime teist jubinat, teist programmi. Veel 1,5 tundi. Ei tööta. Luban järgmine päev uuesti minna, nad toovad veel ühe programmi.
Linnast tagasi tulles üritan oma telefoni-kaarti kätte saada. Loomulikult pole mul Bikashi-dokumenti kaasas ja ma ei saa seda. Väsimus tikub ligi. Loen päeva lõpetatuks.

Kokkuvõte: 5 päeva, üüratu arv tunde sõitmaks linna ja tagasi, veetes üüratult aega erinevates poeputkades ja it-meeste juures, kulutades sadu ruupiaid ja tulemus on see, et mul pole veel telefonikaarti, internetiühendust ja mu fotoka kaart on lõplikult rikutud. Pole paha, mis?

Kahjuks pole mul aega seekord rohkem kirjutada muust elust siin, sest ma pean minema veel mittetöötava fotoka kaardilugeja tagasi viima, uuesti internetipoepidaja pojaga arvutit häkkima ja lõpuks oma telefonikaardile ka järgi minema. Seega ärge arvake, et mul siin mingi chill on.
:)

Alustame siis Pekingist

Nüüd kus ma olen jälle Nepalis on mul ka hetk aega, et siis oma Pekingi-lugu kirja panna (pilt siis Pekingist). Pekingis läks eee, noh, kuidagi kiireks läks. (Postitatud 4 päeva peale valmis kirjutamist, sest ELEKTERT PÕLE OLND!!!!)

***
London-Pekingi lend, mis startis kl 12 päeval, algas sellega, et jagati laiali tohutus koguses veini, siis kustutati tuled ära ja teatati, et „on öö“ ja siis 10 tunni pärast alles pandi tuled jälle põlema, ja üteldi, et „nüüd on hommik ja olete kohal“. Minu ajaarvamine läks puhta sassi…
Üldiselt mulle muidugi hirmsasti meeldib mu ettevalmistused reisideks (loe: puuduvad täielikult). Arusaadavalt polnud ma mõtelnud ei sellele, mis päeval ma Pekingisse kohale jõuan. Lõppkokkuvõttes oli mul terve päev segadus, mis kuupäev on, sest kohati kahtlustasin, et ma olen terve päev ajas tagasi sõitnud, kuigi vist tundub, et pigem hoopis edasi.
Muidugi ei olnud minu ettevalmistuse tõttu ka teada, et Pekingis käsil The Great 60th Anniversary of our Motherland ehk siis hiigelsuured riigi aastapäevapidustused. Teisisõnu linn nägi välja umbes nagu Brezhnev oleks ellu ärganud. Ja kõik maailma hiinlased olid Pekingisse kokku sõitnud selleks puhuks ja igasugune liiklemine võttis lihtsalt MEELETULT aega. Ma mõtlesin, kas solvuda, et paraadi vaatama ei saa minna, aga siis selgus hoopis, et tegelikult ka kohalikud ei saa. Et siis üritus, kus 1,3 miljardi rahvaarvuga riigist saab osaleda u 130 000. Mitmendik see on, mina arvutada ei oska.
Kell 19 hakkas telerist Vremja. Uudistes on muidu ka lõigud sellest, kuidas korralikud keskklassi pered istuvad (sektsioonkapp taustaks) viisakalt ümber laua ja vaatavad teleris aastapäevapidustusi. Väga nostalgiline.
***
Minu suureks heameeleks selgus, et Hannese kesklinna korter on tõesti suur. Õige pea selgus, et tal on ka sünnipäev (häbematus mind sellest mitte ette teavitada) ja nii siis koguneski õhtul kohe suurem eestlaste seltskond sinna ja maha peeti korralik eesti pidu, kust ei puudunud ei kohalik õlu, Mongoolia viin, saun, angerjas (mina sõin kohutavalt palju, nagu Eestis seda ei saaks, masendavalt piinlik lausa) ja no muidugi ega ka mitte minu tehtud leib :p (kas see on nüüd see koht, kus ma pean ütlema, et: Ostke mu leivaraamatut – „Koduleivaraamat, leiva saamise ja tegemise lugu koos retseptidega“, Pilgrim kirjastuselt, nüüd saadaval ka raamatupoodides.) ….. Reklaamipaus läbi.
Peking on nagu kummaline kombinatsioon Kuala Lumpurist, Moskvast ja mingist mahajäetud Vietnami piirkonnast. Kesklinn on enamasti suhteliselt korras, isegi suursugune (oma väikese kiiksuga), aga siinsamas on hutongid – väikesed kitsad tänavad mahajäetuse ja vaesusega. Aga lahe, mulle nii meeldib. Pekingis on hea aura. Ei saa mingi NYCiga näiteks võrreldagi. Vürtside lõhn. Punased laternad ja paberist draakonid. Ööhakul aktiviseeruvad puuviljaturud. Sajad Aasia toidu restoranid. Odav õlu ja toidud. Hea teenindus. Palju parke. Ja ikkagi see tabamatu aura, mis kas on või ei ole. Siin on.
Minu õnnetuseks tabas mind Pekingis entusiasm läbi trampida vähemalt mõnedki Suured Vaatamisväärasused, nii ma siis Keelatud linna ja Suvepaleesse ka jõudsin, lõpuks ka Taevase templi juurde ja pean takkajärgi kahetsusega tunnistama, et tegelikult, kui ei ole Vana-Hiina arhitektuuri friik, piisaks Suvepaleest täiesti, seda enam, et seal on üks väga lahe budakoda ja võimsa energiaga budakuju.
Hiinlastel on olnud kohutav vajadus kõik asjad hästi suured ehitada ja iga hoone taga on eelmisest veel suurem ja veel vägevam (mastaapi arvestamata jättes äravahetamiseni sarnane) hoone, ja see kõik omakorda kordub, siis mingil hetkel tekib tunne, et aitäh, aga ma võtaks parem ühe tee. Või õlle. Aa, no keelatud linna vastas on ka park, kus saab ka mäkke ronida, selle külastamine seega läheb hea otsusena arvesse.
Veel üks hea otsus oli käia loomaaias, kus ma peaasjalikult keskendusin pandadele. Kuna seegi tutvumine toimus peale vähe magatud ööd, siis teised loomad jätsid mind külmaks. Üks panda istus demonstratiivselt seljaga, üüratu tagumik vastu klaasi. Mõtlesin kohe, et Alissa oleks hulluks läinud – suur karu pepu :D. Muidu on nad muidugi nunnud, selle vastu ei saa. Kõrvatagant krõhvitsedes oleksid nemad raudselt mõmmm teinud, aga seda ei lastud teha. Kuigi enamik hiinlased nägid välja, et nemad oleksid seda ka hea meelega teinud. Pandadel oli aga muidugi kõigest täiesti kamakaks.
Taevase templi parki või jumal teab mis selle eestikeelne tegelik nimi on, õnnestus mul kaasa vedada sel nädalal Hannese juurest üldse mitte-koju-jõudnud eestlane Pelle, kes eelmise päeva kohustuslikud vaatamisväärasused jättis vahele, sest peale rasket nädalvahetust tundis end siiski veel kurnatuna. Pellega oli muidugi täiesti mõistlik liigelda, sest ta pidurdas minu arutut tormlemist igaks-juhuks-igale-poole ja käsitles kaarti märgatavalt mõistlikumalt kui mina. Kui ma järgmise asjana ta mänguasjade turule vedasin, et oma Nepaali lastele kingitusi osta, siis ta kannatus üldiselt muutus esimese kümne minutiga (kui ma olin jõudnud tutvuda vaid kahesaja kuuekümnendikuga pakutavast kaubast) olematuks, kuid õhtuseks uueks Hannese sünna vol2 ürituseks oli siiski nendest katsumustest juba peaaegu kosunud :) ja ööhakul tuli kõigi kannatuste kiuste (või just siis sellepärast) hiigelsuurest Hiina telekast tore koguperefilm Hangover ära vaadata. Mulle meeldis seal kõige rohkem tiiger. Ja Tyson.
***
Taevase Rahu väljak oli eriti nõme. Esiteks pead sa sada korda läbi turvaväravate minema (ja seda ajal, kui on miljon hiinlast juba sabas ja sul hakkab tekkima tunne, et kloone on kloonitud) ja seletama iga kord, et taruvaigutinktuuriga ei ole plaanis kedagi õhku lasta. Teiseks oli väljak täis eriti koledaid läikivaid plastmassist atraktsioone ja hiigelekraanidelt näidati tanke, nii et mul hakkas hirmus. Hirmus hakkas siis nende atraktsioonide, mitte tankide pärast. Kolmandaks, kui sa lähed ühest (või teisest) valest kohast, Mao pildi alt mingist väravast sisse, siis samast väravast enam välja ei saa, ja pead tegema u 4 km ringi, et uuesti algpunkti ja peatänavale tagasi saada. Pole vist üllatus, et ma suutsin seda trikki korrata 2 korda.
Hiinlastest ka. Kuigi nad on punased (sõna otseses mõttes, aastapäeva puhul olid nad endale punased lipud põskedele maalinud ja käisid uhkelt punane lipp käes ock medal rinnas ringi), on nad tegelikult väga toredad. Sõbralikud. Tulevad kohe juurde kui vaatavad, et sa nõutu näoga mingit hieroglüüfide silti põrnitsed. Tänu sellele sõbralikkusele tundub ma saingi hästi hakkama ka näiteks postkontoris, mis on üks huvitav asutus, sest Eesti arvati olevat Ecuador ja selleks, et ühte pakki saata, pead täitma u 6 erinevat paberit ja seisma iga kord järjekorras.
Minu parim elamus oli viimasel hommikul, kus ma võideldes suure väsimusega, end siiski üles ajasin ja ronisin kohalikku parki hommikusi pensionäride tegevusi vaatama. Taichi, kungfu, kingkong, pingpong, juurde flöödi-ja kitarrimängu, laulmist, tantse, aeroobikat – vot selliste asjadega tegelevad pensionärid hommikuti Hiina parkides. Jõin kohvi (oma ainukest hommikusööki siin), vaatasin ammuli suuga vitaalseid penskareid ja tundsin oma selle nädala elustiili ja arutu turistina käitumise pärast piinlikkust.
Lõpuks võib öelda, et kuram, see nädal oli lühike. Minuarust ma ainult tegutsesin, uneaega oli väga vähe, aga nagu suurt kusagile ei jõudnud, ega midagi ei teinudki ja isegi chillida polnud suurt aega. Uskumatu, et ma seda nüüd ütlen, aga: mulle Peking meeldis ja Hiina tahan ma kindlasti kunagi tagasi tulla. Siin on tore. Viimane õhtu jagasime telefonitsi oma vaimustust ka Tarviga, kes muidu küll Shanghais resideerub, aga samuti pidustuste puhuks Pekingisse oli tulnud.
Ühesõnaga, aitäh Hannes ja Pelle, mõnusa seltskonna, öömaja, laupäevase programmi ja mu miljonile küsimusele vastamise eest :)
***
P.S. Tertsil ja Annelil ei soovita siia muidugi tulla, sest teatud H-tähega sõnu on siis jõle palju, igas versioonis ja see süvendaks selle sõna kasutamissagedust, mis teeks mind murelikuks.
P.P.S Hetkel kirjutan ma neid ridu juba Balkotis. Hannesega olime just vaielnud teemal suured prussakad. Ma ütlesin, et minu kõikide Nepaalis oldud kordade jooksul ma pole ühtegi sellist näinud (tema väitis, et ukse alt ajavad tundlad sisse ja liigutavad neid meelalt). Ja nüüd, just hetkel ma vaatan just tõtt ühe kõige räigema suure prussakaga keda elaes nähtud (no nagu need Madagaskari omad). Nagu sellest veel vähe oleks, et mu toas rotikasvu hiir elab. Welcome to Nepal!

Maailma kõige kaootlisem blogi

Kui kellelgi on tunne, et ta pole midagi kaootilist siin elus kogenud, siis siin see on - minu blogi. Just vaatasin üle ja isegi imestasin, et mida ja millal ma kirjutanud olen. Ma nimelt kirjutan ainult lennujaamades või väljamaa dial-up internetipunktides. Olgu see Aasia või Ameerika või minupärast kasvõi Euroopa - lennujaamad ja hotellid on inspireerivad! Coming soon: minu reis Aasia 2009/2010.