2007

Inimesed
Sel aastal tekkisid või taasilmus mu ellu mitu olulist tarka, siirast ja hoolivat naisinimest, kes on õpetanud mulle arusaamist, mõtlemist, usku ja kes on utsitanud mind tegutsema ja arenema ning kes on jaganud minuga oma tarkust ja teadmisi. Nad kõik on hämmastavad inimesed ja ma olen neile nende olemasolu eest minu elus väga tänulik. Nii nagu keegi ütles – see aasta on olnu vägevate naiste aasta. Ja mitmete Vägevatega on minul olnud võimalik kohtuda. Need inimesed on minu parimad sõbrannad, nad on kui turvaline tagala – naljakas, et just sel aastal on selline mõte ja tunne tekkinud.

Teadmine õpetajatest
Aga muus osas oli see definetely Suurte Meesõpetajate Aasta. Õpetaja sõna on väga kummaline, mu arust on Eestis see paljuski lörtsitud. Tegelikult aga tähendab aga suure algustähega õpetaja mitte niivõrd seda, kes sulle oma teadmisi jagab, vaid pigem seda, kelle olemasolu mingis situatsioonis või ajahetkel Sulle midagi õpetab. Samas ei saa seda ikkagi segamini ajada budistlikus mõttes õpetajaga, kes on Su vaimne juht. (kas ma peaks siinkohal tunnistama oma filoloogi võimeid sõnu analüüsida ? :D)
Kuna ilmselt olen ma üheks eluülesandeks rabanud endale eesmärgi võimalikult palju õppida, no siis ma neid õpetusi saan ka uksest ja aknast. Ja peamised suured õppetunnid tulevad mulle just meesisikutelt. Sageli tuleb see õppimine läbi mitte just kõige positiivsemate emotsioonide, kuid täna hommikul ma just mõtlesin, milline õnn, et minu kõrval, ümber ja läheduses on niipalju neid inimesi, kes mind õpetavad ja arendavad. Ma pean siinkohal ennekõike silmas muidugi sõpru – sest sõbrad ja lähedased on need, kes õpetada saavad. See on minu teooria. Ka inimene tänavalt võib anda õppetunni, aga see on kohatult tühine võrreldes inimestega, kes on vaimselt või füüsiliselt sulle lähedal ja kelle energia on seega sinu omaga nii ehk naa mingil määral segunenud. Ma olen õppinud nii lahti laskmist, andestamist, mõistmist, oma ainuõigena tunduvate mõtete kahtluse alla seadmist, väljendusoskust ja olen ikka ja jälle hingepõhjani siiralt hämmeldunud kuidas mu lähedased sõbrad minust hoolivad ja kui väga hea meel mul on, et nad olemas on. Ja ma olen neile kõikide õppetundide eest lõputult tänulik, isegi kui vahest see kõik on liiga pöörane. Ühesõnaga – sel aastal olid mu suurimad õpetajad mu lähimad sõbrad, keda ma armastan neid selle eest kogu südamest.

Suur üllatus
Selle aasta suurim üllatus oli karm teadvustamine, et ainuke asi, mis kunagi ei muutu, on see, et kõik muutub. Muutus minu arusaam igavikust. Ja muutus arusaam kõikevõitvast sõprusest. Ja selle asemele tekkis arusaam tõelisest hingesugulusest ja tõeliselt headest inimestest. Siiani olid need lihtsalt tähendusega sõnad, kuid nüüd on neist saanud tunne. Üldiselt on see hämmastav kui sõnad, mis siiani on olnud sõnad, nagu sõnad ikka, oma positiivsete, negatiivsete, neutraalsete tähendustega saavad täiesti teise varjundi - hoopis tunnetuslikumast ja senikogematust küljest. Ja mul on hea meel, et sel aastal on mu arusaam mu parima sõbra ja hingesugulase tähtsusest saanud hoopis teise ja sügavama varjundi. Igatahes on mu parim sõber maailma kõige sheffim inimene ja ma tean, et niipea kui ta seda blogi lugend on, saan ma kõne „Hunt! Mis asja sa seal jälle ajad.” Muahh Sulle sinna linna teise otsa!

Tänased tarkuseterad

Vahest olen ma lausa hämmingus, kui palju on maailmas Tarkust ja Teadmist ja kui väikese osa sellest minuni on hetkel jõudnud. Ja ma ei pea loomulikult silmas mingit koolitarkust. Mulle meenub, et juba aastaid tagasi rääkisin ma ühele oma väga-väga heale sõbrale, Tomile, et mul on kahtlus, et osad inimesed TEAVAD midagi. Tänaseks ma saan aru, et aegajalt, kui mul just jätkub jõudu laiskusest üle astuda, on mul reaalne võimalus aimu saada nende teadmiste kildudest.
Selle aasta viimane ots on toonud mu ellu (tagasi) ühe väga-väga olulise inimese. Tehke mis tahate, aga mulle tundub, et pmõtselt ingli, kes on mind jälle üles raputanud ja innustanud leidma seda Miskit. Täna oli jälle üks väga eriline ja eriliste ilusate kogemustega õhtu, kus sellest Teadmisest natuke jõudis minuni või siis taasmeenus. Mõned killud sellest:

Esiteks – oluline kogeda seda vana head „siin ja praegu”. Et igal hetkel püüda nautida sedasama hetke võimaldab avastada endas seniolematud väärtusi, võimalusi, väge, varjatuid võimeid jne. Kui aga suudaks seda teha! (Siinkohal meenub mulle muidugi eredad ja lihtsad näited, kui ma koju tulles olen nii mõttes teemadel „mida ma nüüd kohe tegema pean hakkama” või „vat kus täna oli ikka päev”, et topin samal ajal koos muude produktidega külmkappi ka oma rahakoti. Pärast otsin nagu segane. Või et mitu korda tulen ma hommikul välisukse juurest tagasi et veenduda, kas ma juuksesirgendaja lülitasin välja. Et peale seda veel vähemalt korra veel tagasi tulla ja üle veenduda, et kas ikka tõesti. Noh pea laiali otsas, sundtegevused – üldse ei mõtle mida hetkel teed ja pärast on kaos.) Ehk siis – mulle „siin ja praegu” väga meeldib. :) (siinkohal ei saa jätta soovitamata Eckhart Tolle raamatuid "Siin ja praegu: kohaloleku jõud". Ja sama autori "Uus maailm. Elusihi mõistmine". Siit koorub muidugi välja tõsiasi, et ma olen lugemisfriik. Kohati.

Teiseks – hirm, et ma ei jõua asju teha, võtab nii palju energiat, et lõppkokkuvõttes ei jõuagi midagi tehtud. Mu käest küsiti täna, et mitu korda ma päevas ütlen, et mul on „niiiii kiiiiire”. Et kui prooviks hoopis mõtelda „mul on koguaeg aega”. No ma proovin homme. Ja edaspidi. Ma tean juba ette, et see mõte töötab. Jällegi reaalelu situatsioon – vahest ma kirjutan ja lahterdan oma „todo” listi ümber pool päevast, sest ma ei suuda otsustada, mis on tähtsaim ja üleüldse tunduvad kõik maailma asjad just sel hetkel olevad Maailma Kõige Tähatsamad ja ainuisikulisena minust sõltuvad ja üldse olen ma kiire ja tähti ja appi ja issvermaijõua ja nii.

Kolmas oluline punkt – elu ei muutu meie järgi, vaid meie peame kohanduma eluga. Ei ole mõttet lootagi, et ükshetk kõik lihtsalt läheb seda rada pidi, mis sa ootad ja loodad. Aga on võimalik ise valida, kuidas suhtuda sellesse, mismoodi elu kulgeb. Kas hädaldada (mida ma näiteks oskan päris hästi), või leppida (mis ei tule muidugi kõne allagi kui oled säuke põikpäine jäär nigu mina) või kohanduda (mis on ideaalne, aga harjutamist nõudev variant). Noh mis ma siinkohal soovitaks. Ken Wilberi raamatuid muidugi soovitaks. Aga kui see tundub liiga keeruline, lugege Kivirähku - ka väga hea :D. (Sellepärast on mul alati mitu raamatut pooleli. Mõni ülideep, mõni natukedeep ja mõni lihtsalt hea lugemine. Noh nagu Kivirähk).

Nii. Kõiki ülejäänud tänaseid teadasaamisi ei hakka ma kirja panema, selleks on mingi muu koht ja aeg. Ja üldse on hetkel minu uneaeg ka. Ja ma hoian hammastega tagasi end, et mitte hakata siinkohal rääkima teemast, mis minu arvates on AEG :D.

Aga ma väga tänan tänasid toredaid mõttekaaslasi, ja eriti muidugi Inxu, mu väikest inglit, kes muuseas kinkis mulle täna mu lemmikajakirjaniku Krister Kivi luuleraamatu :)

Tere minu uus blogi :)

Ma pean aint nüüd välja mõtlema, mida siia kirjutama hakata :)