Kuhu kadus 2 h enne konverentsi?

Enne konverentsi oli mul hommikul vaja teha üks pisike asi. Osta videomees Paavole ja meie Pillele telefonikaardid. 

Läksin telefonikaardimüügi putkasse. Selgus, et selleks, et SIM-kaarti osta, on vaja passi. Läksin tagasi hotelli, võtsin passi.

Läksin telefonikaardimüügi putkasse tagasi. Selgus, et selleks, et osta 2 SIM-kaarti, on vaja 2 passi. Läksin hotelli tagasi, sain Pillelt sabast, võtsin tema passi ka. 

Läksin uuesti telefonikaardimüügi putkasse. Selgus, et selleks, et 2 SIM-kaarti vaja, on vaja mõlema passiomaniku pilti. Läksin hotelli tagasi. Pillet ei leidnud. Sain sabast kinni Paavol. Sain passi. Ja pildi. 

Läksin uuesti telefonikaardimüügi putkasse. Selgus, et putkamees oli läinud pausi tegema.

Läksin teise telefonikaardimüügi putkasse. Hakkasime täitma pabereid. Vahepeal pidin passid sisse skännima. Ja siis välja printima. Ja tegema neist koopiad. Aga kõik töötas nagu õlitatult ja kaardid ma kätte sain. 

***

Praegu loeme kõik koos Togo-tüübi maili, kes räägib, et ta ei saanud täna konverentsil osaleda,  sest murdis just duši all "ühe oma jalgadest". Ja nüüd on ta “voodist väljas” ja tahab lennupiletit muuta, et homme tulla. Mis me siis nüüd sellest arvame?

***

Konverentsist kirjutab Taisto mingisse muude blogisse :) Ühel hetkel saan ma selle aadressi ka. 

Üldiselt aga kulges kõik meeleolukalt. Konverentsi ajal tekkis hoones totaalne elektrikatkestus ainult kahel korral. Üks kord muidugi meie presentatsiooni ajal. 

Kohale tulema pidanutest on kadunud on kõigest üks hindu ja üks Sri Lanka inime (+ Togo, kelle lugu me juba teame), see on -  uskuge mind -  väga väike kadu. Täna oli kokku koos üle 70 inimese.

Konverentsiettevalmistus vol 2

Mu päevad näevad siin välja sellised, et kell 7 on reeglina esimene koosolek. 

Selleks ajaks ei ole päike veel väga kõrgele jõudnud, mis tähendab, et on kohutavalt külm. Juba teisel päeval loobusin pidžaama kasutamisest, ostsin paksud fliisdressid, nii et nende ja jakisalli sisse mähkudes on isegi ok magada :) Kl 7 ärgates seega ei ole veel väga soojaks läinud, seega esimene osa koosolekust näeb välja nii, et ma lõdisen ja olen pahur (ajavahe veel sees, seega ärkan Eesti aja järgi mingi 2.30 keset ööd). 

Koosolekud seisnevad selles, et me räägime ammu kokku lepitu uuesti üle, vaidleme tohutult paljude detailide üle ja jõuame lõpuks samasse kohta, mis eelnevalt kokku oli lepitud.

Iga pisemgi konverentsidetail muutub kogu aeg. Näiteks arutelu teemal õhtusöök ja kultuuriprogramm. Teise päeva õhtusöök on konverentsikeskuses. Ei, teeks ikka mujal. Ok, lepime kokku, et teeme mujal, kultuuriprogrammiga ja puha. 5 minuti pärast on tulnud idee, et teeks kolmandal päeval konverentsikeskuses kultuuriprogrammiga õhtusöögi. Oota, oli ju jutt teisest päevast? Ja et siis sööme mujal? Ah, jaa õigus küll, alustame otsast. Teeme siis teisel päeval kultuuriprogrammiga konverentsikeskuses. Ei, õige, pidime tegema ju mujal. Nii. Väga hea. Kolmas päev. Äkki teeks kultuuriprogrammiga õhtusöögi konverentsikeskuses. Eee, kultuuriprogramm oli eelneval päeval, remember? Ah, õigus. Nii. Teisel päeval kultuuriprogramm. Konverentsikeskuses. EIIII - teises kohas oli teisel päeval. Jajah. Ja kolmandal siis teeme mujal ilma kultuuriprogrammita. (Vahepeal mina hingan sügavalt ja püüan mitte kiledahäälseks muutuda). K o l m a n d a l    p ä e v a l   s ö ö m e konverentsikeskuses juuuu!!!!

Novot, sinna mu aeg läheb. Sama iga eelarvereaga, iga pastaka ostmisega. Nii pea kui selja pööran, on juba mingi uus idee töösse pandud. Näiteks see, et esimesel päeval peaks buss hotellist konverentsikeskusesse väljuma kl 15 (konverents algab kl 16), siis mida ma näen täna hommikul - see on sujuvalt tõstetud kella 8 hommikul! No tõesti. 

Koosolekute vahele kuulub lõunasöök, mida me käime ühes kohalikus kohas söömas. Noh, selline väga kohalik koht on, söök maksab meie rahas mingi 1 eurot umbes. Kuna seal kätepesemisvõimalust ei ole, siis ma ootan huviga, kas minu kunagi Nepaalis hulgaliselt omidatud kõhubakterid on konditsioonis või olen ma vahepeal liiga steriilsete oludega harjunud. Seni pole veel midagi huvitavat juhtunud :) Kuna kohaliku söögikultuuri juurde kuulub see, et tuleb hästi kiiresti hästi palju süüa, siis mul on tegu, et härradega tempot pidada. Näppudega söömise eest saan ma mudugi alati plusspunkte. 

Vürtsi lisab see, et elekter on ära enamasti ja pool infost (menüüd, programmimuutused jms) tuleb mulle e-maile, mille ma saan kätte siis, kui saan, mitte siis, kui vaja on. Internet kõigub kohutavalt, üle veebi tööd üldse teha ei saa. Blogi kirjutan ka mujale valmis, et siis tabada hetk, mil interneti levipulgad on üleval, et siva see üles laadida :)

Kõigele lisaks püüan ma veel muude konverentside tegemistel ka silma peal hoida. Teadmine, et mujalgi on huvitav (Irital kipub Benini avapäeva külaliste arv 300 peale! :)) annab jõudu :) 

Hilisõhtul saabuvad õnneks Nara, Anette, Pille ja Taisto ja mul tekib võimalus osa hullusekoormast neile üle anda :)

Kuidas korraldada konverentsi Nepaalis ehk esimene päev täis üllatusi

8-11.november toimub siis Let's Do It Aasia konverents Katmandus. Siit siis järjejutt ettevalmistustööst.

Olin peale enam kui 30 tundi kestnud vintsutavat reisi kohale jõudnud ja just voodisse pugenud, kui helistas Prabin, (kohaliku konverentsi korraldaja) ja teavitas, et nüüd tuleb teha koosolek. Vaevu suutsin veenda, et järgmine päev oleks minust oluliselt rohkem kasu. Jäin peaaegu uuesti magama, kui helistas reception, et ma duši jooksma paneksin. Aa, olgu öeldud, et puudus nii elekter, alul soe vesi, pärast igasugune vesi. Ja seda kesklinna hotellis. Ehk taheti duši lahtikeeramisega kontrollida, kas nüüd ikka tuleb toda vett...No ei tulnud.

Järgmiseks päevaks olin saanud Prabinilt karmi hoiatuse, et ma ei läheks kusagile, et ta helistab. Sõin siis hommikust siinsamas hotellis koos Muktiga,kui ilmusid välja kodanikud Prabin ja Thakur ja härra Finants. Algas töö Nepaali moodi ja üllatused. 
Töö Nepaali moodi tähendab näiteks seda, et keset koosolekut võtsid härrad välja ajalehed ja hakkasid neid lugema, mina hämmingus seda kõike põrnitsemas. 

Peagi selgus, et lisaks üldisele nimekirjale, mida me googledocsis peame, on veel teinegi nimekiri, nii, et hetkel on konverentsil osalejaid kokku u 80. 
Nende hulgas ka USA saatkond, RedCross, Unicef, EU esindus jne, kellega enamusega küll ma pean ka veel üle rääkima, sest nad ei uskuvat, et selline konverents siin toimub :)

Nimekirja vapustusest toibununa asusime eelarve kallale. Õnneks olid kohalikud leidnud finantsmehe, kes tundis excelit ja ühiste jõupingutustega saime täpselt mulle sobiva eelarve lõpuks valmis - s.t on mitu veergu, konkreetne rida-realt lahtikirjutus ja kõik-mida-pole-vaja, viskasime välja. Me olime kõigest pool aastat sellise täpsustastmega eelarvet oodanud. Seega - jeee! Ainuke asi, mis sisse jäi ja mille vajalikkusest ma aru ei saanud, aga mida ei õnnestunud eemaldada, olid harilikud pliiatsid. Sest pastakatele lisaks peavad need olema. Punkt. 

Seejärel võtsime ette toreda sõidu konverentsikeskusesse. Püüdsin viisakalt viidata, et mul oleks ka motikal sõitmiseks vaja kiivrit. A siinne reegel on, et kiivreid pole vaja naisel ega tagaistujal. Minu puhul siis 2 põhjust, miks see on “not necessary”, nagu härrad väljendasid. No kui pole, siis pole...

Konverentsikeskus on Väga Suur ja Väga Uus. Toredusele lisaks selgus, et see, et ruumid on bronnitud 8-11.nov, tähendab, et need on bronnitud PEAAEGU igaks päevaks mitte IGAKS PÄEVAKS. Nüüd on üks päev siis ripakil, millega ma püüan tegeleda. Ma ütlen jumal tänatud, et ma varem kohal olen, ja Prabin ütles umbes sama :D. Eks nad ise ka natuke saavad aru, et on kaos :)

Konverentsikeskuse noorhärrad olid aga väga kenad, üks oli töötanud New Yorgis ja üks Iirimaal, seega tekkis meil suht ühine arusaam kuidas ja mida on vaja ette valmistada. 

Nii, elekter läheb kohe ära, seega niipalju siis esmamuljetest. Ootan põnevusega järgmiseid päevi :)