Koigepealt siis moned pildid. Mina opisaalis (kus minust on ilmselt rohkem tyli kui kasu) ock yleja"a"nud pildid mahuvad yhe alapealkirja alla: Lihtsalt Nepaal (pyhamehed, sinepipold ja ma"ed)








Minu poolt on olnud hirmus häbematu mitte kirjeldada oma haiglapraktika kogemusi siin.
Nimelt teen ma siis oma viimast – diplomieelset praktikat kohas, mille nimi on Helping Hands Community Hospital. Suhteliselt väike kohalik vaesemale rahvale mõeldud haigla oma opi-ja sünnitusblokiga. Nalja saab muidugi ilmast ilma. Pole vist vaja ütelda, et haigla on suht vanas räämas hoones, üle keskmise räpane ja staatuseks on 100% kaost 24 tundi ööpäevas.

Haigla boss on jällegi paraku üks väga tähtis mees. Nagu ilmselt juba arugi saate, on neid tähtsaid mehi siin maal palju. Iga päev sikutab ta mu oma tavatoimingute juurest ära, pressib oma ruumi (mis on räpase kardinaga eraldatud pugerik tänaval) ja räägib kui tähtis ta on. Ta on nimelt ka peaministri ihuarst. Meie vestlused toimivad nii, et samal ajal võtab tähtis doktor vastu ka patsiente ja ei lase neist end üldse häirida. Kuna kõik patsiendid on tulnud vastuvõtule koos oma ema, isa, laste, onude, tädide, õdede ja vendadega, lisaks ei toimi mingi järjekorrasüsteem, seega on terve pugerik rahvast täis litsutud. Kõik kisavad, seletavad, õiendavad ja üritavad kõigist üle rääkida. Selle kõige keskel räägib (karjub) tähtis doktor mulle oma suurepärastest sidemetest poliitikutega ja punastab iga kord heameelest kui ma ütlen (karjun vastu), et see avaldab mulle sügavat muljet.

Täna ilmus pugerikku ka veel üks kirurg, kes hakkas mulle (rahvast üle karjudes muidugi) seletama, et tal on nii kahju ikka, et Eestis 1988 oli suur maavärin ja 90% rahvastikust hukkus. Algul ma ei reageerinud, aga kui ta ikka nõudis, et kas mäletad, siis olin sunnitud tõdema, et minu teada pole meil sellist asja olnud. Ja et Armeenias oli küll suur maavärin kunagi, kuigi 90% rahvast paraku surma ei saanud. Selle peale kodanik kirurg hakkas elavalt seletama, et tema mäletab küll ja mina ärgu vaielgu. Lõpuks jõudis ta järeldusele, et ma lihtsalt ei mäleta. Ma omalt poolt vaidlesin vastu, et no selliseid asju ma tean. Kirurg omalt poolt ja aina enesekindlamalt, et milline häbematus on oma maa ajalugu mitte teada. Tähtsatele meestele vastuvaidlemine on lubamatu siin maal, eriti kui oled neist noorem ja kõigele lisaks veel naisterahvas. Ühesõnaga oli mul 2 võimalust – tunnistada, et ma tõesti ei tea Eesti ajalugu või raiuda, et Eestis pole suurt maavärinat olnud. Valisin viimase, mis oli ilmselgelt viga minu poolt, sest tähtis kirurg lahkus solvunult mu vaateväljast. :)

Esimesed praktikapäevad veetsin ma vastuvõtus. See on selline tore koht, kus on üksteise otsas 40 voodikohta ja seega vähemalt 400 inimest, sest iga haigega kaasneb pool suguvõsa ja mõned juhuslikud tuttavad. See on üks kohutav koht, pean ma mainima. Ühes ruumis koos alates seagripist lõpetades bussiavarii tükkidega, kõigele lisaks padukülm ja meeletu tõmbetuul (kõik võimalikud aknad lahti). Ei mitte mingit hügieeni, käte pesemist ega üleüldse mitte mingisugust korda. Meeletu lärm, teokiirusel liikuvad arstid ja õhukestes sarides õed, kes lõviosa ajast lihtsalt omavahel juttu ajavad. Kuigi see kõik oli väga põnev, ei saanud ma seal väga hästi hakkama, sest paljud haiged räägivad mingeid nepaali maakohtade murdeid. Ja kui nad räägivad kiiresti, alustades juttu stiilis, et ükskord kui neil oli veel neli kana, samal ajal sugulased vahele karjumas ja üle seletamas, siis põhimõtteliselt ei saanud ma mitte midagi aru, sest minuga peab nepaali keeles ikkagi rääkima aeglaselt ja selgelt. Pealeselle oli mul kole hirmus, sest ma tundsin lausa iga vahetuse lõppedes füüsiliselt kuidas igast bakterid, viirused, amööbid ja muud loomad mööda mind ronivad. Ma pidin täie tõsidusega tõdema, et haiged, kes sellest kohast eluga pääsevad, peavad küll raudse tervisega olema.

Ühesõnaga asi lõppes suurepärase lahendusega, et ma olen nüüd opi-, postopi-ja sünnitusblokis. Esiteks – kahes esimeses patsiendid eriti ei suhtle ja õdede-arstidega saan ma kenasti inglise keeles hakkama. Sünnitusblokis (blokk tähendab kahte tuba – sünnitusstaadium 1 tuba ja sünnitusstaadium 2 tuba, mille vahet ma teha ei suuda) aga toimub üleüldine karjumine ning ma võin kasvõi eesti keeles sõna sekka ütelda – keegi ei pane tähele. Siin on haiglasünnitused veel sellised, et naine seotakse günekoloogi tooli külge kinni ja siis arsti ja õdede ühise jõupingutuse (ema kõhule pressimise ja tite väljatirimise) tulemusena saadakse jõmpsikas ka kätte. Brutaalne, aga väga tõhus :)

Kõik palatid on SIGAkülmad. Mul on seljas kaks paari sooja aluspesu, flanellist kurtha (kohalik rõivas), sall ja vahest ka müts ja pidevalt teed juues on võimalik normaalset kehatemperatuuri hoida. Kuidas aga vastsündinud, opi läbinud ja üldse paduhaiged inimesed siin otsi ei anna, sellele mina vastust veel leidnud pole.
Opiblokis on ka üks Kanada kutt, Colin. Kuna ta ka alles õpib, kirurgiks nimelt, siis on ta sama äpu kui mina ja seega me lõbustame üksteist aegajalt soolikate taustal turistipilte tehes. Siin on nimelt lubatud igal pool ja iga protseduuri juures pilte teha. Ja mitte mingit privaatsust pole ollagi – ükskõik mis läbivaatus toimub, võib iga järgmine patsient või mõni juhuslik mööduja lihtsalt kardina kõrvale tõmmata (uksed paraku puuduvad) ja vaadata, et mis õige toimub.
Mul on siin oma patsient ka. 24-aastane noormees, kes oli peksa saanud ja kelle sisikond oli nii sodi, et opil lõigati ta lahti ja õmmeldi samatargalt kokku tagasi (boss-arst ei väsi mulle iga päev kordamast, et 3 liitrit verd tuli tal välja võtta ja kõik kohad olid maksatükke täis. Nõrganärvilistelt palun selle repliigi pärast vabandust :). Paraku aga ilmutas nooruk tõsiseid ellujäämistunnuseid ja mingi ime läbi on ta juba 2 nädalat vastu pidanud ja minu arust muutub iga päevaga tervemaks ja tugevamaks. Kuna ta oli suht lootusetute hulka arvatud, siis muidugi anti ta mulle, sest kes saaks olla veel parem patsient praktikandile kui surmale määratu. Nüüd ma ei teagi, mis saab, sest tundub, et kodanik jääb ellu :)

Mu praktikakoht asub Balkotist muidugi hirmus kaugel. See eeldab iga päev kohaliku bussiga Kathmandu oru teise otsa sõitmist ja hilisõhtust tagasitulekut. Vaatamata meeletult ülerahvastatud, paduaeglasele ja vaevu liikuvale bussile ma naudin siin neid sõite – see on mu ainuke aeg mulle endale, kus ma ei pea koguaeg tegutsema. Üldiselt ongi nii, et ärkan 5 paiku, oleneb kas olen ööbinud enda kodus või Megis, teen lastele hommikutee ja kui jõuan, siis ka aitan lõunat valmistada, aitan lapsi koolitöö juures, siis u 8 sõidan haiglasse, kus kell 10 algab mu 8, 10 või 12 tunnine vahetus. Õhtul jälle Megi tagasi ja olenevalt mis kell ma saabun on lapsed õppimas või õhtust söömas või juba magamas. Hilisõhtul läbi Balkoti küla tulles on muidugi ka aeg mulle endale – ainult tähed ja kuu ja haukuvad koerad. Reeglina sel ajal elektrit enam pole, kuid kuu ja tähed on nii eredad, et ma ei pea peaaegu kunagi taskulampi kasutama oma 4 km pikkuse kodutee läbimiseks.

Oma praktikaga olen muidugi veidi jännis, sest Rina – väike tüdruk, kes haige oli, sai lõpuks kopsupõletikudiagnoosi. Nii siis ma veetsin mõned ööd temaga haiglas, kus ta oli hapnikuaparaadi all. Vahepeal vahetas mind välja Bikashi vend Sovan ja Megi kohalik töötaja Nanda. Ja siis ma kolisin jälle osaliselt Megi enda apaartmendist, sest keegi pidi ju lastel ka öösel silma peal hoidma. Üldiselt saan ma hakkama nüüd sellega, et mul ei ole oma nurka, mu elu ja magamine on seal, kus on mu magamiskott :)

Mõned päevad tagasi saabus ka Samuli, Soome kutt, kellega me aegajalt – ehk viimased neli aastat - ikka siin Nepaalis koos toimetame. Mul pole tükk aega olnud kedagi nähes nii hea meel. Tuttav nägu, ühised asjaajamised, samad mälestused. Selle olulise sündmuse tähistamiseks läksime õhtul kohalikku baari koos Sirke ja austraallasest Alannaga. See, nagu kord juba kirjeldatud, on väike pime, pea et maa-alune urgas ühes hoovis lehmade ja kanade keskel. Sõime keedetud muna ja jõime õlut, nagu siin kombeks ja üheks õhtuks ma peaaegu et suutsin oma tegevustepagasi unustada ja suutsin isegi veidi chillida. Samuli jääb seekord siia jälle 7 kuuks. Ja nagu talle kombeks, on tal uued huvitavad projektid tagataskust võtta – seekord ta ehitab ühte kooli mahajäänud mäekülla. Samuli elabki nii, et 3-4 kuud töötab Soomes kui hull ja siis ülejäänud aja elab Nepaalis ja teeb hulle projekte. Eks me kõik ole siin omamoodi hullud.

***
Teate, mul on siin üks väike unistus. Ma tahaks magada linade vahel, et saaks end välja sirutada ükskõik mis pidi. :P Nüüdseks olen pea 2 kuud magamiskotis maganud ja peab ütlema, et see on kohati juba tüütu. Viimasel ajal nii, et olen oma magamiskotikookoni jakivillateki sisse mässinud. Mütsi, salli ja flanellist sooja aluspesuga annab see komplekt piisava temperatuuri, et +5 kraadises toas edukalt igaöiselt magada. Keegi võiks mu toale mõned puuduolevad aknaklaasid orgunnida – oleks igati abiks :P (siin on kombeks, et ikka mõned klaasid puuduvad- ei tasu ju priisata).

***
Mu järgmine sissekanne saab olema kunagi paari nädala pärast. Ma lihtsalt pean oma praktikatundidega enam-vähem ühele poole saama, teisisõnu teen ma nüüd järjest üüratult pikki vahetusi, mis ei võimalda mul internetipunktis lähiajal käia. Niipea kui mu lõviosa praktikast läbi saab, lähvad Nanda, Monju ja Bibechana – Megi ja Maya kohalikud töötajad kuni jõuludeni puhkusele. Siis olen aint mina ja lapsed. Kujutan juba ette, kuipalju nalja saab. Ja kui Bikash kunagi Soomest saabub, ma luban, et võtan kohe paar vaba päeva ja lähen vedelen Kathmandus kuuma dushi all.

Juhtumused

Nii. Käisin siis ükspäev tervishoiu-ja rahvastikuministri juures. Üks päev on muidugi ilmselge liialdus, ma käisin seal kokku kuus päeva.
Kõigepealt sain teada, et minister tahab mind näha. No Nepaalis ikka võib juhtuda, et mõni minister sind näha tahab.
Ministeerium on väga vana ja räämas maja ja mulle hakkas kohe kõik nalja tegema. Ametnikud istuvad (plätudes muidugi) oma laua taga ja on lihtsalt tähtsad. Kabinetid on pimedad, katkiste akende ja ürgvana mööbliga. Arvuteid pole ollagi, paberikuhilad on aga üüratud. Allkirjastatud paberid visatakse põrandale, kust minu arvutuste kohaselt vähemalt pool igaveseks ära kaob. Aegajalt trügib niigi rahvast tuugalt täis tuppa veel mõni teine ametnik oma paberitega ja siis Eriti Tähtis Ametnik lappab neid ja viskab jälle pool maha. Eelnevalt iga viimase kui pabeririba allkirjastanud muidugi. Toas on palju igast inimesi, kes tahavad mõne Tähtsa Mehe vastuvõtule. Pidevalt voorib neid juurde, vaatamata sellele, et kõik teavad, et niikuinii keegi kunagi jutule ei pääse. Ajaviiteks ronivad mõned vastuvõttu ootavad kodanikud ametniku selja taha piiluma, mis pabereid too lappab. Aegajalt võtavad nood mõne paberi enda kätte ja uurivad – puhtalt ajaviiteks. Ametnik on piisavalt tähtis, et neid mitte takistada – või ta lihtsalt ei viitsi. Kinnise ukse taga on The Minister. Kuigi tal on koosolek, ei pea paljud kodanikud millekski, aegajalt sinna tuppa üritada sisse murda.
Mina läksin ministri juurde koos Bikashi isaga, kes nagu kunagi kirjeldatud, on ka Väga Tähtis Mees. Sellepärast ei hakanud me kusagile järjekorda võtmagi, vaid murdsime igalt poolt rahvasummast läbi. Olgu ka lisatud, et lisaks kõigele on ta ka suur mees ock tal kasvab kõrvadest rohkem karvu välja kui tal peas neid on. Ta on isegi nii tähtis, et kui mõni ametnik telefoniga rääkis, võttis ta neil lihtsalt telefoni käest ära.
Esimene kord ütles ministri abi (noh mingi plätudes ja väga räpane Tähtis Mees), et minister siiski ei saa mind vastu võtta, sest tal on koosolek. Järgmine kord oli minister unustanud tööle tulla. Kolmas ja neljas kord oli maoistide mäss ja ministeeriumi uksest me lihtsalt sisse ei saanud – miljon koledat maoisti oli ees. Ja uskuge mind, kui mõni hoone on maoistide poolt blokeeritud, tekib tahtmine sealt väga kaugele hoida. (Hiljem tuli politsei ja viskas neid pisargaasi ja muu käepärasega. Siis oli hull mäss, mille ainuke tulemus oli see, et maoistid protestisid veel järgnevad 2 päeva).
Viies üritus ministri juurde pääseda- ja selgus, et minister juba ära läinud (no siin keegi põhimõtteliselt ei käi tööl kui on vähegi võimalik seda mitte teha). Ja kuues kord selgus, et vahepeal on valitsuses mõned ministrid vahetunud, seega ka tervishoiuminister ja nii kahju kui mul ka pole (mulle nendest kuuest üritamisest täitsa piisas), jäigi mul ministri juures käimata.
Poliitikaga saab siin ka nalja. Endine peaminister, Koirala, kes on ei rohkem ega vähem kui 89 (sic!) aastat vana, on senini suurim nööritõmbaja ja põhiline otsustaja. Paraku on ta ka suht haige, mille tulemusena iga tema haiguspäeva ajal toimub ka mõni huvitav teemakohane meeleavaldus. Ma ootan huviga, mis saab, kui ta juhuslikult otsad peaks andma. Kuu aega streike ja demonstratsioone siis on ilmselt kindlustatud.
**
Üleeile jäi Rina, tüdrukutest täna noorim, haigeks. Noh, nagu ikka juhtub – palavik, köha jne. Kraadi meil muidugi pole (st on, aga kõik neli on katki). Alguses muidugi ma eriti isegi ei pööranud sellele tähelepanu – arvestades, et kõik on alailma haiged või katki. Aga siis läks palavik vist nii suureks, et ta hakkas sonima ja krambitama. No selle ma elan veel üle, ennegi nähtud, et suure palaviku puhul lapsed krambitama hakkavad. Aga lõpuks läks hingamine nii kiireks, et ma lugesin välja juba 90 x minutis. See on kordades normaalsest kõrgem ja minu kooliteadmised sellist varianti üldse ei kirjeldagi. Ega’s midagi – plika selga ja külast välja suure tee äärde, et sealt siis takso või mingi asi võtta ja haiglasse sõita. 4 km mägesid ja mingi ma arvan äkki 25 kg seljas või tont teab, palju ta kaalubki. Kõigele lisaks muidugi oli ta selleks hetkeks juba nii apaatne, et ei jõudnud suurt kinnigi hoida. Millegipärast siin muidugi ei tundu see situatsioon üldse väga eriline, sa tead, et midagi peab ette võtma ja teed asju, mõtlemata, et need on rasked või võimatud.

Suure tee pealt saime takso ja sõitsime haiglasse, kus ma praktikat teen – kuna ma tunnen siin juba paljusid ja nad räägivad ka normaalset inglise keelt. Asja ainuke häda nende arstidega on selles, et ma pean isegi arstidele siin paljusid asju selgitama, näiteks seda, et stetoskoobiga kuuleb paremini, kui seda teha jope alt, mitte pealt. Lastearst kuulas-vaatas ja teatas mulle imestades, et Rina süda lööb väga kiiresti. Paraku polnud see mingi uudis, ja üritasin selgitada, et õigupoolest seepärast me siin olemegi. Peale mõningaid teste, üüratuid tunde ootamist, teatas arst, et ju on tegemist mõne viirusega. Ja viirusele – nagu me kõik teame, ravi pole. Et tuleb ainult palavikku alandada, mis paraku jällegi pole mingi uudis mulle. Ühesõnaga – põhimõtteliselt sama targalt sõitsime me koju tagasi, ainult selle võrra targemad, et vereproov midagi hullu ei näidanud. Asja positiivne külg oli see, et tagasi saime haigla koledasti lagunenud kiirabibussiga, mis oli jälle üks huvitav kogemus. Ma polekski jõudnud enam teist teekonda sellise seljakandamiga ette võtta.
Vahepeal selgus, et ka Bibek oli haigeks jäänud ja lihtsalt nuttis ja oksendas vaheldumisi. Seega oli mul ülipõnev öö nende kahega. Jõudsin kõvasti kiruda, sest Bikash chillib kusagil Rovaniemis praegu ja kahtlemata veedab mugavamaid öid kui mina siin.
***
Eile õhtul aga sattusin päikeseloojangu ajal katusele. Nüüd talvel on mägede horisont lihtsalt imeline. Ma pole kunagi elus näinud sellist värvide mängu. Ühel pool, väikeste mägede taga oli purpurpunase-lilla-oranzhilaiguline, imekiiresti värve vahetav päikeseloojang ja teisel pool, Himaalaja mäestiku peal mängisid kõige erinevamad, kummalisemad ja ilusamad värvid mida ma kunagi olen näinud – poole tunniga oli seal vist tõesti kõik värvid esindatud – helekollasest kuni tumesiniseni, paistes ja helkides, särades ja peegeldades, erinevate nurkade alt nendele suurtele mäehiiglastele. Vaatasin, ammuli sui ühele ja teisele poole, unustasin hetkeks olemise ja ümbruse üleüldse. Vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ja siis lihtsalt nutsin – sest nii ilus oli. Ma tahaks nii väga seda kirjeldada, aga ei oska – selliste hetkede ja piltide jaoks vist polegi lihtsalt sõnu… See on vist üks neid hetki, mis salvestub igaveseks.

***
Täna juba jälle Kathmandus, üks järjekordne austraallane saabus, käisin just lennujaamas vastas, nüüd too vaene hing otsib mööda linna sooje riideid taga (tuli Varanasist Indiast ja arvas millegipärast, et siin ka soe), ma kriban arvutis töö-ja muid asju teha ja varsti Balkotti tagasi. Õnneks on siis vähemalt üks paar abikäsi ja mu elu seega palju lihtsam :)

Lyhiuudised

Aurutasin ta"na kogemata riisiga koos yhe prussaka a"ra. Niipea, kui poti kaane tostsin, a"rkas tegelane ellu ja pani putku. Leian, et pa"ris ha"mmastav.

Ta"na hakkas sadama. Novembris ei saja Kathmandu orus kunagi. Koik on ha"mmingus.

Ja nagu eelpoolo"eldust veel va"he oleks, blokeerisid maoistid kolmeks pa"evaks koik oru teed ja riigiasutused. Soome saatkond saatis Sirkele isegi sellekohase teabe. Va"lismin pole mulle muidugi midagi teada andnud :P (Iseenesest muidugi ta"iesti igapa"evane asi siin need streigid. Ongi vaiksem ja puhtam, sest kogu orus liiklus seisab). Ja meil siin kylas on muidugi sellest koigest kama kaks , aint et ma ei saa siis nyyd minna ei Bhaktapuri praktikale ega KAthmandusse sooja dushi votma. Aga ega miski ja"nes pole, koike saab ja"rgmisesse na"dalasse lykata.

Uhhh

Eelmine kord ma kirjutasin, et CFNi lastekodust üks poiss jooksis ära. Novot, kohe päev hiljem läks meil üks kodanik kaduma. 17-aastane, nagu juba täismees oleks. Aga arvestades minevikku ja igast muid asjaolusid, siis on tegemist ühe väga katkise hingega poisiga. Suurte traumade läbielamisel võib juhtuda, et lapsed lihtsalt üldse ei räägi (Tegemist poisiga, kes on kaotanud lapsepõlves nii oma ema kui isa, 7 kuud tagasi ka oma vanema venna, töötanud odava lapstööjõuna ühes vabrikus kogu teadliku lapsepõlveaja; kellel on püsiv südamerike, mille tõttu ta teab, et iga hommik, kui ta elus on , on järjekordne kingitus.)
Mina olen temaga kogu aeg hästi läbi saanud ja nii juhtuski, et kui see poiss põhimõtteliselt jupp aega tagasi lõpetas igasuguse mõistliku suhtlemise kõigiga, siis oli ta siiski nõus suhtlema minuga. No ja siis me siin Sirke ja Bikashiga pidasime plaani, mida ma saaksin teha, et selle poisi probleeme lahendada. Aga paraku tuli igapäev midagi ette, et pikemaks vestluseks ja teraapiaks polnud aega ja mis siin salata – ega ma väga seda ju ei kippunudki ette võtma, sest ma teadsin, et see saab üks kuramuse suur katsumus olema – mu kogemused psühholoogiliste/psühhiaatriliste probleemidega inimestega on suht kidurad ju… Ja niikaua ma seda asja edasi lükkasin, kui ta lihtsalt üks hommik oli jalga lasknud. See draama muidugi polnud enam sugugi põnev, sest ma mõtlesin, mis siis, kui ma oleks ikkagi ta ette võtnud ja rääkinud, püüdnud midagigi lahendada, viinud läbi kasvõi mõne lihtsama teraapia - ehk poleks ta ära jooksnud…. See tunne pole mingi 3.50 või eelarve koostamine, see vastutuse-süütunne või mis iganes see oli, on üks kuramuse vastik tunne… Mina, kui ainuke inimene, kellega ta üldse suhtles, lihtsalt lükkasin probleemide lahendamist edasi – kui alatu käitumine minu poolt!
Olime Sirkega just Bhaktapuri sõitnud (väike kõrvallinn), kui Bikash helistas, et vot nüüd on põrgu lahti ja poiss on eelmisest päevast alates kadunud. Katmandu pole mingi selline linn, kus südamerikkega poisike, seda enam, et täiesti ebastabiilne, üksipäini vabalt hakkama saab. Seega meie Sirkega tulime jooksujalu tagasi, mina läksin tolle poisi 9-aastase õega siis Kathmandu pealt võimalikke sugulasi otsima, kelle juurde ta võinuks minna. Põhimõtteliselt tähendas see seda, et me sõitsime kõige suurematesse slummidesse, urgastesse ja põrandaalustesse kohtadesse ja üritasime leida kedagi, s.t mõnda sugulast, kelle nime me isegi ei teadnud… Lõpuks ma nägin ka sellist Kathmandu elu, millest mul õrna aimugi polnud – millistes tingimustes inimesed siiski elavad… Terve meie mõistes korruselamu peale on üks vets ja pesemisvõimalusi pole üldse. Ühes toakeses elavad koos mitu sugupõlve, lisaks magamisasemed-söögitegemiskohad-panipaigad – kõik kümnekonna ruutmeetri peale ära jaotatud. Ja ometi käib sealgi elu – inimsed ärkavad, teevad tööd, suhtlevad, armuvad, saavad lapsi, lähevad kooli – ja tulevad iga päev koju selle kümnekonna ruutmeetri suurusesse urkasse. Minu tuba siin Balkotis on kaks korda suurem kui need elamiskohad, mida ma nägin…
Asja ainuke lõbus seik oli see, et kommunikeerimisaltide inimestena kogunes igal pool meie ümber suur hulk rahvast ja kõik andsid endast parima, et paanikat üles kütta ja rahvast juurde kutsuda. Kohati oli mul tunne nagu mõnel jutlustajal – seisad seal kuskil kellegi hurtsiku ees, paremal juhul pakutakse teedki ja muudkui üritad algusest peale seletada, miks ja keda sa otsid. Ja ümberkaudne rahvas peatab aina rohkem möödajalutajaid ja kõik algab otsast peale. Õhtuks olin muidugi surmväsinud, räpasem kui kunagi varem, aga poisist ei kippu ega kõppu…
Kuni ööhakul – ta lõpuks saabus Megi tagasi. Ja siis me rääkisime ja rääkisime ja rääkisime. Ma usun, et mitte keegi ei suuda ette kujutada, mis võib ühes peas toimuda kui sul on elus korduvalt võetud kõik, mis oluline ja tähtis, kui sulle tundub, et sind jälitab ainult surm… Kui sa oled oma 17-aastase elu jooksul näinud ja kannatanud rohkem, kui minu mõistus seda haarata suudab.
Minu õnneks olin ma just lõpetanud Sirke antud raamatu, kus lastepsühholoog Tori Hayden jutustab mitterääkivatest, trauma läbielanud lastest, kuid ma ütlen teile, et kuradi raske on selliste lastega töötades seda infot kõike vastu võtta ja püüda asemele luua midagi positiivset. Kuradi raske. Vahest nii kuramuse raske, et ahastus on nii suur, et tekib tunne, et see rebib mu lihtsalt tükkideks. Ja siis aitab ainult see, kui midagigi muutub või mingigi positiivne nihe tekib…
Kogu eelpoolnimetatud loo ja minu poolimproviseeritud-poolteadliku teraapia, vestluste ja pisikeste harjutuste tulemus oli see, et poiss hakkas jälle enamvähem normaalselt suhtlema. Ma usun, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et see on mu senise teadliku elu kõige suurem töövõit. Vähemalt Sirke juubeldas jupp aega, tolle poisi õde nuttis natuke aega ja siis keeldus terve järgmine päev põhimõtteliselt mu sülest lahkumast ja Bikash peab siiamaani iga õhtu mulle privaatse tänukõne. Vot olen jah uhke enda üle! Nii väga uhke olen! (Ja see kõik korvab mu edasise hädaldamise maiste luksuste puudumisest)
Samas tean ma väga hästi, et ma pole mingi imeravitseja ja iga väiksemgi komistus võib tolle poisikese tagasi viia tollesse seisundisse. Ja kui see nüüd juhtub, siis olen ma siin selle ikaldusega puhta üksi, sest Bikash sõidab – Soome!
Just. Viimased nädalad olen ma igal oma vabal hetkel põhimõtteliselt tegelenud Bikashi ärasõiduga. Bikash läheb nimelt pikale nn Euroopa-turneele, teisisõnu tuleb tagasi alles jõuludeks. Kogu sõidu peamine mõte on kohtuda erinevate toetajatega Euroopas ja erinevate organisatsioonide otsad kokku viia. Mis – arvestades Bikashi planeerimis-ja organiseerimisoskust on juba ette teada puhta luhtunud ettevõtmine – mida ma muidugi talle ütelda ei saa.
Ma võiksin raamatu kirjutada, kuidas me Bikashile Schengeni viisat hankisime läbi Soome saatkonna, mis siin Kathmandus on. Lõpuks oli nii Bikash kui saatkonnatöötajad mu närvid lõplikult ära söönud, sest ma tõesti ei liialda, kui ütlen, et käisime iga päev vähemalt korra saatkonnas. Et teada saada, et jälle mõni paber on puudu. Või valesti vormistatud. Või et Bikash on mingi olulise asja koju unustanud. Peale lõputuid kõnesid Soome, Prantsusmaale ja Taani (kus kõikjal inimesed, kes nende meie lastekodudega soetud) ja ka Austraaliasse, peale lugematuid tunde paberite vormistamist ja Bikashi peale vihastamist (no ei ole hullemat asja kui Nepaali inimene peab hakkama järsku euroopalike asjadega tegelema) sai Bikash lõpuks viisa kätte. Paberitel oli suurelt kiri, et NB- Eesti ei aktsepteeri Nepaali passi. Bikash sai muidugi tundide kaupa itsitada, et mida ma hädaldan, et Nepaal on imelik – ise ma pärinen maalt, kes ainukese Euroopa riigina ei tunnista Nepaali passi. Pean möönma, et mulle tundub see ka natuke kentsakas…
Ühesõnaga – nüüd Bikash läheb Euroopasse, mina jään lastega siia ja pean oma aega lõputute praktikatundide vahel (mida ma teen Bhaktapuri haiglas) ja laste vahel jagama. Vahest ei saa ma ka ise aru, miks ma selle Bikashi reisiga nii nõus olin. Mõtlen õudusega, mis saab kui midagi juhtub. Sirke läheb kahe nädala pärast mägedesse, siis olen vapshee üksi kogu selle kupatusega siin. Kohalikud töötajad muidugi ka, aga – mina vastutan.
Meil on siin niikuinii käsil selline aeg, kus kõik on lihtsalt koguaeg haiged. Ühel poisil on mingid imelikud paistetused üle kogu keha ja ükski kohalik arst põhjust ei leia. Ühel tüdrukul on põskkoopapõletik, mis on tänaseks edasi arenenud minu arvamuse kohaselt kopsupõletikuks. Enamusel on mingi silmapõletik ja ma kahtlustan mingit koledat bakterit, aga muidugi võib see olla ka see üüratu tolm…. Ja muidugi kõik on lõputult tatised ja rögisevad – nii ka mina. Õigemini mul on kurk lihtsalt nii valus, et ma juba ammu ei saa korralikult neelata. Arvestades idamaade ja new-age meditsiini tarkusi, võib see kõik olla muidugi seotud siin nende erinevate kommunikatsiooniprobleemidega…
***
Üleeilsest hakkasin magama müts peas, sest nii külm on. Tõstame palun käed, kes teist magavad müts peas eksole. Dushi all juba ka"in talvemytsiga. Palun tähele panna, et soojas toas magamine on üüratu luksus. Samamoodi võimalus sooja dushi all käia – kuigi see on juba väga äraleierdatud teema. Luksus on see, kui ei pea kandma pealampi, et näiteks oma toas midagi üles leida (sest elektrit ilmast ilma lihtsalt pole ja kella kuuest läheb kottpimedaks) ja luksus on ka see, kui võid oma pidžaama selga panna nii, et ei pea prussakaid, sipelgaid ja ämblikke eelnevalt välja raputama. Ma tahaks kohati seda lihtsalt väga kõva häälega öelda, et inimesed, palun mõtelge mis meil Eestis kõik olemas on…
***
Sirke sai Soomest endale kõrvatropid ja andis ühed mulle. Siin on ju selline komme, et hommikuti toimub üleüldine kurgu puhastamine. See on selline rögistamise-öökimise-oksendamise vaheline hääl, mis tekitab ausõna ka tahtmise kohe oksendama hakata. Maja, kus ma elan, on eriti kuulus selletõttu, et siinsed inimesed on eriti puhta kurguga (vähemalt nii ma arvan)– teisisõnu algab hommikul koos koristamisprotsessiga üleüldine öökimine. No ja sama teevad ka naabrid ja nende naabrid. Jne. Ja kui kell 5 hommikul iga viimane kui üks inimene siin külas öögib, tekib tahtmine hulluks minna. Megi ja Maya lapsed ja töötajad ja Bikash ise ka muide seda ei tee (liiga palju Euroopalikku kasvatust), seega pole varem see olnud mulle ka suureks probleemiks. Kuid nüüd, siin teises majas elades – anna kannatust, tõesti. Aga kõrvatroppidega on hea – niipea kui varahommikul esimesi luuaga pühkimise hääli kuulen (sest no ega te ju ei arva, et Nepaalis võiks olemas olla mingi muu koristamisvahend) või esimesi rögistamisi kuulen – panen siva tropid kõrva ja põõnan mõnuga kuueni. Või poole seitsmeni lausa.
***
Väga karm lugu sai seekord. Järgmine kord, kui vähegi aega saan, tulevad lõbusad pajatused sellest, kuidas ma tervishoiu-ja rahvastikuministri juures käisin. Ma olen nimelt vist esimene ja ainuke valge inimene, kes oma õendusõpingute praktika Nepaalis teeb. Sellest tulenevalt on mulle ette nähtud palju huvitavaid tegevusi tähtsate inimestega, mille mõttekuses ma küll kahtlen, aga see selleks.
***
Aaa. Ja öösiti vaatan ma endiselt neid sadu-sadu-sadu tähti ja imeilusat ja selget kuud. Ja hommikuti ja õhtuti ei saa ma pilku lahti mägedelt, mis eriti nüüd talvel on lummavalt, müstiliselt, meeletult ja lihtsalt ainulaadselt ilusad. Hommikupäike teeb nad kuldseks-sinakas ja õhtupäike jälle roosakaks-lillakaks. Vahest, kui mulle tundub, et minu vastutusekoorem on siin kuidagi liiga suur, siis piisab mul lihtsalt katusele minna, vaadata natuke enda ümber ja kõhus ja südame ümber läheb jälle soojaks – mulle on antud elada ikka üks meeletult ilus elu :)