Elu

Siin on tõesti külm! Suure osa ajast me kõik külmetame. Siinsed majad on nii ehitatud, et toimivad kuidagi keldri põhimõttel, seega kui isegi väljas on 20-30 kraadi, on sees ikka jäiselt jahe ja paljad betoonpõrandad jääkülmad. Ja muidugi öösel, kui temperatuur langeb, on eriti hull. Ning kuna päeval oli ju palav, pole siin kombeks eriti paksult end riidesse panna, sest peagi – juba järgmine päev – läheb lõuna ajal jälle soojaks… Iseenesest on see jälle väga huvitav kogemus – kui ongi koguaeg külm, no vähemalt jahe ja sooja saab keskpa"Eval pa"ikese ka"es voi o"o"sel magamiskotis. Jäise dushi alla minek on tõeline ettevõtmine, samuti pesu või nõude pesemine. Aga omamoodi sellega harjub, igakord enam ei mõtle, et KUI külm see ikka on… Inimese kohanemisvõime on hämmastav.
Minu hommik algab siin pooletunnise joogaga – asi, millest ma kodus nii tihti puudust tunnen, sest ma olen koguaeg kusagile hiljaks jäämas. Siin ei pea ma kusagil hetkel veel kellaajaliselt olema, seega ma naudin neid hommikuid. Õhtud on meditatsioonide ja mantrate päralt – mis imeline elu! Majas, kus ma seekord elan, elab vanapaar, nende poeg ja teise poja naine (kuna see teine poeg on sõjaväelane ja pidevalt kusagil ära). Üldiselt proovin ma nendega võimalikult vähe kokku puutuda, sest muidu ma pean oma hädises nepaali keeles pidama vestlusi, mis mulle sugugi ei meeldi. Või veel hullem, istuma nendega koos teleka ees ja vaatama koledaid india seebikaid. Aga hommiku kuulen ma neid, oi kuidas kuulen! Kell 4.30, jah just 4.30 hakkab vanaproua KORISTAMA! Siin on selline komme, et üldse puhtuse pidamisega on veidi kehvasti, ses mõttes, et kõik visatakse maha – paberid, pliiatsiteritamispuru, söögijäägid, ümbrised, kilekotid jne ja siis käib ilmastilma üks koristamine. Meil Megis samamoodi. Kõigepealt viskame maha ja siis vähemalt 2 korda päevas pühime/peseme kogu maja üle. Mulle käib selline asi muidugi üle mõistuse, aga ma suudan harva selles osas mingeid muutusi esile kutsuda. Nepaallased ei ole mustad või räpased – nad lihtsalt tegutsevad väga kilplaste moodi. Kohati. Eile avastasin, et lapsed pyhivad oma ta"itesulepeasid, noh kui sealt tint va"lja tikub tilkuma - PA"HE!!! HEad tumemustad juuksed, midagi ei paista va"lja ja ka"ed ja"a"vad puhtaks...

Teine huvitav asi on see, et kuna iga nepaallane suudab magada ükskõik mis hetkel ja mis asendis, siis ei ole kellegi uni püha, ehk kui keegi magab, siis võib sellest hoolimata tohutult ämbritega kolistada, ukse taha või tuppa mängiva raadio tõsta (mis halva levi tõttu ragiseb kohutavalt ja on muidugi maksimaalse heli peale keeratud) või üleüldse võib magava inimese toas ringi liikuda ja toimetada ning mo"o"blit ymber tosta. See on nii selles majas, kus ma elan, kui ka Megis ja Mayas (need 2 lastekodu, millega ma seotud olen) muidugi ka. Ehk siis – oma majas ärkan ma 4.30 ja võitlen järgnevad tunnid meeletu plekkämbri kolina, kehva muusika ja vanaperenaise lauluga, ning üritan veel mõnekümneks minutiks sõba silmale saada. Louna ajal siis üritan Megis teha lõunauinaku, mis toimib samadel põhimõtetel, et kui lapsed pole koolis, siis su kõrvale tõstetakse kriiskav raadio, siis vahepeal ronitakse sust üle, otsitakse midagi kindlasti sama lavatsi alt, kus ma magan ja – see on täiesti normaalne ja keegi ei tule isegi selle peale, et keelata mu korva a"a"res kriiskavat lapsisikut. Kui ma vaatan kohalikke, siis nad sellise triangli peale ei liiguta isegi kulmu. Ilmselgelt jällegi asi, mis tuleks ära õppida. Et inimene magab, kui magab ja miski siin maailmas ei suuda seda muuta :)
Kas ma prügikorraldusest olen siin rääkinud? Vist mitte. See käib nimelt nii, et meie kui väga innovatiivsed, sorteerime prügi ja yldse yritame seda voimalikult va"he tekitada. Yldiselt kompost läheb aianurka ja ülejäänud sodi läheb tünni, mis kord nädalas põlema pistetakse. Kuna seda teeb iga endast lugupidav kohalik majapidamine, seda prügipõletamist nimelt, siis on alailma kusagil mingi lõke, mis ajab vastikut kilekottide vm sellise kärsahaisu. Siis käib siin mõnel korral nädalas nn prügimees ehk siis puruvaesed India immigrandid, kes mõne ruupia eest võtavad su prügi ja viskavad selle lähedalolevasse JÕKKE! Just nimelt. Jõgi näeb välja nagu prügimägi kunagi, haiseb kõvasti ja on kaotanud igasuguse vee värvi. Aga vähemalt saavad inimesed ütelda, et NEMAD pole prügi jõkke visanud. Ametlikke prügimägesid siin muidugimõista polegi, rääkimata mingisugusest prügitöötlemisest. Aga ka sellega harjub. Ma tean juba päris hästi, millistes piirkondades tuleb nina kinni pigistada, sest see laguneva/läppuva prügi hais on lihtsalt väljakannatamatu.

Kõigele lisaks olen avastanud, et mu ajul tekivad siin tõsised errorid seoses erinevate keeltega. Sirke (see Soome tüdruk, kes Mayas töötab) ja Bikashiga räägin inglise keeles. Lastega ja Bikashi isaga ja oma majaomanikega inglise-nepaali segakeeles. Sirkel on palju soomekeelseid lastepsühholoogia raamatuid, ka mõned Coelhod ja ma olen avastanud, et ma võin täitsa vabalt soome keeles lugeda ja ma saan põhimõtteliselt kõigest aru. Nii, et ma loen siis palju ka soome keeles. Noh ja oma maile ja tööasju ja blogiasju ajan eesti keeles. Tulemus on see, et mul vahel tulevad kõikide muude keelte asemel meelde saksakeelsed sõnad!!! Ma arvan, mu aju on lõplikult loobunud aru saamast, mis keeles toimetama peaks :P.

Neljapäev-reede olid meil Sirkega vabad päevad, käisime loomulikult Kathmandus. Ikka samas hotellis, kus ma kõikide nende aastate jooksul oma Kathmandu-päevadel peatunud olen, mis on täiesti keskuses, armas, odav (u 50 eeki per öö) ja kus on on SOE VESI! Lõpuks, nagu ikka, maandusime Pilgrims Bookshopis, mis on mu absoluutne lemmik siin (millest ma olen ilmselt kordi juba kirjutanud) ja jälle lahkusin ma 4000 ruupiat vaesema ja 13 raamatut rikkamana. Minu lugemisvara jaguneb siin kolmeks: budistlikud ja spirituaalsed raamatud; meditsiinialased raamatud ja mägimatkade/reisijutud. Ma ju loen päris kiiresti, seega neelan ma siin raamatu mõne päevaga. Hetkel loen astraalrännakutest ja imestan ise, et kas tõesti on inimesi, kes mitte kunagi enda kohal ei hõlju ja aurasid ei näe :) Inimesed on ikka niiii erinevad :)))
Pilgrim Bookshopis on muidugi sona otseses mottes tuhandeid alternatiivmeditsiini, teosoofia, okultismi, religiooni, psyhholoogia, new-age jms raamatut, nii et ma hullun seal peaaegu igakord.

Homme pean minema Bhaktapuri haiglasse oma esimesele praktikapäevale siin. Et siis mul on vaja oma diplomieelne praktika ju ära teha, mis saab absoluutselt huvitav olema. Ma isegi võtsin Eestist oma kummikindad kaasa, sest pole väga kindel, palju nad neid siin kasutavad.

Muuseas, lugesin täna lehest, et GlaxoSmith (oli vist see ravimifirma), mis on neljanda kvartali tulemustesse sisse kirjutanud 700 miljonit dollarit kasumit siagripivaktsiinist. Ütelge siis veel, kellele kogu see seagripieufooria kasulik on. Siin ka siga möllab, aga see tundub olevat pigem jälle üks meelelahutusvorm. Pealeselle meenub mulle, et kui ma siia tulin, siis lennujaamas pidid kõik reisijad täitma selle tüütu-seagripi-paberi, nagu enamustes maades, aga järjekorrast, kus temperatuuri mõõdeti, läksin ma kogemata mööda, sest Nepaalile omaselt oli ja"rjekord pigem mingi pundar ja ma juba Pekingis omandasin oskuse sellistest asjadest mo"o"da ronida :P. Hiinamaal oli nii, et igale saabujale vajutati püstol (ehk siis mingi ülikiire temperatuurimõõtur) otsaette ja kontrolliti, et sa ikka oleksid normaaltemperatuuris…

Ah jaa – varsti tuleb siin Nepaalis ilmselt jälle mingi valitsusevahetus. Maoistid möllavad juba mõnda aega ja ma olen loobunud aru saamast, mis neil seekord mureks on. Omakorda tähendab see seda, et kui mingi poliitiline voimuvahetus siin toimub, siis on kõik poed/koolid/haiglad jne suletud. Siis saab rahulikult oma kodukülas katusel istuda ja mägesid vaadata ja kodusolevast riisist toituda :p.

*****

Ma tahaksin siin hirmsasti osta Nepal Telecomi aktsiaid. Mulle tundub, et siin on umbes sama seis, mis meil 20 aastat tagasi, et kõik kasvab ja areneb hästi kiiresti. Mulle tundub, et ma võiksin vägagi rikastuda nende aktsiatega, ainuke häda on selles, et siin ei saa neid aktsiaid osta :D Selliste majanduslikult kehvade uudistega ma siis nüüd seekord lõpetan.