Myanmar on kummaline

Ma arvasin, et peale Nepali on mind raske üllatada. Tuhkagi. Myanmar on üks kummalisemaid maid, mida nähtud.

Esiteks, seal on kaheksapäevased nädalad. Lõpuks on küll kokku sama pikk see nädal, sest kolmapäev koosneb kahest päevast. Lihtsalt.
Ühtegi sularahaautomaati pole. Vahetada saab ainult Teatud seeria tuttuusi US dollareid.

Kõikidel meestel on veripunased hambad. Sest nad närivad mingit tubaka ja pähklisegu. Seega - kõik näevad välja nagu vampiirid. Ja siis seda punast plöga sülitatakse koguaeg igale poole, ole mees ja vaata et pihta ei saa.

Kõik mehed kannavad seelikuid. Selles mõttes on võrdõiguslik riik.

Eelmine aasta kaaperdas valitsus ühe lennuki, mis pidi Myanmarist välja lendama. Juhtub.

250 km läbimiseks ööbussiga (milles on 30 minti jääkülma konditsioneeri ja siis 30 min tulikuuma soojendust) läheb keskmiselt 15 tundi. Järele proovitud - mitte kõige mugavam.

Söök on imehea ja maksab mitte midagi (peamiselt mereannid ja puuviljad). Järgi proovitud - super! :)

Inimesed on pelglikud, pelgavad hirmsasti võimul olevat huntat, kelle nuhid on iga nurga peal. Natuke rääkima hakkad valitsusest või poliitikast, pannakse kohe 15 aastaks vangi. Nagu näha, meid siiski ei pandud. Üldse ei olnud meil valitsusega muud erilist kokkupuudet kui mõned check-pointi kontrollid (kus sind üles rivistatakse ja passi andmed üles kirjutatakse). Siis korra hääletasime ja sõitsime valitsuse dzhiibiga (ja Kairil oli migreen ja ta pidi iga 20 minuti järgi oksendama, kuid valitsusametnikud säilitasid oma viisakuse ka selles olukorras). Ja korra nägime, kuidas relvastatud sõjavägi saja autoga läbi linna sõitis, lihtsalt meelde tuletamaks, et nad on olemas.

Inle järve inimesed on imelikud. Lambist on ehitanud kogu elamise, kaasa arvatud põllupidamise järve peale. Mingil moel kogu kupatus ei upu. Teede asemel on kanalid ja auto asemel paadid. Ökonoomne.

Pole mingi ime, kui näed mõnda linna, kuhu on ehitatud mõnisada budistlikku stuupat. Kõik on budistid ja stuupa ehitamine tundub olevat iga mehe püha kohus ja elu mõte. Karta on, et stuupasid on sama palju kui rahvast. Mõni neist on nii suur, et teeb meie Nigulistelegi silmad ette. Mõni on tilluke, et pista või tasku. Munkasid ja nunnasid on ka jalaga segada. Meile meeldisid mungad, kes seda punast plöga ei närinud.

Delta-regioonis on maailma kõige puutumatumad valgeliivarannad. Kuna turistid eriti Myamaris hetkel ei käi ja tõtt öelda pole vist valitsuse poolt väga teretulnud ka, siis võid vabalt minna ja omada paar päeva mitu-mitusada meetrit oma randa. Enne peab muidugi paberid hankima, et sinna piirkonda sisse saada. Paberile pead kirjutama lubaduse,et sa ei korralda poliitilisi aktsioone ja ei räägi poliitikast. siis saad loa, kus mitu templit ja tähtsad allkirjad all.

Muuseas, huntale meeldivat rohkem grupituristid, sest siis ei satuta kohalikega rääkima. Meie sattusime koguaeg kohalikega rääkima, no me polnud grupiga ka. Hirmus palju kasulikku informatsiooni, ei teagi mida rääkida tohib ja kas hunta võib ka siia järgi tulla?

Kohalikud muusikavideod on ainult õnnetust armastusest ja enamus videod lõpevad enesetapuga küll läbi mahalaskmise, küll läbi mürgitamise. Ma mõtlen, mis eeskuju sellest noorsoole küll on.

Ärge kunagi minge maniküüri või pediküüri Myanmaris. Neil on asjast teine arusaam. Põhimõtteliselt tähendab see nende jaoks vaid küünte lõikamist, soovitavalt võimalikult ebatasaselt. Küll aga soovitan soojalt traditsioonilist Myanmari massaazhi, mis on üks paremaid asju üldse. Nõrganärvilised ei tohiks vahepeal silmi lahti teha, sest siis on näha, et massöör tatsub su otas paljaste jalgadega.

Mobiilid on vaid väga rikastel. Telefonikaardi hind algab 1000 dollarist, telefonid 700 dollarist. Ühe maailma vaesema maa jaoks on see ütleme, et ülijabur. Seega see on peamiselt valitsuse privileeg, kes "juhuslikult" kõik on üksteisega suguluses.

Iga asja jaoks on must turg. Bensiini saad osta limonaadipudelites näiteks mõne palmipuu alt.

Kas ma läheks sinna tagasi? Uhh, iga kell. Mõne nädalaga ei näe ju pooltki (eriti arvestades, et kõikide vahemaade läbimine võtab meeletu aja). Kogu reisi eelarve (üle 2 ndl kõik kohalikud sõidud, kaasa arvatud lennud, majutused, söögid 10 x päevas (sest kõik on niiiii hea), õlled ja veinid, suveniirid (ja mitte vähe), taksosõidud, lennujaamamaksud, annetused kohalikele kloostritele ja muu pudipadi) kokku u 700 USDi. Pole just palju kohti, kus see nii võimalik oleks, onja.