Kuidas korraldada konverentsi Nepaalis ehk esimene päev täis üllatusi

8-11.november toimub siis Let's Do It Aasia konverents Katmandus. Siit siis järjejutt ettevalmistustööst.

Olin peale enam kui 30 tundi kestnud vintsutavat reisi kohale jõudnud ja just voodisse pugenud, kui helistas Prabin, (kohaliku konverentsi korraldaja) ja teavitas, et nüüd tuleb teha koosolek. Vaevu suutsin veenda, et järgmine päev oleks minust oluliselt rohkem kasu. Jäin peaaegu uuesti magama, kui helistas reception, et ma duši jooksma paneksin. Aa, olgu öeldud, et puudus nii elekter, alul soe vesi, pärast igasugune vesi. Ja seda kesklinna hotellis. Ehk taheti duši lahtikeeramisega kontrollida, kas nüüd ikka tuleb toda vett...No ei tulnud.

Järgmiseks päevaks olin saanud Prabinilt karmi hoiatuse, et ma ei läheks kusagile, et ta helistab. Sõin siis hommikust siinsamas hotellis koos Muktiga,kui ilmusid välja kodanikud Prabin ja Thakur ja härra Finants. Algas töö Nepaali moodi ja üllatused. 
Töö Nepaali moodi tähendab näiteks seda, et keset koosolekut võtsid härrad välja ajalehed ja hakkasid neid lugema, mina hämmingus seda kõike põrnitsemas. 

Peagi selgus, et lisaks üldisele nimekirjale, mida me googledocsis peame, on veel teinegi nimekiri, nii, et hetkel on konverentsil osalejaid kokku u 80. 
Nende hulgas ka USA saatkond, RedCross, Unicef, EU esindus jne, kellega enamusega küll ma pean ka veel üle rääkima, sest nad ei uskuvat, et selline konverents siin toimub :)

Nimekirja vapustusest toibununa asusime eelarve kallale. Õnneks olid kohalikud leidnud finantsmehe, kes tundis excelit ja ühiste jõupingutustega saime täpselt mulle sobiva eelarve lõpuks valmis - s.t on mitu veergu, konkreetne rida-realt lahtikirjutus ja kõik-mida-pole-vaja, viskasime välja. Me olime kõigest pool aastat sellise täpsustastmega eelarvet oodanud. Seega - jeee! Ainuke asi, mis sisse jäi ja mille vajalikkusest ma aru ei saanud, aga mida ei õnnestunud eemaldada, olid harilikud pliiatsid. Sest pastakatele lisaks peavad need olema. Punkt. 

Seejärel võtsime ette toreda sõidu konverentsikeskusesse. Püüdsin viisakalt viidata, et mul oleks ka motikal sõitmiseks vaja kiivrit. A siinne reegel on, et kiivreid pole vaja naisel ega tagaistujal. Minu puhul siis 2 põhjust, miks see on “not necessary”, nagu härrad väljendasid. No kui pole, siis pole...

Konverentsikeskus on Väga Suur ja Väga Uus. Toredusele lisaks selgus, et see, et ruumid on bronnitud 8-11.nov, tähendab, et need on bronnitud PEAAEGU igaks päevaks mitte IGAKS PÄEVAKS. Nüüd on üks päev siis ripakil, millega ma püüan tegeleda. Ma ütlen jumal tänatud, et ma varem kohal olen, ja Prabin ütles umbes sama :D. Eks nad ise ka natuke saavad aru, et on kaos :)

Konverentsikeskuse noorhärrad olid aga väga kenad, üks oli töötanud New Yorgis ja üks Iirimaal, seega tekkis meil suht ühine arusaam kuidas ja mida on vaja ette valmistada. 

Nii, elekter läheb kohe ära, seega niipalju siis esmamuljetest. Ootan põnevusega järgmiseid päevi :)