Seekord ainult pildid

Pilt nr 1: Ükskord oli meil õhtul elekter (pühade ajal)
Pilt nr 2: Mu lapsed + mõned muud tegelased ka (leia pildilt Bikash, ta sõbrad Tika ja Pasang ning kohalikud töötajad Nanda, Bibechana ja kokk Monju
Pilt nr 3: Minu kodu. Ja vaadake-vaadake - Everest ise ka!

Head uut aastat!

Nyyd, kus mul ka kumbki kahest ma"lupulgast ei to"o"ta, pean ma oma asju otse lives kirjutama, mis ta"hendab, et teksti kustumise oht on eriti suur ja seega palun andestada koik kirjavead - teen kiiresti.

Yleeile hommikul pidin minema laste taekwondo tundi vaatama (kl 6 hommikul eksole) ja kui me va"ikese hilinemisega (nii u 7 joudsime), siis opetajatki veel polnud ja kui ta tuli, selgus, et ta"nane tund on yhildatud poliitkoosolekuga ja meid peksti mingisse pimedasse umbsesse saali, kus peale pooleteisttunnist ettevalmistust ronisid lavale u 10 kohalikku koledat ja veel koledamat ta"htsat meest (koik dressides muidugi, mobiilid koguaeg helisemas, sest nad on TAHTSAD) ja hakkasid konesid pidama. Esimene kone oli 1,5 tundi. Koned olid va"ga igavad (ma ei saa ju paljust aru + kui huvitav saakski olla poolteisttunnine propagandakone), peamiselt ra"a"kides midagi yhiskonnast, vist. Lopuks sai yks meie lastest ka diplomi yhiskondliku sporditegevuse vms arendamise ja eest ja la"bi see oligi. Kell oli ma"rkamatult saanud 12, hommik veedetud nagu niuhti. Loomulikult olin ma ainuke, keda asjade selline ka"ik ha"irivat tundus.

Siis oli meil siin veel Bikashi sobra Tika synnipa"ev (seesama, kes mind motikaga soidutab aegajalt), mis na"gi va"lja nii, et ykshetk Bikash vottis mu lihtsalt sappa ja me la"ksime Balkoti kohalikku baari - ma isegi ei teadnud, et siin selline on. See on nii, et la"hed kahest ouest la"bi, maadled teele ja"a"vate kitsede, kanade, laste ja koertega ja voila - oledki mingis madalas pimedas urkas. Peale minu ja Bikashi ja Tika olid seal veel Sirka - Soome tydruk, kes Mayas to"o"tab praegu ja Sam ja veel yks Bikashi sober Pasang. Kuna siin naised baaris ei ka"i, ra"a"kimata sellest, et naised olle jooksid, siis muidugi olime me ta"ielik vaatamisva"a"rsus ja tunniga oli meil Sirkaga kogu sellest etendusest kopp ees. Lisaks koigele on siin kombeks, et olle korvale serveeritakse keedetud muna ja valget redist. (!!!) Huvitav kooslus.
KOhalikud noormehed olid muidugi poole pudeli ollega end juba oimetuks joonud ja va"ljapa"a"sutee osavalt blokeerinud - no see on ka imeva"ike ruum, see baar siin, nii et me otsustasime Sirkega peagi akna kaudu va"ljuda ja poisid omaette ja"tta. Hiljem o"o" hakul, kui Megist kodupoole liikusin, leidsin ma oma kylatee nurgalt Sami jandamas Bikashi, Tika ja Pasangiga, kellest viimased kaks yksteise najal vaevu pysti pysisid (nad olid ikkagi terve pudeli olle juba selleks ajaks a"ra joonud ka). Sam yritas neilt motikavotmeid va"lja meelitada, et nad soitma ei la"heks, mis lopuks ka onnestus ja hiljem peitsime motika Samiga osavasti tema tuppa :) (siin on ta"itsa ok motikat tuppa vedada muuseas). Eile aga Sam la"ks Austraaliamaale tagasi, aga onneks on siin Sirke, kellega omi la"a"nemaa jutte ajada. Na"dala lopus plaanimegi Sirkega koos minna Kathmandusse so"o"ma ja sooja dushi votma :) (krrt siin Balkotis on nii kylm see vesi ma ytlen)


Siis oli vahepeal siin veel ta"htis asi nagu aastavahetus. Meil on siin ikkagi aasta 2066, kes veel ei tea. Ja aastavahetus on tegelikult Tihari - valguse pyha, kus koik majad kaetakse tuledega ja kyynlad on iga nurga peal ja siis tehakse natuke nagu mardisandijooksu - ka"iakse majast majja, esinetakse ja saadakse vastu puuvilju ja raha. Ehk siis see ongi nagu kompott meie jaanipa"evast (ehitatakse spetsiaalsed Tihari-kiiged, mis on tehtud bambusest ja na"evad va"lja nagu kukuksid kohe kokku), jouludest (tuled pannakse yles ja tehakse kingitusi), mardipa"evast (eelpooolnimetatud mardisandi-va"rk) ja lopuks siis nagu uus aasta ka, sest lastakse rakette ja algab Newari uus aasta. Katuselt on muidugi mega vaade neid tulesid na"hes - ei juhtu just tihti, et kogu org on tuledega kaetud. Siin on seda na"ha yle oru, sest majad on ju madalad.

Eile olime me Sirkega sunnitud koos lastega seda tsirkust kaasa tegema, nii et o"o"sel, kui me lopuks Megi joudsime, olime nii totaalselt la"bi, et kukkusime molemad telekaruumi porandale magama, et ja"rgmine pilt oli alles hommikust...

Lapsed kasutasid muidugi juhust ja olid majast muidugi toelise porgu selleks ajaks teinud ja ta"nase esimese poole pa"evast veetsime lihtsalt koristades (tonn riisi oli yle maja laiali). Bikash laekus yldse alles hommikul ja yleyldse on siin totaalne kaos - koik pyhitsevad noh :)
Ja kuna on pyhad (ja need veel kestavad moned pa"evad), siis arusaadavalt mu praktika lykkub ka koguaeg edasi, mis mind absoluutselt ei yllata...

****
Ta"nase pa"eva uudis lehes - alustati Nepali esimese korghoone ehitamist. Hoone tuleb 10-kordne.

Lihtsalt bla-bla-bla

Arge nyyd arvake, et ma iga paev kirjutama hakkan :) Lihtsalt praegu on olnud vajadust iga paev netis kaia ja kui ma juba siia tulnud olen, eks ma siis postita ka blogisse midagi.

Eile, kui ma jätkasin oma võitlust kohaliku tehnika-ja kommunikatsioonividinatega, viis Bikashi sõber mind oma motikal Kathmandusse ära. Ma paaniliselt kardan siin seda motikasõitu, vähemalt siiani kartsin. Samuliga (Soome kutt, kellega me tavaliselt ühel ajal siin oleme ja kes järgmine kuu tuleb) sõites hoian ma alati silmad kõvasti-kõvasti kinni (kui silmad lahti hoidsin, siis kippusin kiljuma), sest minuarust me oleme koguaeg kusagile otsa sõitmas (või siis olemegi sõitnud, lehmale naiteks). Aga eile kui Bikashi sõbraga kõigepealt mööda künkaid ja siis mööda „kiirteed“ sudusesse Kathmandusse jõudsime, olin ma hakanud juba motikasõitu nautima. Ega siin muud vahet polegi, lihtsalt kui taga istud, pead käed hästi külgedel hoidma, et mõni kõrvaltrügiv/ettekeerav veoauto, tuk-tuk, buss või traktor sul külge maha ei sõidaks. Minu õnnetuseks olin ma seelikuga sinna motika otsa roninud, nii et nüüd võib olla juhtunud nii, et nii mõnigi inimene Kathmandu peal on mu põlvi näinud.
Bikashi sõbrale hakkas ka igatahes see ringisõitmine valge inimesega väga meeldima, nii et tagasitulles tegime kesklinnas lausa mitu tiiru, lastes inimestel ja turistidel endid vahtida :) Edevusel ei ole piire ma ütlen. Lõpuks läksin ma juba isegi täitsa tuusaks kätte ja ummikus seistes toetasin jalga muuseas kõrvalseisva auto rattakoopasse, nagu kohalikel kombeks :p. Siin on veel selline komme, et motikaga sõitvad mehed kannavad kiivreid ja taga istuvad naised ei kanna jällegi kunagi kiivrit.

***
Nepalis võib pooleteise aastaga juhtuda paljugi, eriti Meg’is, eksole.
Majas on värvitelekas, s.t. koletult palju India seebikaid ja erinevaid India superstaari-saateid. Õnneks on elektrit jällegi vähe, seega enamus aega pole see aparaat kasutamiskõlbulik.
Bikashil on mobiil, üldse tähendab on paljudel inimestel on Nepaalis tänapäeval mobiil, mida varemalt polnud. Omakorda tähendab see seda, et ka ma pean ju ka kohaliku telefonikaardi endale tegema, mille hankimisest juba eelnevalt juttu on olnud.
Maya ja Meg’i lastekodude peale on kokku 5 uut last, kellest üks 6-aastane poisike on mulle vaevu poole kintsuni (kusjuures pole liliput). No niiiii väike on! Ta on uue koka, kes nüüd ka siin elab, poeg. Uus kokk tähendab aga, et ma ei pea koguaeg köögis olema. See on muidugi puhas onnistus.
Vanemad tüdrukud-poisid on kõik teismelised, mis siin tähendab siis sisuliselt seda, et nad on pidurdamatud ja kohalikus mõistes võivad umbestäpselt just nüüd abielluma hakata. Eile teataski Sujeeta (14), et ta klassivend kutsus ta enda kihluspeole. Klassivend on 15 – täpselt paras aeg naist võtta ju. Tegelikult teema siis selles, et kui on vanemate poolt kokkulepitud abielud (mida on endiselt väga palju siin), siis abiellumine toimubki 15-16 aasta vanuses.
Siis veel - laste matemaatikaülesanded on läinud raskemaks! No kuidas leida vastust küsimusele, et torust, diameetriga 2,1 cm voolab vett tsisterni, mis täitub iga sekundi jooksul 1 meetri võrra. Mis on tsisterni kõrgus, kui maht on 654 liitrit? Kuidas peaksin ma mäletama, kuidas neid asju teha?

Oma heaks meeleks tuvastasin aga, et suudan endiselt Kathmandus suhteliselt normaalselt orienteeruda, bussis ükskõik-mis-asendis tukkuda, käega riisi süüa, ma-pole-turist-ma-elan-siin-nägu teha (st siis igast tüütamisest pääsemist), taksojuhtidega kaubelda, jääkülma veega pead pesta ja muid taolisi eluks vajalikke nippe, mis heaoluühiskonnas võivad kaduma minna.

Sam, the austraallane, on osutunud vaatamata ta kohati täiesti võimatule inglise-keelele täiesti normaalseks kodanikuks, kes tõsiselt ka viitsib siin midagi ära teha. Ja kui lisada veel väike vahemärkus, et ta on ka medõeks õppinud, siis on arusaadav, et meil on, millest rääkida.
Ja mitte vähetähtis pole ka see, et nii on mul vähemalt öösel pilkases pimeduses julgem Megist koju kõrvalmajja minna. Tee on ju koeri täis ja eile ööse avastasime, et üks elektripost oli ümber läinud ja seega kogu tee ka juhtmeid täis, mis koik sarisesid. Juhtub.
***

Kes mu eelmisele postitusele kaasa elas, siis teadmiseks, et endiselt ei ole mul telefonikaarti, tootavat interneti-jubinat ja oma fotoka-kaardi lugejat ei saanud tagasi viia, sest see putka oli tol paeval kinni.

5 päeva asjaajamisi

Mõni ime, et mul siin on olnud padukiire see esimene nädal.

Kathmandus on endiselt pool-vihmaperiood, nii et kui ma eelmine nädal maandusin, sõitsime lennukiga viuhti muidugi äikesepilve sisse. Aga seda juhtub siin tihti. Asja hea külg oli see, et ma leidsin uue meditatsioonimeetodi (no ma tavaliselt mediteerin kui turbulents tuleb, sest ma kardan seda), sest ükski senine ja äraproovitud ei tundunud enam töötavat – no nii hirmus oli ja kõik sähvis ümberringi.
Üldse peakski olema viimased nädalad veel vihma, siis tuleb talv. Aga öösiti on külm juba praegu. Ja omakorda päeval on 30 kraadi. Saa sa siis aru, mis ilm see säherdune on…
Lennujaamas olid mul vastas Bikash, Bikashi õde Bimala ja Bikashi isa. Bikashi isal on häste oluline roll siin minu jaoks, sest kuna ta on mõjuvõimas mees, ajab ta mu praktikakoha asju siin. Muidugi ei räägi ta sõnagi inglise keelt ja see teeb meie asjaajamise vähe aeglaseks, aga see selleks. Õnneks arst, kelle juurde Dulikheli haiglas ma praktikale minema pidin, läks ka lambist puhkusele nädalaks (juhtub Nepalis), seega on kõik edasi lükkunud.
Selgus ka, et Nepalis on vastu võetud mingi seadus, mille tulemusena ei tohi välismaalased enam lastekodus kohapeal elada, seega seekord resideerun ma oma tavapärase asukohaga võrreldes kõrvalmajas. Koos austraallase Samiga, kes ka nende lastekodude heaks töötab. Sam on täitsa ok, välja arvata pisiasi, et ta on noore mehe kohta endale liiga suure ja vedela kõhu ette söönud ja ta räägib omamoodi inglise keelt. Kohe teisel päeval peale mu tulekut läksid Bikash ja Sam Lumbinisse (buda sünnikoht, Lõuna-Nepalis) ja kuna ma oma Eestis pooleliolevate tööasjade pärast ei saanud lubada luksust nädalaks totaalselt levist ära olla, jäin ma siia ja alustasin projekti „3 eluksvajalikku asja“ ehk siis a) leida endale püsiinternet b)kuna mu fotoka juhe oli koju jäänud, leida see kuramuse juhe c)osta kohalik kõnekaart.
Projekt on kulgenud järgmiselt:
a) Esimesel päeval läksin Nandaga Kathmandusse, kuna ta pidi teadma kus neid osiseid on võimalik osta. Tund aega sõitu (u 10 km läbimiseks mööda kiirteed kusjuures), läksime raha vahetama. Sularaha oli otsas. Tuli välja, et kuu aega tagasi oli juhtum, kus 3 nädalat oli KOGU SULARAHA OTSAS! Sularahamasinatest, pankadest, töökohtadest – kusagilt ei saanud. No siin võib juhtuda eksole. Turistid olid shokis ja surid peaaegu nälga.
Aga seekord vedas. Juba kolmandas valuutavahetuskohas oli raha ja voila! – saimegi vahetatud. Stardist kulunud u 3 tundi. Läksime otsima fotokajuhet. Peale 10 poe külastamist ostsin hoopis kaardilugeja kuna sellist juhet siin ei tunta. Stardist kulunud 5 tundi. Hakkasime internetijubinat otsima. Peale üüratuid otsinguid leidsime. Stardist kulunud 8 tundi. Selgub, et jubin vajab ka sim-kaarti. Otsime sim-kaardi poe. Lõpuks leidsime. Selgub, et sim-kaarte sel kuul enam pole. Kogu Nepalis pole. Võib-olla järgmine kuu tuleb. Selle asemel üritatakse müüa juurdelaadimiskaarti, mille kasutamiseks on vaja muidugi seda esialgset sim’i.
Stardist kulunud 10 tundi, oleme mega väsinud ja pöördume tagasi Megi (1,5 h mööda „kiirteed“). Telefonikaardini ei jõudnudki.
b) Teine päev, saabub Bikashi vend Sovan. Kurdan oma muret, ta lubab mulle anda oma isa sim-kaardi Interneti jaoks, läheb seda kodunt tooma. Nandaga läheme jällegi kohaliku telefonikaarte müüva isiku juurde. Selgub, et selleks et telefonikaarti osta, on vaja kohalikku kodakondsust ja seda tõendavat dokumenti. Arusaadavalt mul see puudub. Läheme koju tagasi, võtame Bikashi dokumendid, läheme telefonikaardi-tüübi juurde tagasi ja tellime kaardi ära. Peaks järgmine päev valmis olema. Päev on õhtus, meie jube väsinud jälle.
Õhtul saabub Sovan tagasi. Sim-kaart läheb mu ostetud interneti-jubinasse küll, aga mitte midagi ei tööta.
Proovin ka oma vastset kaardi-lugejat fotokast piltide tõmbamiseks. Ei tööta.
c) Kolmas päev. Lähme Sovaniga kohalikku internetipunkti, et too tüüp seal mu arvuti ära seadistaks. Elekter läheb ära. Tuleme koju tagasi. 4 tunni pärast elekter taastus, läheme uuesti. Internetimees häkib. Möödub tund-paar, ei midagi. Selgub, et ei tööta ei installeerimis-cd ega see jubin ise. Et oma kaotust leevendada, lähme Sovaniga mu telefoni-kaardile (mis oli eelmine päev tellitud) järgi. Selgub, et kuna meil ei ole Bikashi dokumente kaasas, me kaarti kätte ei saa. Kisub pimedaks. Tuleme koju. Nagu väsinud või nii.
d) Neljas päev. Alustame telefonikaardist. Võtame Bikashi dokumendi kaasa, lähme Nandaga telefonikaardile järgi. Selgub, kaart pole saabunud, tuleb järgmine päev uuesti minna. Lähen turistirajooni oma fotokast pilte arvutisse tõmbama. Varsti selgub, et lisaks minu mittetöötavale kaardilugejale, on mittetöötavaid lugejaid Kathmandus palju. Lõpuks ei tööta ka enam mu fotoka kaart ise ja tundub, et mu Hiina pildid (alates pandadest lõpetades kohalike pidustustega) on kadunud. Leian ühe über-it-mehe, kel õnnestub u 200 pildist u 10 taastada. Panda pildid jäädavalt kadunud muuseas. Hakkab pimedaks minema, pean koju tagasi pöörduma. Pikk päev oli jälle.
e) Viies päev. Lähen tagasi sinna, kus otsime mu interneti-jubina. Väidan, et miski ei tööta. Poepidaja helistab oma pojale. Too tuleb, u 2 tunni pärast (vahepeal ma istun siis lihtsalt poes). Hakkame häkkima. 3 tundi ja selgub, tõesti ei tööta. Proovime teist jubinat, teist programmi. Veel 1,5 tundi. Ei tööta. Luban järgmine päev uuesti minna, nad toovad veel ühe programmi.
Linnast tagasi tulles üritan oma telefoni-kaarti kätte saada. Loomulikult pole mul Bikashi-dokumenti kaasas ja ma ei saa seda. Väsimus tikub ligi. Loen päeva lõpetatuks.

Kokkuvõte: 5 päeva, üüratu arv tunde sõitmaks linna ja tagasi, veetes üüratult aega erinevates poeputkades ja it-meeste juures, kulutades sadu ruupiaid ja tulemus on see, et mul pole veel telefonikaarti, internetiühendust ja mu fotoka kaart on lõplikult rikutud. Pole paha, mis?

Kahjuks pole mul aega seekord rohkem kirjutada muust elust siin, sest ma pean minema veel mittetöötava fotoka kaardilugeja tagasi viima, uuesti internetipoepidaja pojaga arvutit häkkima ja lõpuks oma telefonikaardile ka järgi minema. Seega ärge arvake, et mul siin mingi chill on.
:)

Alustame siis Pekingist

Nüüd kus ma olen jälle Nepalis on mul ka hetk aega, et siis oma Pekingi-lugu kirja panna (pilt siis Pekingist). Pekingis läks eee, noh, kuidagi kiireks läks. (Postitatud 4 päeva peale valmis kirjutamist, sest ELEKTERT PÕLE OLND!!!!)

***
London-Pekingi lend, mis startis kl 12 päeval, algas sellega, et jagati laiali tohutus koguses veini, siis kustutati tuled ära ja teatati, et „on öö“ ja siis 10 tunni pärast alles pandi tuled jälle põlema, ja üteldi, et „nüüd on hommik ja olete kohal“. Minu ajaarvamine läks puhta sassi…
Üldiselt mulle muidugi hirmsasti meeldib mu ettevalmistused reisideks (loe: puuduvad täielikult). Arusaadavalt polnud ma mõtelnud ei sellele, mis päeval ma Pekingisse kohale jõuan. Lõppkokkuvõttes oli mul terve päev segadus, mis kuupäev on, sest kohati kahtlustasin, et ma olen terve päev ajas tagasi sõitnud, kuigi vist tundub, et pigem hoopis edasi.
Muidugi ei olnud minu ettevalmistuse tõttu ka teada, et Pekingis käsil The Great 60th Anniversary of our Motherland ehk siis hiigelsuured riigi aastapäevapidustused. Teisisõnu linn nägi välja umbes nagu Brezhnev oleks ellu ärganud. Ja kõik maailma hiinlased olid Pekingisse kokku sõitnud selleks puhuks ja igasugune liiklemine võttis lihtsalt MEELETULT aega. Ma mõtlesin, kas solvuda, et paraadi vaatama ei saa minna, aga siis selgus hoopis, et tegelikult ka kohalikud ei saa. Et siis üritus, kus 1,3 miljardi rahvaarvuga riigist saab osaleda u 130 000. Mitmendik see on, mina arvutada ei oska.
Kell 19 hakkas telerist Vremja. Uudistes on muidu ka lõigud sellest, kuidas korralikud keskklassi pered istuvad (sektsioonkapp taustaks) viisakalt ümber laua ja vaatavad teleris aastapäevapidustusi. Väga nostalgiline.
***
Minu suureks heameeleks selgus, et Hannese kesklinna korter on tõesti suur. Õige pea selgus, et tal on ka sünnipäev (häbematus mind sellest mitte ette teavitada) ja nii siis koguneski õhtul kohe suurem eestlaste seltskond sinna ja maha peeti korralik eesti pidu, kust ei puudunud ei kohalik õlu, Mongoolia viin, saun, angerjas (mina sõin kohutavalt palju, nagu Eestis seda ei saaks, masendavalt piinlik lausa) ja no muidugi ega ka mitte minu tehtud leib :p (kas see on nüüd see koht, kus ma pean ütlema, et: Ostke mu leivaraamatut – „Koduleivaraamat, leiva saamise ja tegemise lugu koos retseptidega“, Pilgrim kirjastuselt, nüüd saadaval ka raamatupoodides.) ….. Reklaamipaus läbi.
Peking on nagu kummaline kombinatsioon Kuala Lumpurist, Moskvast ja mingist mahajäetud Vietnami piirkonnast. Kesklinn on enamasti suhteliselt korras, isegi suursugune (oma väikese kiiksuga), aga siinsamas on hutongid – väikesed kitsad tänavad mahajäetuse ja vaesusega. Aga lahe, mulle nii meeldib. Pekingis on hea aura. Ei saa mingi NYCiga näiteks võrreldagi. Vürtside lõhn. Punased laternad ja paberist draakonid. Ööhakul aktiviseeruvad puuviljaturud. Sajad Aasia toidu restoranid. Odav õlu ja toidud. Hea teenindus. Palju parke. Ja ikkagi see tabamatu aura, mis kas on või ei ole. Siin on.
Minu õnnetuseks tabas mind Pekingis entusiasm läbi trampida vähemalt mõnedki Suured Vaatamisväärasused, nii ma siis Keelatud linna ja Suvepaleesse ka jõudsin, lõpuks ka Taevase templi juurde ja pean takkajärgi kahetsusega tunnistama, et tegelikult, kui ei ole Vana-Hiina arhitektuuri friik, piisaks Suvepaleest täiesti, seda enam, et seal on üks väga lahe budakoda ja võimsa energiaga budakuju.
Hiinlastel on olnud kohutav vajadus kõik asjad hästi suured ehitada ja iga hoone taga on eelmisest veel suurem ja veel vägevam (mastaapi arvestamata jättes äravahetamiseni sarnane) hoone, ja see kõik omakorda kordub, siis mingil hetkel tekib tunne, et aitäh, aga ma võtaks parem ühe tee. Või õlle. Aa, no keelatud linna vastas on ka park, kus saab ka mäkke ronida, selle külastamine seega läheb hea otsusena arvesse.
Veel üks hea otsus oli käia loomaaias, kus ma peaasjalikult keskendusin pandadele. Kuna seegi tutvumine toimus peale vähe magatud ööd, siis teised loomad jätsid mind külmaks. Üks panda istus demonstratiivselt seljaga, üüratu tagumik vastu klaasi. Mõtlesin kohe, et Alissa oleks hulluks läinud – suur karu pepu :D. Muidu on nad muidugi nunnud, selle vastu ei saa. Kõrvatagant krõhvitsedes oleksid nemad raudselt mõmmm teinud, aga seda ei lastud teha. Kuigi enamik hiinlased nägid välja, et nemad oleksid seda ka hea meelega teinud. Pandadel oli aga muidugi kõigest täiesti kamakaks.
Taevase templi parki või jumal teab mis selle eestikeelne tegelik nimi on, õnnestus mul kaasa vedada sel nädalal Hannese juurest üldse mitte-koju-jõudnud eestlane Pelle, kes eelmise päeva kohustuslikud vaatamisväärasused jättis vahele, sest peale rasket nädalvahetust tundis end siiski veel kurnatuna. Pellega oli muidugi täiesti mõistlik liigelda, sest ta pidurdas minu arutut tormlemist igaks-juhuks-igale-poole ja käsitles kaarti märgatavalt mõistlikumalt kui mina. Kui ma järgmise asjana ta mänguasjade turule vedasin, et oma Nepaali lastele kingitusi osta, siis ta kannatus üldiselt muutus esimese kümne minutiga (kui ma olin jõudnud tutvuda vaid kahesaja kuuekümnendikuga pakutavast kaubast) olematuks, kuid õhtuseks uueks Hannese sünna vol2 ürituseks oli siiski nendest katsumustest juba peaaegu kosunud :) ja ööhakul tuli kõigi kannatuste kiuste (või just siis sellepärast) hiigelsuurest Hiina telekast tore koguperefilm Hangover ära vaadata. Mulle meeldis seal kõige rohkem tiiger. Ja Tyson.
***
Taevase Rahu väljak oli eriti nõme. Esiteks pead sa sada korda läbi turvaväravate minema (ja seda ajal, kui on miljon hiinlast juba sabas ja sul hakkab tekkima tunne, et kloone on kloonitud) ja seletama iga kord, et taruvaigutinktuuriga ei ole plaanis kedagi õhku lasta. Teiseks oli väljak täis eriti koledaid läikivaid plastmassist atraktsioone ja hiigelekraanidelt näidati tanke, nii et mul hakkas hirmus. Hirmus hakkas siis nende atraktsioonide, mitte tankide pärast. Kolmandaks, kui sa lähed ühest (või teisest) valest kohast, Mao pildi alt mingist väravast sisse, siis samast väravast enam välja ei saa, ja pead tegema u 4 km ringi, et uuesti algpunkti ja peatänavale tagasi saada. Pole vist üllatus, et ma suutsin seda trikki korrata 2 korda.
Hiinlastest ka. Kuigi nad on punased (sõna otseses mõttes, aastapäeva puhul olid nad endale punased lipud põskedele maalinud ja käisid uhkelt punane lipp käes ock medal rinnas ringi), on nad tegelikult väga toredad. Sõbralikud. Tulevad kohe juurde kui vaatavad, et sa nõutu näoga mingit hieroglüüfide silti põrnitsed. Tänu sellele sõbralikkusele tundub ma saingi hästi hakkama ka näiteks postkontoris, mis on üks huvitav asutus, sest Eesti arvati olevat Ecuador ja selleks, et ühte pakki saata, pead täitma u 6 erinevat paberit ja seisma iga kord järjekorras.
Minu parim elamus oli viimasel hommikul, kus ma võideldes suure väsimusega, end siiski üles ajasin ja ronisin kohalikku parki hommikusi pensionäride tegevusi vaatama. Taichi, kungfu, kingkong, pingpong, juurde flöödi-ja kitarrimängu, laulmist, tantse, aeroobikat – vot selliste asjadega tegelevad pensionärid hommikuti Hiina parkides. Jõin kohvi (oma ainukest hommikusööki siin), vaatasin ammuli suuga vitaalseid penskareid ja tundsin oma selle nädala elustiili ja arutu turistina käitumise pärast piinlikkust.
Lõpuks võib öelda, et kuram, see nädal oli lühike. Minuarust ma ainult tegutsesin, uneaega oli väga vähe, aga nagu suurt kusagile ei jõudnud, ega midagi ei teinudki ja isegi chillida polnud suurt aega. Uskumatu, et ma seda nüüd ütlen, aga: mulle Peking meeldis ja Hiina tahan ma kindlasti kunagi tagasi tulla. Siin on tore. Viimane õhtu jagasime telefonitsi oma vaimustust ka Tarviga, kes muidu küll Shanghais resideerub, aga samuti pidustuste puhuks Pekingisse oli tulnud.
Ühesõnaga, aitäh Hannes ja Pelle, mõnusa seltskonna, öömaja, laupäevase programmi ja mu miljonile küsimusele vastamise eest :)
***
P.S. Tertsil ja Annelil ei soovita siia muidugi tulla, sest teatud H-tähega sõnu on siis jõle palju, igas versioonis ja see süvendaks selle sõna kasutamissagedust, mis teeks mind murelikuks.
P.P.S Hetkel kirjutan ma neid ridu juba Balkotis. Hannesega olime just vaielnud teemal suured prussakad. Ma ütlesin, et minu kõikide Nepaalis oldud kordade jooksul ma pole ühtegi sellist näinud (tema väitis, et ukse alt ajavad tundlad sisse ja liigutavad neid meelalt). Ja nüüd, just hetkel ma vaatan just tõtt ühe kõige räigema suure prussakaga keda elaes nähtud (no nagu need Madagaskari omad). Nagu sellest veel vähe oleks, et mu toas rotikasvu hiir elab. Welcome to Nepal!

Maailma kõige kaootlisem blogi

Kui kellelgi on tunne, et ta pole midagi kaootilist siin elus kogenud, siis siin see on - minu blogi. Just vaatasin üle ja isegi imestasin, et mida ja millal ma kirjutanud olen. Ma nimelt kirjutan ainult lennujaamades või väljamaa dial-up internetipunktides. Olgu see Aasia või Ameerika või minupärast kasvõi Euroopa - lennujaamad ja hotellid on inspireerivad! Coming soon: minu reis Aasia 2009/2010.

Viimase kolme nädala lugemuse põhjal järgmised arvamused/soovitused:

Lii Unt, Parim näitleja linnas. Üks väga hea raamat. Mina lahistasin nutta, sest oli nii ilus, arusaadav ja äratuntav ja õige. Kes viitsib ja tahab, leiab kirjapandud ridadevahelt ühe hoopis teise loo - noh selle, mis mind pisarateni vapustas.

Ken Wilber, Atmani projekt. Lugesin teist korda. Lõpuks sain aru. Poetasid pisaraid, sest enda piiratusest ja küündimatusest oli kohati hirmus hale. Meeletult avav, selge, komapktne ja ääretult loogiline raamat. Lünga täitja minu jaoks. Lõpuks ometi mingi teos, mis suutis mu aja ja ruumi olmatusest lõpuni aru saama panna ja tõmbas nii mõnegi olulise niidiotsa kokku. Ma arvan ma olen Wilberisse armunud. :) Ilmselt raske mõista neil kui pole varem kokku puutunud vähemalt Jungi, Freudi, budismi ja hinduismi alustõdedega ja kel puudub isiklik mediatsioonikogemus.

Maria Kupinskaja, Minu Alaska. Kohtasin Mariat ta raamatuesitlusel ja ilma Eppu ja Petroneprinti teadmata pole kindel, kas oleksin selle just praegu ette võtnud. Aga hakkasin lugema, enne pidama ei saanud kui läbi oli. Mitte et see oleks kirjanduslik suursaavutus, aga see on just selline easy-reading mis mulle meeldib. Ma armastan reisikirjeldusi ja Maria lugu lugedes oli äratundmine mitte ainult ühes kohas...

Britta Das, Päikesetõus Himaalajas. Lugesin ühe ööga läbi. Kohati hakkas hirm, et see olen ju nagu mina, kes selle kirjutanud on - väliselt ma mõtlen. See on natuke -ühe suure põhimõttelise erandiga - nagu minu lugu ka. Minu Himaalajas on lihtsalt rohkem sisemisi arenguid ja muutusi ja segadust.

Amy Silverstein, Sick Girl. Jällegi ei midagi ülierilist kirjanduslikult, aga pani natuke mõtlema. No tegelikult natuke rohkem kui natuke. Me viriseme pisasjade üle ikka palju, kas pole?

Pema Chödron, Kui kõik variseb kokku. Kes budismiga natukegi põhjalikumalt kokku puutunud on, ei leia siit väga palju uut. Ja kõigega ma ei nõustu ka, ma arvan, et Lääne inimesele ei tohi nii karmilt kõike välja ütelda ja nii karmidesse raamidesse panna. On pehmemaid teid ja vahepealseid meetodeid. Ma ütleks, et mitte lootusest loobumine pole oluline vaid arusaamine, et suuta loobuda lootmast :)

Linnart Mäll, Nulli ja lõpmatuse kohal. Jätsin pooleli, no ei ole minu aeg ega koht seda praegu lugeda. Mitte ühegi nurga alt ei sobitunud.

Ivan Turgenjev, Suits. Uudismaa. Neid raamatuid ma pean Tomiga arutama :). Eriti kõrgekvaliteetne kirjandusklassika, tuletab meelde, et peaks Lotmani "Semiosfäärist" üle vaatama. Sest alati kui ma vene klassikuid loen, tekib mul error keele, keeleruumi ja märkide osas ja mul tekkib õud kui piiratud sõnavara ma kasutan ja hirm kui vähe ma maailmakirjanduse klassikat tegelikult loen.

Robert Lesslie, Angels in the ER. Pole mõttet lugeda, kes ei saa aru mida tähendab ileus või ventrikulaarne tahhükardia. Mina tean, mulle meeldis. Kuigi kirjanduslikku ilu oli vähevõitu, aga see polnud ka eesmärk. Natuke nagu telesari ER, aint verd pritsis vähem.

Michael Palmer, The Fifth Vial. No ma ostsin selle, sest seal pidi juttu olema organdoonorlusest. Oli ka, a lõppkokkuvõtteks oli see lihtsalt üks ulmesugemetega krimiromaan. Mõttetu. Jätsin Hiltoni lauale vedelma.

Ja teate - mul on 30 uut raamatut ootamas! :p (suuresti aitäh Inxule, kes portsu oma hiigelraamatukogust ajutiselt mulle pärandas)