Vahest olen ma lausa hämmingus, kui palju on maailmas Tarkust ja Teadmist ja kui väikese osa sellest minuni on hetkel jõudnud. Ja ma ei pea loomulikult silmas mingit koolitarkust. Mulle meenub, et juba aastaid tagasi rääkisin ma ühele oma väga-väga heale sõbrale, Tomile, et mul on kahtlus, et osad inimesed TEAVAD midagi. Tänaseks ma saan aru, et aegajalt, kui mul just jätkub jõudu laiskusest üle astuda, on mul reaalne võimalus aimu saada nende teadmiste kildudest.
Selle aasta viimane ots on toonud mu ellu (tagasi) ühe väga-väga olulise inimese. Tehke mis tahate, aga mulle tundub, et pmõtselt ingli, kes on mind jälle üles raputanud ja innustanud leidma seda Miskit. Täna oli jälle üks väga eriline ja eriliste ilusate kogemustega õhtu, kus sellest Teadmisest natuke jõudis minuni või siis taasmeenus. Mõned killud sellest:
Esiteks – oluline kogeda seda vana head „siin ja praegu”. Et igal hetkel püüda nautida sedasama hetke võimaldab avastada endas seniolematud väärtusi, võimalusi, väge, varjatuid võimeid jne. Kui aga suudaks seda teha! (Siinkohal meenub mulle muidugi eredad ja lihtsad näited, kui ma koju tulles olen nii mõttes teemadel „mida ma nüüd kohe tegema pean hakkama” või „vat kus täna oli ikka päev”, et topin samal ajal koos muude produktidega külmkappi ka oma rahakoti. Pärast otsin nagu segane. Või et mitu korda tulen ma hommikul välisukse juurest tagasi et veenduda, kas ma juuksesirgendaja lülitasin välja. Et peale seda veel vähemalt korra veel tagasi tulla ja üle veenduda, et kas ikka tõesti. Noh pea laiali otsas, sundtegevused – üldse ei mõtle mida hetkel teed ja pärast on kaos.) Ehk siis – mulle „siin ja praegu” väga meeldib. :) (siinkohal ei saa jätta soovitamata Eckhart Tolle raamatuid "Siin ja praegu: kohaloleku jõud". Ja sama autori "Uus maailm. Elusihi mõistmine". Siit koorub muidugi välja tõsiasi, et ma olen lugemisfriik. Kohati.
Teiseks – hirm, et ma ei jõua asju teha, võtab nii palju energiat, et lõppkokkuvõttes ei jõuagi midagi tehtud. Mu käest küsiti täna, et mitu korda ma päevas ütlen, et mul on „niiiii kiiiiire”. Et kui prooviks hoopis mõtelda „mul on koguaeg aega”. No ma proovin homme. Ja edaspidi. Ma tean juba ette, et see mõte töötab. Jällegi reaalelu situatsioon – vahest ma kirjutan ja lahterdan oma „todo” listi ümber pool päevast, sest ma ei suuda otsustada, mis on tähtsaim ja üleüldse tunduvad kõik maailma asjad just sel hetkel olevad Maailma Kõige Tähatsamad ja ainuisikulisena minust sõltuvad ja üldse olen ma kiire ja tähti ja appi ja issvermaijõua ja nii.
Kolmas oluline punkt – elu ei muutu meie järgi, vaid meie peame kohanduma eluga. Ei ole mõttet lootagi, et ükshetk kõik lihtsalt läheb seda rada pidi, mis sa ootad ja loodad. Aga on võimalik ise valida, kuidas suhtuda sellesse, mismoodi elu kulgeb. Kas hädaldada (mida ma näiteks oskan päris hästi), või leppida (mis ei tule muidugi kõne allagi kui oled säuke põikpäine jäär nigu mina) või kohanduda (mis on ideaalne, aga harjutamist nõudev variant). Noh mis ma siinkohal soovitaks. Ken Wilberi raamatuid muidugi soovitaks. Aga kui see tundub liiga keeruline, lugege Kivirähku - ka väga hea :D. (Sellepärast on mul alati mitu raamatut pooleli. Mõni ülideep, mõni natukedeep ja mõni lihtsalt hea lugemine. Noh nagu Kivirähk).
Nii. Kõiki ülejäänud tänaseid teadasaamisi ei hakka ma kirja panema, selleks on mingi muu koht ja aeg. Ja üldse on hetkel minu uneaeg ka. Ja ma hoian hammastega tagasi end, et mitte hakata siinkohal rääkima teemast, mis minu arvates on AEG :D.
Aga ma väga tänan tänasid toredaid mõttekaaslasi, ja eriti muidugi Inxu, mu väikest inglit, kes muuseas kinkis mulle täna mu lemmikajakirjaniku Krister Kivi luuleraamatu :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar