2007

Inimesed
Sel aastal tekkisid või taasilmus mu ellu mitu olulist tarka, siirast ja hoolivat naisinimest, kes on õpetanud mulle arusaamist, mõtlemist, usku ja kes on utsitanud mind tegutsema ja arenema ning kes on jaganud minuga oma tarkust ja teadmisi. Nad kõik on hämmastavad inimesed ja ma olen neile nende olemasolu eest minu elus väga tänulik. Nii nagu keegi ütles – see aasta on olnu vägevate naiste aasta. Ja mitmete Vägevatega on minul olnud võimalik kohtuda. Need inimesed on minu parimad sõbrannad, nad on kui turvaline tagala – naljakas, et just sel aastal on selline mõte ja tunne tekkinud.

Teadmine õpetajatest
Aga muus osas oli see definetely Suurte Meesõpetajate Aasta. Õpetaja sõna on väga kummaline, mu arust on Eestis see paljuski lörtsitud. Tegelikult aga tähendab aga suure algustähega õpetaja mitte niivõrd seda, kes sulle oma teadmisi jagab, vaid pigem seda, kelle olemasolu mingis situatsioonis või ajahetkel Sulle midagi õpetab. Samas ei saa seda ikkagi segamini ajada budistlikus mõttes õpetajaga, kes on Su vaimne juht. (kas ma peaks siinkohal tunnistama oma filoloogi võimeid sõnu analüüsida ? :D)
Kuna ilmselt olen ma üheks eluülesandeks rabanud endale eesmärgi võimalikult palju õppida, no siis ma neid õpetusi saan ka uksest ja aknast. Ja peamised suured õppetunnid tulevad mulle just meesisikutelt. Sageli tuleb see õppimine läbi mitte just kõige positiivsemate emotsioonide, kuid täna hommikul ma just mõtlesin, milline õnn, et minu kõrval, ümber ja läheduses on niipalju neid inimesi, kes mind õpetavad ja arendavad. Ma pean siinkohal ennekõike silmas muidugi sõpru – sest sõbrad ja lähedased on need, kes õpetada saavad. See on minu teooria. Ka inimene tänavalt võib anda õppetunni, aga see on kohatult tühine võrreldes inimestega, kes on vaimselt või füüsiliselt sulle lähedal ja kelle energia on seega sinu omaga nii ehk naa mingil määral segunenud. Ma olen õppinud nii lahti laskmist, andestamist, mõistmist, oma ainuõigena tunduvate mõtete kahtluse alla seadmist, väljendusoskust ja olen ikka ja jälle hingepõhjani siiralt hämmeldunud kuidas mu lähedased sõbrad minust hoolivad ja kui väga hea meel mul on, et nad olemas on. Ja ma olen neile kõikide õppetundide eest lõputult tänulik, isegi kui vahest see kõik on liiga pöörane. Ühesõnaga – sel aastal olid mu suurimad õpetajad mu lähimad sõbrad, keda ma armastan neid selle eest kogu südamest.

Suur üllatus
Selle aasta suurim üllatus oli karm teadvustamine, et ainuke asi, mis kunagi ei muutu, on see, et kõik muutub. Muutus minu arusaam igavikust. Ja muutus arusaam kõikevõitvast sõprusest. Ja selle asemele tekkis arusaam tõelisest hingesugulusest ja tõeliselt headest inimestest. Siiani olid need lihtsalt tähendusega sõnad, kuid nüüd on neist saanud tunne. Üldiselt on see hämmastav kui sõnad, mis siiani on olnud sõnad, nagu sõnad ikka, oma positiivsete, negatiivsete, neutraalsete tähendustega saavad täiesti teise varjundi - hoopis tunnetuslikumast ja senikogematust küljest. Ja mul on hea meel, et sel aastal on mu arusaam mu parima sõbra ja hingesugulase tähtsusest saanud hoopis teise ja sügavama varjundi. Igatahes on mu parim sõber maailma kõige sheffim inimene ja ma tean, et niipea kui ta seda blogi lugend on, saan ma kõne „Hunt! Mis asja sa seal jälle ajad.” Muahh Sulle sinna linna teise otsa!