Seekordse reisi viimane vaatus

Kuidagi läks see viimane jupp nii kiireks, et ma ei jõudnud isegi mitte Kathmandusse shoppama. Ennekõike vist seetõttu, et Bikash lendas austraallastega Annapurnale, mis tähendab, et ma jäin soomlaste ja lastega üksi Balkotti.
(Asja selguse huvides olgu öeldud, et see, millega ma tegelen, on siis 2 lastekodu – Meg’s Children Home ja Maya Nepal. Meg’si juhib Bikash ja Mayat Samuli. Esimese põhirahastus tuleb Austraaliast ja Taanist, teise oma Soomest. Kokku on neis kahes 24+10 last. Aga on ka olemas kolmas – Smile Nepal. Mille kohta ma peagi loodan ütelda, et selle peamine rahastus tuleb Eestist :). Kui Bikash v Samuli on linnast ära, siis hoolitsevad nad teineteise lastekodude eest. Lisaks käivad siis abis igasugused untsantsakad nagu näiteks mina).
Lõpuks oligi nii, et ma panin viimased päevad 24 h nigu orav rattas. Sest arusaadavalt siis kui Bikash ära on, toimub sada asja korraga. Noh kellegil valutab öösel hammas, keegi jääb kuskile vahele, keegi näeb õudusunenägusid, kellegil on koguaeg kõht tühi jne. Tagatipuks on Nepaalis valimiste-eelne periood, mis tähendab, et streike-demonstratsioone on kuhjaga ja iga päev tapetakse muuseas mõni kandidaat ka maha. 8-10. Aprill on näiteks Nepaali piirid suletud, nii et hea et enne tulema sain. Ja ma väga-väga loodan, et valimised läheksid okeilt, sest ma isegi ei taha mõtelda mis siis saab kui maoistid võimule tulevad...
Kuna niikuinii on minu Nepaalis käimine mitte enam mingi suursündmus, vaid pigem traditsioon juba, siis seekord mu lahkumispidu polnudki. Esiteks olime me kõik suht läbi, teiseks – no eks ma lähen peagi ju tagasi jälle. Viimane öö tegime Samuliga potitäie masala teed (see on see piimaga, vürtside ja ingveriga tee. mmmmm) ja vaatasime mu arvutist Edit Piaffi eluloofilmi. Mis oli väga depressiivne film, nii et me mõlemad kaalusime hetkeks täiesti tõsiselt igasuguse alkotarbimise mahajätmist :p.

Kusjuures – mida aeg edasi, seda enam ma selle kliimaga ära harjusin. Tegelikult on isegi natsa mõnus, kui hommikul on sigakülm. See on nagu konnad kevadel – ärkad üles ja siis vaikselt hakkab eluvaim alles sisse tulema. No hakkad kõigepealt teed endale sisse kütma (noh see on siis minu praktika, mitte konnade oma). Siis teed tule üles. Ise oled jaki-villa-salli sisse end mässind. Ja siis vaikselt naudid, kuidas kananahk ihult kaob ja veri ringi käima hakkab ja siis tõuseb juba päike ja õhk on nii värske ja sa tunnetad iga oma keharakuga,et tõesti algab UUS päev. Hmm, vbolla ma ikka peaks siia kolima.
Äraminek on siit alati kole. Sujeeta – mu suur fänn tegi sellise tüki, et oli kogu oma 6 kuu taskuraha kokku hoidnud (see on kokku mingi 12 ruupiat, ehk 2,5 krooni – noh selline korralik kommiraha kohalikus mõistes) noh ja siis selle taskuraha eest ostnud mulle sünnipäevakingi!!! (väikse plastmassist lillebuketi) Saate aru! Ma ei oska ega saa edasi anda seda emotsiooni... Mis küll toimub selles väikeses peas, kes teeb sellise ohverduse...
.....
Samuli viskas mu lennujaama ära. Ma hoidsin terve tee silmi kinni, sest motikaga siin sõitmine nõuab eriliselt tugevaid närve. Kohalejõudnult ma konstateerisin, et häähhh, põlnd üldse hull. Samuli itsitas siis, et ta pole elus nii korralikult sõitnud ka...No ühele lehmale läksime aint veits vastu ja üks buss sõitis meist peaaegu üle. Aga muidugi ma üüratult kadestan teda, et tal on võimalik Balkotti jääda, samas kui mina pean tagasi sõitma...

Noh lõputult võiksin ma muidugi rääkida Delhi lennujaamast. Seal on praegu (ikka veel) remont, mis teeb seal liiklemise ja olemise täiesti võimatuks. Ooteruum on selline, et mingisse putkasse topitakse võimalikult palju inimesi, nii et pole ruumi ei istuda-astuda (no ja ma ju siis 9 tundi ootama pidin). See luksus muidugi maksab ka - mingi 5 dollarit. Nii. A see on ainult pool häda. Teine tore lugu on see, et kui vetsu tahad, siis ronid kõikide oma pakkidega sealt ooteputkast välja ja lähed vetsuputkasse. Seal on niimoodi et poolde säärde vett on maas. Vetsupotte arusaadavalt pole, on ainult auk. Ja siis pead välja mõtlema, et kuidas käia vetsus kui Sul on näiteks 2 seljakotti ja 2 spordikotti ja neid maha panna ei saa ja kusagile vedelema jätta ei julge :). Aitavad füüsikaalased teadmised ja elav fantaasia.
Aga olgem ausad – seekord tagasitulles ma olin juba piisavalt kaval, et ma ei läinudki pagasi-kättesaamise kohast kuskile edasi kuni oma lennuni. Seal on normaalsed 4-5 tooli ja ma korduvlugesin paar Eckhard Tolle raamatut läbi. Kunagi olid need keerulised, tänasel päeval tundub, et ma isegi ei oskaks paremini kirjutada :D.
Lennuk jäi mudugi hiljaks 3 tundi, milletõttu ma jäin maha Tallinna lennust, aga vahet pole. Kui tuled Nepaalist ei ole ajal ju mittemingit tähtsust.

Nüüd ma siis kulgen omas ajas. See kestab prognoosi kohaselt nii paar nädalat. Enne kui kohalik elu mu alla neelab.