Nüüd kus ma olen jälle Nepalis on mul ka hetk aega, et siis oma Pekingi-lugu kirja panna (pilt siis Pekingist). Pekingis läks eee, noh, kuidagi kiireks läks. (Postitatud 4 päeva peale valmis kirjutamist, sest ELEKTERT PÕLE OLND!!!!)
***
London-Pekingi lend, mis startis kl 12 päeval, algas sellega, et jagati laiali tohutus koguses veini, siis kustutati tuled ära ja teatati, et „on öö“ ja siis 10 tunni pärast alles pandi tuled jälle põlema, ja üteldi, et „nüüd on hommik ja olete kohal“. Minu ajaarvamine läks puhta sassi…
Üldiselt mulle muidugi hirmsasti meeldib mu ettevalmistused reisideks (loe: puuduvad täielikult). Arusaadavalt polnud ma mõtelnud ei sellele, mis päeval ma Pekingisse kohale jõuan. Lõppkokkuvõttes oli mul terve päev segadus, mis kuupäev on, sest kohati kahtlustasin, et ma olen terve päev ajas tagasi sõitnud, kuigi vist tundub, et pigem hoopis edasi.
Muidugi ei olnud minu ettevalmistuse tõttu ka teada, et Pekingis käsil The Great 60th Anniversary of our Motherland ehk siis hiigelsuured riigi aastapäevapidustused. Teisisõnu linn nägi välja umbes nagu Brezhnev oleks ellu ärganud. Ja kõik maailma hiinlased olid Pekingisse kokku sõitnud selleks puhuks ja igasugune liiklemine võttis lihtsalt MEELETULT aega. Ma mõtlesin, kas solvuda, et paraadi vaatama ei saa minna, aga siis selgus hoopis, et tegelikult ka kohalikud ei saa. Et siis üritus, kus 1,3 miljardi rahvaarvuga riigist saab osaleda u 130 000. Mitmendik see on, mina arvutada ei oska.
Kell 19 hakkas telerist Vremja. Uudistes on muidu ka lõigud sellest, kuidas korralikud keskklassi pered istuvad (sektsioonkapp taustaks) viisakalt ümber laua ja vaatavad teleris aastapäevapidustusi. Väga nostalgiline.
***
Minu suureks heameeleks selgus, et Hannese kesklinna korter on tõesti suur. Õige pea selgus, et tal on ka sünnipäev (häbematus mind sellest mitte ette teavitada) ja nii siis koguneski õhtul kohe suurem eestlaste seltskond sinna ja maha peeti korralik eesti pidu, kust ei puudunud ei kohalik õlu, Mongoolia viin, saun, angerjas (mina sõin kohutavalt palju, nagu Eestis seda ei saaks, masendavalt piinlik lausa) ja no muidugi ega ka mitte minu tehtud leib :p (kas see on nüüd see koht, kus ma pean ütlema, et: Ostke mu leivaraamatut – „Koduleivaraamat, leiva saamise ja tegemise lugu koos retseptidega“, Pilgrim kirjastuselt, nüüd saadaval ka raamatupoodides.) ….. Reklaamipaus läbi.
Peking on nagu kummaline kombinatsioon Kuala Lumpurist, Moskvast ja mingist mahajäetud Vietnami piirkonnast. Kesklinn on enamasti suhteliselt korras, isegi suursugune (oma väikese kiiksuga), aga siinsamas on hutongid – väikesed kitsad tänavad mahajäetuse ja vaesusega. Aga lahe, mulle nii meeldib. Pekingis on hea aura. Ei saa mingi NYCiga näiteks võrreldagi. Vürtside lõhn. Punased laternad ja paberist draakonid. Ööhakul aktiviseeruvad puuviljaturud. Sajad Aasia toidu restoranid. Odav õlu ja toidud. Hea teenindus. Palju parke. Ja ikkagi see tabamatu aura, mis kas on või ei ole. Siin on.
Minu õnnetuseks tabas mind Pekingis entusiasm läbi trampida vähemalt mõnedki Suured Vaatamisväärasused, nii ma siis Keelatud linna ja Suvepaleesse ka jõudsin, lõpuks ka Taevase templi juurde ja pean takkajärgi kahetsusega tunnistama, et tegelikult, kui ei ole Vana-Hiina arhitektuuri friik, piisaks Suvepaleest täiesti, seda enam, et seal on üks väga lahe budakoda ja võimsa energiaga budakuju.
Hiinlastel on olnud kohutav vajadus kõik asjad hästi suured ehitada ja iga hoone taga on eelmisest veel suurem ja veel vägevam (mastaapi arvestamata jättes äravahetamiseni sarnane) hoone, ja see kõik omakorda kordub, siis mingil hetkel tekib tunne, et aitäh, aga ma võtaks parem ühe tee. Või õlle. Aa, no keelatud linna vastas on ka park, kus saab ka mäkke ronida, selle külastamine seega läheb hea otsusena arvesse.
Veel üks hea otsus oli käia loomaaias, kus ma peaasjalikult keskendusin pandadele. Kuna seegi tutvumine toimus peale vähe magatud ööd, siis teised loomad jätsid mind külmaks. Üks panda istus demonstratiivselt seljaga, üüratu tagumik vastu klaasi. Mõtlesin kohe, et Alissa oleks hulluks läinud – suur karu pepu :D. Muidu on nad muidugi nunnud, selle vastu ei saa. Kõrvatagant krõhvitsedes oleksid nemad raudselt mõmmm teinud, aga seda ei lastud teha. Kuigi enamik hiinlased nägid välja, et nemad oleksid seda ka hea meelega teinud. Pandadel oli aga muidugi kõigest täiesti kamakaks.
Taevase templi parki või jumal teab mis selle eestikeelne tegelik nimi on, õnnestus mul kaasa vedada sel nädalal Hannese juurest üldse mitte-koju-jõudnud eestlane Pelle, kes eelmise päeva kohustuslikud vaatamisväärasused jättis vahele, sest peale rasket nädalvahetust tundis end siiski veel kurnatuna. Pellega oli muidugi täiesti mõistlik liigelda, sest ta pidurdas minu arutut tormlemist igaks-juhuks-igale-poole ja käsitles kaarti märgatavalt mõistlikumalt kui mina. Kui ma järgmise asjana ta mänguasjade turule vedasin, et oma Nepaali lastele kingitusi osta, siis ta kannatus üldiselt muutus esimese kümne minutiga (kui ma olin jõudnud tutvuda vaid kahesaja kuuekümnendikuga pakutavast kaubast) olematuks, kuid õhtuseks uueks Hannese sünna vol2 ürituseks oli siiski nendest katsumustest juba peaaegu kosunud :) ja ööhakul tuli kõigi kannatuste kiuste (või just siis sellepärast) hiigelsuurest Hiina telekast tore koguperefilm Hangover ära vaadata. Mulle meeldis seal kõige rohkem tiiger. Ja Tyson.
***
Taevase Rahu väljak oli eriti nõme. Esiteks pead sa sada korda läbi turvaväravate minema (ja seda ajal, kui on miljon hiinlast juba sabas ja sul hakkab tekkima tunne, et kloone on kloonitud) ja seletama iga kord, et taruvaigutinktuuriga ei ole plaanis kedagi õhku lasta. Teiseks oli väljak täis eriti koledaid läikivaid plastmassist atraktsioone ja hiigelekraanidelt näidati tanke, nii et mul hakkas hirmus. Hirmus hakkas siis nende atraktsioonide, mitte tankide pärast. Kolmandaks, kui sa lähed ühest (või teisest) valest kohast, Mao pildi alt mingist väravast sisse, siis samast väravast enam välja ei saa, ja pead tegema u 4 km ringi, et uuesti algpunkti ja peatänavale tagasi saada. Pole vist üllatus, et ma suutsin seda trikki korrata 2 korda.
Hiinlastest ka. Kuigi nad on punased (sõna otseses mõttes, aastapäeva puhul olid nad endale punased lipud põskedele maalinud ja käisid uhkelt punane lipp käes ock medal rinnas ringi), on nad tegelikult väga toredad. Sõbralikud. Tulevad kohe juurde kui vaatavad, et sa nõutu näoga mingit hieroglüüfide silti põrnitsed. Tänu sellele sõbralikkusele tundub ma saingi hästi hakkama ka näiteks postkontoris, mis on üks huvitav asutus, sest Eesti arvati olevat Ecuador ja selleks, et ühte pakki saata, pead täitma u 6 erinevat paberit ja seisma iga kord järjekorras.
Minu parim elamus oli viimasel hommikul, kus ma võideldes suure väsimusega, end siiski üles ajasin ja ronisin kohalikku parki hommikusi pensionäride tegevusi vaatama. Taichi, kungfu, kingkong, pingpong, juurde flöödi-ja kitarrimängu, laulmist, tantse, aeroobikat – vot selliste asjadega tegelevad pensionärid hommikuti Hiina parkides. Jõin kohvi (oma ainukest hommikusööki siin), vaatasin ammuli suuga vitaalseid penskareid ja tundsin oma selle nädala elustiili ja arutu turistina käitumise pärast piinlikkust.
Lõpuks võib öelda, et kuram, see nädal oli lühike. Minuarust ma ainult tegutsesin, uneaega oli väga vähe, aga nagu suurt kusagile ei jõudnud, ega midagi ei teinudki ja isegi chillida polnud suurt aega. Uskumatu, et ma seda nüüd ütlen, aga: mulle Peking meeldis ja Hiina tahan ma kindlasti kunagi tagasi tulla. Siin on tore. Viimane õhtu jagasime telefonitsi oma vaimustust ka Tarviga, kes muidu küll Shanghais resideerub, aga samuti pidustuste puhuks Pekingisse oli tulnud.
Ühesõnaga, aitäh Hannes ja Pelle, mõnusa seltskonna, öömaja, laupäevase programmi ja mu miljonile küsimusele vastamise eest :)
***
P.S. Tertsil ja Annelil ei soovita siia muidugi tulla, sest teatud H-tähega sõnu on siis jõle palju, igas versioonis ja see süvendaks selle sõna kasutamissagedust, mis teeks mind murelikuks.
P.P.S Hetkel kirjutan ma neid ridu juba Balkotis. Hannesega olime just vaielnud teemal suured prussakad. Ma ütlesin, et minu kõikide Nepaalis oldud kordade jooksul ma pole ühtegi sellist näinud (tema väitis, et ukse alt ajavad tundlad sisse ja liigutavad neid meelalt). Ja nüüd, just hetkel ma vaatan just tõtt ühe kõige räigema suure prussakaga keda elaes nähtud (no nagu need Madagaskari omad). Nagu sellest veel vähe oleks, et mu toas rotikasvu hiir elab. Welcome to Nepal!
London-Pekingi lend, mis startis kl 12 päeval, algas sellega, et jagati laiali tohutus koguses veini, siis kustutati tuled ära ja teatati, et „on öö“ ja siis 10 tunni pärast alles pandi tuled jälle põlema, ja üteldi, et „nüüd on hommik ja olete kohal“. Minu ajaarvamine läks puhta sassi…
Üldiselt mulle muidugi hirmsasti meeldib mu ettevalmistused reisideks (loe: puuduvad täielikult). Arusaadavalt polnud ma mõtelnud ei sellele, mis päeval ma Pekingisse kohale jõuan. Lõppkokkuvõttes oli mul terve päev segadus, mis kuupäev on, sest kohati kahtlustasin, et ma olen terve päev ajas tagasi sõitnud, kuigi vist tundub, et pigem hoopis edasi.
Muidugi ei olnud minu ettevalmistuse tõttu ka teada, et Pekingis käsil The Great 60th Anniversary of our Motherland ehk siis hiigelsuured riigi aastapäevapidustused. Teisisõnu linn nägi välja umbes nagu Brezhnev oleks ellu ärganud. Ja kõik maailma hiinlased olid Pekingisse kokku sõitnud selleks puhuks ja igasugune liiklemine võttis lihtsalt MEELETULT aega. Ma mõtlesin, kas solvuda, et paraadi vaatama ei saa minna, aga siis selgus hoopis, et tegelikult ka kohalikud ei saa. Et siis üritus, kus 1,3 miljardi rahvaarvuga riigist saab osaleda u 130 000. Mitmendik see on, mina arvutada ei oska.
Kell 19 hakkas telerist Vremja. Uudistes on muidu ka lõigud sellest, kuidas korralikud keskklassi pered istuvad (sektsioonkapp taustaks) viisakalt ümber laua ja vaatavad teleris aastapäevapidustusi. Väga nostalgiline.
***
Minu suureks heameeleks selgus, et Hannese kesklinna korter on tõesti suur. Õige pea selgus, et tal on ka sünnipäev (häbematus mind sellest mitte ette teavitada) ja nii siis koguneski õhtul kohe suurem eestlaste seltskond sinna ja maha peeti korralik eesti pidu, kust ei puudunud ei kohalik õlu, Mongoolia viin, saun, angerjas (mina sõin kohutavalt palju, nagu Eestis seda ei saaks, masendavalt piinlik lausa) ja no muidugi ega ka mitte minu tehtud leib :p (kas see on nüüd see koht, kus ma pean ütlema, et: Ostke mu leivaraamatut – „Koduleivaraamat, leiva saamise ja tegemise lugu koos retseptidega“, Pilgrim kirjastuselt, nüüd saadaval ka raamatupoodides.) ….. Reklaamipaus läbi.
Peking on nagu kummaline kombinatsioon Kuala Lumpurist, Moskvast ja mingist mahajäetud Vietnami piirkonnast. Kesklinn on enamasti suhteliselt korras, isegi suursugune (oma väikese kiiksuga), aga siinsamas on hutongid – väikesed kitsad tänavad mahajäetuse ja vaesusega. Aga lahe, mulle nii meeldib. Pekingis on hea aura. Ei saa mingi NYCiga näiteks võrreldagi. Vürtside lõhn. Punased laternad ja paberist draakonid. Ööhakul aktiviseeruvad puuviljaturud. Sajad Aasia toidu restoranid. Odav õlu ja toidud. Hea teenindus. Palju parke. Ja ikkagi see tabamatu aura, mis kas on või ei ole. Siin on.
Minu õnnetuseks tabas mind Pekingis entusiasm läbi trampida vähemalt mõnedki Suured Vaatamisväärasused, nii ma siis Keelatud linna ja Suvepaleesse ka jõudsin, lõpuks ka Taevase templi juurde ja pean takkajärgi kahetsusega tunnistama, et tegelikult, kui ei ole Vana-Hiina arhitektuuri friik, piisaks Suvepaleest täiesti, seda enam, et seal on üks väga lahe budakoda ja võimsa energiaga budakuju.
Hiinlastel on olnud kohutav vajadus kõik asjad hästi suured ehitada ja iga hoone taga on eelmisest veel suurem ja veel vägevam (mastaapi arvestamata jättes äravahetamiseni sarnane) hoone, ja see kõik omakorda kordub, siis mingil hetkel tekib tunne, et aitäh, aga ma võtaks parem ühe tee. Või õlle. Aa, no keelatud linna vastas on ka park, kus saab ka mäkke ronida, selle külastamine seega läheb hea otsusena arvesse.
Veel üks hea otsus oli käia loomaaias, kus ma peaasjalikult keskendusin pandadele. Kuna seegi tutvumine toimus peale vähe magatud ööd, siis teised loomad jätsid mind külmaks. Üks panda istus demonstratiivselt seljaga, üüratu tagumik vastu klaasi. Mõtlesin kohe, et Alissa oleks hulluks läinud – suur karu pepu :D. Muidu on nad muidugi nunnud, selle vastu ei saa. Kõrvatagant krõhvitsedes oleksid nemad raudselt mõmmm teinud, aga seda ei lastud teha. Kuigi enamik hiinlased nägid välja, et nemad oleksid seda ka hea meelega teinud. Pandadel oli aga muidugi kõigest täiesti kamakaks.
Taevase templi parki või jumal teab mis selle eestikeelne tegelik nimi on, õnnestus mul kaasa vedada sel nädalal Hannese juurest üldse mitte-koju-jõudnud eestlane Pelle, kes eelmise päeva kohustuslikud vaatamisväärasused jättis vahele, sest peale rasket nädalvahetust tundis end siiski veel kurnatuna. Pellega oli muidugi täiesti mõistlik liigelda, sest ta pidurdas minu arutut tormlemist igaks-juhuks-igale-poole ja käsitles kaarti märgatavalt mõistlikumalt kui mina. Kui ma järgmise asjana ta mänguasjade turule vedasin, et oma Nepaali lastele kingitusi osta, siis ta kannatus üldiselt muutus esimese kümne minutiga (kui ma olin jõudnud tutvuda vaid kahesaja kuuekümnendikuga pakutavast kaubast) olematuks, kuid õhtuseks uueks Hannese sünna vol2 ürituseks oli siiski nendest katsumustest juba peaaegu kosunud :) ja ööhakul tuli kõigi kannatuste kiuste (või just siis sellepärast) hiigelsuurest Hiina telekast tore koguperefilm Hangover ära vaadata. Mulle meeldis seal kõige rohkem tiiger. Ja Tyson.
***
Taevase Rahu väljak oli eriti nõme. Esiteks pead sa sada korda läbi turvaväravate minema (ja seda ajal, kui on miljon hiinlast juba sabas ja sul hakkab tekkima tunne, et kloone on kloonitud) ja seletama iga kord, et taruvaigutinktuuriga ei ole plaanis kedagi õhku lasta. Teiseks oli väljak täis eriti koledaid läikivaid plastmassist atraktsioone ja hiigelekraanidelt näidati tanke, nii et mul hakkas hirmus. Hirmus hakkas siis nende atraktsioonide, mitte tankide pärast. Kolmandaks, kui sa lähed ühest (või teisest) valest kohast, Mao pildi alt mingist väravast sisse, siis samast väravast enam välja ei saa, ja pead tegema u 4 km ringi, et uuesti algpunkti ja peatänavale tagasi saada. Pole vist üllatus, et ma suutsin seda trikki korrata 2 korda.
Hiinlastest ka. Kuigi nad on punased (sõna otseses mõttes, aastapäeva puhul olid nad endale punased lipud põskedele maalinud ja käisid uhkelt punane lipp käes ock medal rinnas ringi), on nad tegelikult väga toredad. Sõbralikud. Tulevad kohe juurde kui vaatavad, et sa nõutu näoga mingit hieroglüüfide silti põrnitsed. Tänu sellele sõbralikkusele tundub ma saingi hästi hakkama ka näiteks postkontoris, mis on üks huvitav asutus, sest Eesti arvati olevat Ecuador ja selleks, et ühte pakki saata, pead täitma u 6 erinevat paberit ja seisma iga kord järjekorras.
Minu parim elamus oli viimasel hommikul, kus ma võideldes suure väsimusega, end siiski üles ajasin ja ronisin kohalikku parki hommikusi pensionäride tegevusi vaatama. Taichi, kungfu, kingkong, pingpong, juurde flöödi-ja kitarrimängu, laulmist, tantse, aeroobikat – vot selliste asjadega tegelevad pensionärid hommikuti Hiina parkides. Jõin kohvi (oma ainukest hommikusööki siin), vaatasin ammuli suuga vitaalseid penskareid ja tundsin oma selle nädala elustiili ja arutu turistina käitumise pärast piinlikkust.
Lõpuks võib öelda, et kuram, see nädal oli lühike. Minuarust ma ainult tegutsesin, uneaega oli väga vähe, aga nagu suurt kusagile ei jõudnud, ega midagi ei teinudki ja isegi chillida polnud suurt aega. Uskumatu, et ma seda nüüd ütlen, aga: mulle Peking meeldis ja Hiina tahan ma kindlasti kunagi tagasi tulla. Siin on tore. Viimane õhtu jagasime telefonitsi oma vaimustust ka Tarviga, kes muidu küll Shanghais resideerub, aga samuti pidustuste puhuks Pekingisse oli tulnud.
Ühesõnaga, aitäh Hannes ja Pelle, mõnusa seltskonna, öömaja, laupäevase programmi ja mu miljonile küsimusele vastamise eest :)
***
P.S. Tertsil ja Annelil ei soovita siia muidugi tulla, sest teatud H-tähega sõnu on siis jõle palju, igas versioonis ja see süvendaks selle sõna kasutamissagedust, mis teeks mind murelikuks.
P.P.S Hetkel kirjutan ma neid ridu juba Balkotis. Hannesega olime just vaielnud teemal suured prussakad. Ma ütlesin, et minu kõikide Nepaalis oldud kordade jooksul ma pole ühtegi sellist näinud (tema väitis, et ukse alt ajavad tundlad sisse ja liigutavad neid meelalt). Ja nüüd, just hetkel ma vaatan just tõtt ühe kõige räigema suure prussakaga keda elaes nähtud (no nagu need Madagaskari omad). Nagu sellest veel vähe oleks, et mu toas rotikasvu hiir elab. Welcome to Nepal!
3 kommentaari:
Nüüd ma just tahan Pekingisse minna. Mitte h.... sõnade pärast, vaid mulle meeldib võimlemine ja hea odav hiina toit :)
Ohh, ometi sissekanne.. Ma juba muretsesin hetke. Tervita suuri prussakaid, mulle nad meeldivad, lähevad terava särava plaksuga katki ja gekodele maitsevad head :P
suure pepuga pandad.... oujeee :D
Postita kommentaar