Lihtsalt bla-bla-bla

Arge nyyd arvake, et ma iga paev kirjutama hakkan :) Lihtsalt praegu on olnud vajadust iga paev netis kaia ja kui ma juba siia tulnud olen, eks ma siis postita ka blogisse midagi.

Eile, kui ma jätkasin oma võitlust kohaliku tehnika-ja kommunikatsioonividinatega, viis Bikashi sõber mind oma motikal Kathmandusse ära. Ma paaniliselt kardan siin seda motikasõitu, vähemalt siiani kartsin. Samuliga (Soome kutt, kellega me tavaliselt ühel ajal siin oleme ja kes järgmine kuu tuleb) sõites hoian ma alati silmad kõvasti-kõvasti kinni (kui silmad lahti hoidsin, siis kippusin kiljuma), sest minuarust me oleme koguaeg kusagile otsa sõitmas (või siis olemegi sõitnud, lehmale naiteks). Aga eile kui Bikashi sõbraga kõigepealt mööda künkaid ja siis mööda „kiirteed“ sudusesse Kathmandusse jõudsime, olin ma hakanud juba motikasõitu nautima. Ega siin muud vahet polegi, lihtsalt kui taga istud, pead käed hästi külgedel hoidma, et mõni kõrvaltrügiv/ettekeerav veoauto, tuk-tuk, buss või traktor sul külge maha ei sõidaks. Minu õnnetuseks olin ma seelikuga sinna motika otsa roninud, nii et nüüd võib olla juhtunud nii, et nii mõnigi inimene Kathmandu peal on mu põlvi näinud.
Bikashi sõbrale hakkas ka igatahes see ringisõitmine valge inimesega väga meeldima, nii et tagasitulles tegime kesklinnas lausa mitu tiiru, lastes inimestel ja turistidel endid vahtida :) Edevusel ei ole piire ma ütlen. Lõpuks läksin ma juba isegi täitsa tuusaks kätte ja ummikus seistes toetasin jalga muuseas kõrvalseisva auto rattakoopasse, nagu kohalikel kombeks :p. Siin on veel selline komme, et motikaga sõitvad mehed kannavad kiivreid ja taga istuvad naised ei kanna jällegi kunagi kiivrit.

***
Nepalis võib pooleteise aastaga juhtuda paljugi, eriti Meg’is, eksole.
Majas on värvitelekas, s.t. koletult palju India seebikaid ja erinevaid India superstaari-saateid. Õnneks on elektrit jällegi vähe, seega enamus aega pole see aparaat kasutamiskõlbulik.
Bikashil on mobiil, üldse tähendab on paljudel inimestel on Nepaalis tänapäeval mobiil, mida varemalt polnud. Omakorda tähendab see seda, et ka ma pean ju ka kohaliku telefonikaardi endale tegema, mille hankimisest juba eelnevalt juttu on olnud.
Maya ja Meg’i lastekodude peale on kokku 5 uut last, kellest üks 6-aastane poisike on mulle vaevu poole kintsuni (kusjuures pole liliput). No niiiii väike on! Ta on uue koka, kes nüüd ka siin elab, poeg. Uus kokk tähendab aga, et ma ei pea koguaeg köögis olema. See on muidugi puhas onnistus.
Vanemad tüdrukud-poisid on kõik teismelised, mis siin tähendab siis sisuliselt seda, et nad on pidurdamatud ja kohalikus mõistes võivad umbestäpselt just nüüd abielluma hakata. Eile teataski Sujeeta (14), et ta klassivend kutsus ta enda kihluspeole. Klassivend on 15 – täpselt paras aeg naist võtta ju. Tegelikult teema siis selles, et kui on vanemate poolt kokkulepitud abielud (mida on endiselt väga palju siin), siis abiellumine toimubki 15-16 aasta vanuses.
Siis veel - laste matemaatikaülesanded on läinud raskemaks! No kuidas leida vastust küsimusele, et torust, diameetriga 2,1 cm voolab vett tsisterni, mis täitub iga sekundi jooksul 1 meetri võrra. Mis on tsisterni kõrgus, kui maht on 654 liitrit? Kuidas peaksin ma mäletama, kuidas neid asju teha?

Oma heaks meeleks tuvastasin aga, et suudan endiselt Kathmandus suhteliselt normaalselt orienteeruda, bussis ükskõik-mis-asendis tukkuda, käega riisi süüa, ma-pole-turist-ma-elan-siin-nägu teha (st siis igast tüütamisest pääsemist), taksojuhtidega kaubelda, jääkülma veega pead pesta ja muid taolisi eluks vajalikke nippe, mis heaoluühiskonnas võivad kaduma minna.

Sam, the austraallane, on osutunud vaatamata ta kohati täiesti võimatule inglise-keelele täiesti normaalseks kodanikuks, kes tõsiselt ka viitsib siin midagi ära teha. Ja kui lisada veel väike vahemärkus, et ta on ka medõeks õppinud, siis on arusaadav, et meil on, millest rääkida.
Ja mitte vähetähtis pole ka see, et nii on mul vähemalt öösel pilkases pimeduses julgem Megist koju kõrvalmajja minna. Tee on ju koeri täis ja eile ööse avastasime, et üks elektripost oli ümber läinud ja seega kogu tee ka juhtmeid täis, mis koik sarisesid. Juhtub.
***

Kes mu eelmisele postitusele kaasa elas, siis teadmiseks, et endiselt ei ole mul telefonikaarti, tootavat interneti-jubinat ja oma fotoka-kaardi lugejat ei saanud tagasi viia, sest see putka oli tol paeval kinni.