Käisime siis dzhunglis

Dzhungel

Retsept: võtke mingi tõhusamat sorti trenažöör, tõstke see aurusauna ja hakake väntama. Vat siis saate aru mis tunne meil siin džunglis oli.

Läksime kohaliku kuti Jake’ga (tont teab, mis ta päris nimi oli). Jake on alles suht hiljuti Kambodzhasse tagasi tulnud, kuigi ta on põline kambodzhalane. Nimelt 70ndatel põgenes nende pere Taisse, kus nad elasid põgenikelaagris. Laager ise oli siis selline, et põhimõtteliselt ei tohtinud ruumist välja minna ja korra kui ta 5 aastase poisina seda tegi, peksid Tai sõdurid ta vaeseomaks. Ühesõnaga - sellest tulenevalt oli Jake suht ebastabiilne, muutes meeleolusid kiiremini kui ma silma jõudsin pingutada, aga lõppkokkuvõttes oli ta ikkagi tore. Jake peab meie mõistes siis talu siin kohalikus džunglis, Cardemomi mägede rahvuspargi piiril koos venna ja tädipojaga, noh kasvatab jackfruit’i, mangosid, riisi ja muud – puha orgaaniliselt.
Sõit farmi läks läbi mangroovivõsade, taustaks mägedevaated – ilus! Jake kodu asub nii suures võsas, et paadigagi on keeruline ligi saada. Mingi ime läbi on ta sinna aga suutnud ehitada maja ja tuua lehmad (kõik selle pisikese paadiga). Kujutasime elavalt ette kuidas lehmad paadis kenasti keskel istusid ja äärest kinni hoidsid.

Selle Cardemomi rahvuspargiga on muidu üks kole lugu. Nimelt on Kambodza hea läbisaamise nimel Hiinaga andnud 99 aastaks rendile ühe osa rahvuspargist. Kavalad hiinlased rajavad sinna nüüd hüdroelektrijaama, selleks raiuvad nad seda ühte vähest Kambodzhas säilinud ürgmetsa maha, ehitavad tamme jne. Algul olid nad lubanud tööd kohalikele, nüüdseks on aga rahvusparki juba 8000 hiina töölist toonud – mis te arvate, kas need lähevad kunagi üldse ära? 99 aasta jooksul jõuavad nad kardetavasti maha võtta iga viimase kui hiigelpuu, laastata mangroovisalud ja ära kuivendada/ümber suunata jõed. Jake arvas, et hiinlaste mõte on planeet rüüstata võimalikult ruttu ja kolida siis Kuule. Tundub küll nii… :( Ma usun hiinlaste abiga suudame veel meie eluajal planeedist lahti saada küll. Kohutav.

Jake juures dzhunglisüdames kohtasime rida valgeid mehi, kellest üks näiteks elab kõrval võsas sel ajal kui Euroopas on talv ja teine tuli detsembris Kambodzasse, sai ka Jakega tuttavaks, tuli talle külla ja pole veel jõudnud ära minna.
Aga dzhunglimatkast.

Esiteks oli ilmataat sooja keeranud endiselt 35 kraadi peale (Jake võdistas õlgu kui rääkis, et vahest kui on + 25, peab ta kõikide tekkide all olema, et sooja saada). Selle kuumaga pidime siis turnima mäkke, aga katsu seda teha kui samal ajal kõikvõimalikud taimed püüavad sind võimalikult palju takistada. Kuidagi on siin jah nii, et taimed moodustavad omaalgatuslikke püüniseid. Kui neil õnnestu sind jalust rabada, püüavad nad vähemalt särgist haarata või seljakoti külge klammerduda. Kõigele lisaks on selline huvitav lugu, et puudest haarata ei saa, sest paljud neist on okaste või ogadega. Ahvatlevalt abivalmid liaanisarnased asjad aga lasevad kohe oma ülemisest kinnituskohast lahti nii pea kui nendelt tasakaalus püsimiseks abi otsid (siit tähelepanek, et Tarzan ei saanud nendega ikka koguaeg sõita – need ei ole nii kindlad lihtsalt. Või siis kaalun mina rohkem kui Tarzan).

Ma arvasin, et üle 3 liitri vett ei jõua ma vedada. Noh, see sai otsa poole päevaga. Siin on lihtne, pissil üldse käima ei pea, joo palju tahad, kõik higistad välja. Metsas oli koguaeg nina otsas tilk ja püksisäärtest võis vett välja väänata.
Dzungli kõige imelisemad asukad olid väiksed valged ämblikusarnased loomad, kes nägid välja nagu Avatari puu seemned. Me arvasime algul, et nad ongi sellised võilille lendlevad tupsud. Aga siis tuli välja, et need tupsud lendavad, hüppavad ja on üldse päris teadlikud oma tegevusest. Väga ilusad on ka tulekärbsed, kes pimeduses teevad puu ümber mustreid ja tekitavad tunde, nagu oleks džunglisse järsku jõulukaunistused pandud. Kohtusime ka kohaliku mürkmaoga, kes Jake peaaegu hammustada tahtis, sest noh , talle astuti peaaegu peale. Suht rästiku moodi tegelane oli, sellise leebe näoga (mulle maod muidu suhteliselt sümpatiseerivad). No ta ei näe ka valges midagi, võib-olla sellest malbe nägu. Peale selle mao hammustamist pidi surm saabuma 24 tunni jooksul. See tundub olevat piisava varuga, et valge inimene ikkagi kusagile tsivilisatsiooni arstile jõuaks, arvasime. Aga ega rohkem seda madu ei olnud ka.

Küll oli aga palju herilasi, kellest muidugi mõned ka hammustasid. Õnneks olin ma Vietnamist ostnud püütonirasva kreemi (!!!), mis on mõeldud putuka hammustustega võitlemiseks. Tundub suht tõhus. Millegipärast haiseb see aint nigu kuivand kala, see kreem siis. Seal Vietnamis, muuseas, olid nad üldse madudest igasugu asju teinud. Salve, kreeme ja viimases hädas kui neil muud pähe ei tulnud, topivad veinipudelisse kobramao ja siis müüvad kobraveini. Saad muretseda endale väikese, keskmise, suure või hiigelsuure kobramaoga veinipudeli. Ma ei julgenud osta, esiteks oli mul madudest kahju, teiseks ma kujutasin elavalt ette kuidas see pudel kotis katki läheb ja siis madu elustub ja lennukis paanika tekitab.

Aa, üks lahe asi oli džunglis veel. Teate neid Dr Fish moodsaid teraapiaid? Pistad jalad kusagile vanni, kus on väikesed kalad, kes näksivad ära kõik surnud naharakud, pärast on jalad nagu peale pediküüri. Novot, need kalad elavad siin Kambodzha džunglis. Lähed istud jõe äärde maha, lükkad jalad vette ja kalad tulevad söögijahile ja teevad mõnusa teraapiaseansi. Midagi muuseas maksma ei pea.
Kuigi džunglis on ju varemgi käidud, sain seekord tõsiselt aru, miks dzhunglimatkad on nii puhastava toimega. Nimelt pead sa koguaeg olema 100% kohal, teadvel, hetkes et mitte libastuda, auku kukkuda, valest oksast haarata, mingisse taime kinni jääda. Ei mingit võimalust millegi muu peale mõtelda kui ainult enda ellu- ja terveksjäämisele. Me jäime ellu ja terveks kuigi jalad on sinised. Aga see võib olla ka hoopis paati ronimisest, kuna paadisillad on siin paari meetri kõrgused ja ei oma mingeid redeleid ega üldse mingeid mõistlikke atribuute paati laskumiseks ega paadist väljumiseks.

Dzhunglimatkal ööbitakse võrkkiigedes suht lageda taeva all, et dzhunglihääled oleksid võimalikult maksimumis ja oleks kindlasti selline tunne, et miski loom on sinust täpselt 20 cm kaugusel. Siinsed on väga spetsid, sellised USA armee omad, mille peale käib ka lukuga moskiitovõrk. Peab ütlema, et suutsime juba endale ka sellised muretseda. Ainuke takistus on see, et pole veel kindel kuidas need Eestisse saada, sest seljakotti need ei mahu.

Novot, niipalju siis džunglist.Pildid tulevad jällegi mõni teine kord :)