Kambodžast

Peale Vietnami on Kambodža kui paradiis. Juba viimases Vietnami linnas olid inimesed palju toredamad kui Saigonis.

Ühesõnaga, ühel ilusal hommikul võtsime siis paadil suuna Phnom Penhi ehk Kambodža poole (kõlab, nagu oleksime ise aerutanud aga noh, ei aerutanud).

Seljakotiga reisimise üks suurimaid eeliseid ja rõõme on minuarust see, et kohtad igasugu erinevaid inimesi, peaaegu eranditult toredaid. Näiteks kohtasid Rebane ja Hunt kahte Karu :p.

Isegi kui pole õrna aimu kuhu lähed ja pole suutnud grammigi eeltööd teha, siis keegi vandersellidest on ikka mõne ööbimisasutuse välja nuhkinud. Kui me Phnom Phenis maabusime, siis loomulikult läks tuktukimeeste seas (no siuksed autorikshad) saabunud turistide pärast kemplemiseks, nii, et lõpuks kaotasime ses mäsus ära ühe Rootsi tüdruku ja ühe Hollandi kuti, kellega samasse külalismajja plaanisime minna.

Kambodzasse jõudes oli Rebane paraku endiselt külili, isegi täiesti uppis, seega pidime ta vahelduseks kohalikku haiglasse kupatama. Muidugi tehti kohe malaariaproov, mille peale mõtlemine ei meeldinud muidugi ühelegi osapoolele, sest Mekongi malaariatüvi on päris kuri. Peale mõnesid liitreid erinevaid veeni tilgutatud vedelikke võttis Rebane jälle enamvähem toru ja tänaseks on ta täiesti inimese nägu jälle. Ja põlndki malaaria, oli mingi kohalik bakterikoloonia. Mind muidugi bakterid eriti ei taha, ma arvan minu sees elutsevad Nepaali-bakterid on kõvemad kui need siinsed :p.

Ühesõnaga – kuna Rebane oli ahistatud tilgutite külge, oli mul võimalus Phnom Pheni omal käel kaeda. Sain paar uskumatult lahedat elamust. No üldiselt kõik teavad, et ma jumaldan üksi reisimist, siis on meeled siis hoopis erksamad (kuigi Rebane on üks vähestest kodanikest kellega koos ma olen nõus seljakotireisima ja kellega reisimine kvalifitseerub kvaliteetreisi alla, sest me oleme samasugused tuisupead ja jumaldame kõike mis on ebatavaline). Ühesõnaga istusin sel päeval tunde Silver Pagoda ühes nurgatemplis ja tegin oma budistlikke praktikaid, mis on sellises õhustikus palju tõhusamad peab ütlema. Oli väga ilus päev.

Teine ülilahe kogemus oli Lonely Planetis palju promotud söögikohas Friends, mis on loodud tänavalaste õpetajate poolt ja toetabki siis nii endiseid kui praeguseid tänavalapsi. Siinkohal pean ma natuke tausta avama. Kambodzas on lastekaitsega seotud teemad väga tõsiselt päevakorras, suuresti tänu lapsprostitutsioonile. Siin on isegi nii, et osadel tuktukimeestel on oma tuktuki küljes vastav sertifikaat, et nad on läbinud lastekaitse koolituse vms. Iga nurga peal on kirjad, et kui näed laste väärkohtlemist helista sinna ja sinna. Isegi koolibussil oli silt „Koolibuss – kui näed, et buss sõidab ohtlikult, helista….“. Nägin ka plakatit „lapsed pole loomaaialoomad, enne kui mõnda lastekodu külastad, mõtle 2 korda“. Väga sümpaatne suhtumine. Noh, ühesõnaga Firends on siis koht, mis on üles ehitatud nende tänavalaste rehabiliteerimiseks. Imelise söögiga, puupüsti rahvast täis koht, kus töötajaiks siis vastavalt tänavalaste õpetaja ja kunagised tänavalapsed ise. Teenitud kasum läheb tänavalaste toetamiseks. Ja teate mis, ma täiesti usun, et see nii ka toimib. Sõin seal muuhulgas päikesekuivatatud tomatite huumust, mis oli nii taevalik, et ma usun selle enda top 3 söögielamustesse kuuluvaks.

Toidust veel – nagu ikka Kagu-Aasias, on siin palju head tänavatoitu ja tänavapuuvilju. Tänavatoit on väga hea ja maksab väga vähe, aga vahest on keeruline selgeks teha, mida ma täpselt tahan, sest inglise keele oskusega on nii, et turismipiirkondades räägitakse päris hästi, aga linna servades või linnast väljas turistiteenindusega mitte seotud inimesed väga ei räägi (kohalikku keelt muidugi räägivad ja vastavad selles sulle täiesti vabalt).

Kohalik toit on amok (no see kmeeri keel ongi üks imelik keel. Orkun on aitäh, kui ütled valesti, orkut, mis jääb paremini meelde onja, siis tähendab see juba tagumikku :D).

Amok on midagi curry-laadset (meie mõistes mõnus soust liha, kala, mereandide või köögiviljaga), süüakse riisiga. Oleme ka üüratus koguses erinevaid puuvilju sisse kühveldanud, millest poolte nimesid ei tea ja osade puhul pole ka päris kindel olnud, kas need ikka söögiks on mõeldud (ühed nägid välja nagu kastekannutoru). Jackfruit, maailma suurim puuvili, mis näeb välja nagu suur siil, on üks lemmikutest näiteks. Üldiselt tundub, et midagi söödamatut pole ma vist suutnud konsumeerida ja tänavapuuviljad ei ole ka liiga teinud.
Küpsetatud ämblikke ja kooritud konni ma pole proovinud, sest ma ju ei söö liha :p

Oluline on ka mainida, et Kambodžas kehtib lisaks kohalikule rahale ka USA dollar. Põhimõtteliselt sülitab isegi pangaautomaat ainult dollareid. Kogu arveldus on dollarites, väike vahetusraha siis kohalikes rielides. Paraku siin nii rikkaks me ei saanud, nagu Vietnamis, kus me olime koguaeg miljonärid. Rielides (ma tõesti ei tea kuidas riel eesti keeles on) on lihtsalt mõned head kümned tuhanded koguaeg taskus.

Kambodzas toodetakse sarnaselt Kagu-Aasiale ka palju igasugu rõivakraami. Turul on eraldi sektsioon muidugi Gucci-mucci jaoks. Lisaks Kevin Clainile võib sealt leida ka originaaltoodangut, sest enamus taolised brändid toodetakse ju kusagil siinsamas ja eks nad siis natuke toodangust teevad ka kohaliku Vene turu jaoks. Jah, sest ühe turu nimi on siin Russian Market, kust võib saada kõikvõimalikke asju, sh osta trükitud US dollareid. Omaette vaatamisväärsus on kohalikud brändid, nagu näiteks Hallo Puppy või Hallo Rabbit. Ja igas kolkakülas, kus vetsu asemel auk, võib näha vanaprouat Louis Vuittoni kotiga, aga see on vist kõikjal Kagu-Aasias nii.

Paljud asjad maksavad siin 1 dollar. Tuktukisõit – 1 dollar. 2 pdl vett – 1 dollar. Massaazh – 1 dollar. T-särk – 1 dollar. Ok, pikem ja korralikum khmeri või tai masaazh, nii pooleteisttunnine võib siiski maksta 4 dollarit. Vahel isegi 6.

Kohalikud inimesed on omaette vaatamisväärsus. Ma ei tea ühtegi teist nii sõbralikku rahvast, ausalt. Üks päev kui tuktukiga kusagile sõitsime, juhtus see, mis Aasias ikka võib juhtuda – tuktuki mees tegelikult ei teadnud kus me sihtkoht asub. Tegime üüratu ringi linnale peale. Ma olin end juba puhevile tõmmanud, sest mõtlesin, et ta nüüd kindlasti küsib topelt raha võrreldes esialgse kokkulepituga – Nepalis või Indias oleks see kindlasti juhtunud nii pika ringi peale. Mis aga siin toimus, oli see, et tuktukijuht lõi silmad maha ja vabandas, et ta õige koha otsimisega meie aega raiskas. Saate aru! Selline rahvas siis…

Nüüd natuke Ankorist.
Ankorisse, õigemini küll Siem Riepi, mis on Ankori külje all asuv turistilinn, läksime jälle bussiga. Kohutav linn see Siem Riep – see eksisteerib vist ainult tänu turistidele (turism on jõudsalt kasvav majandusharu, õnneks on siiski 80% rahvast põlluharijad, ei ole veel üdini rikutud riik ütleks ma seepeale).

Etteruttavalt olgu öeldud, et pidasime Siem Riepis vastu täpselt 2 päeva, sest lisaks tempokale ja intensiivsele klotsivahtimisele (uudissõna laenatud Uhhuduurilt), ei olnud seal midagi teha, kunaks baarist baari jõlkumine ei kõneta hetkel kuidagi ja ega muud seal linnas sees tõesti teha pole.

Seekord kanasid bussis polnud, mis oli tore. Küll aga oli väga palju inimesi, nii palju, et istekohti ei jagunud. Kohalikud olid selle kenasti lahendanud, puistates vahekäiku plasttaburetid, mis moodustas kena tõkkeraja. Lisaks tuvastasime, et enamasti ei ole bussiistme nupp (noh see, millest istet üles-alla liigutada) kuidagi ühenduses istme endaga, nii et istud sellises asendis, nagu iste parasjagu on (ja bussisõit kestab tavaliselt 6-9 tundi).

Bussisõidu ajal, ei, tegelikult igal ajal meeldib kohalikele teha mobiiliga erinevaid kõnesid. Tähelepanelikul vaatlemisel saime aru, et on kahte liiki telefoneerimist – tavaline ja tähtis. Tavaline on selline kõneviis, nagu enamasti kõik me kasutame. Tähtis kõne on selline, et vaatad sissetuleva helina peale telefoni äärmise imestuse ja/või halvakspanuga ja siis demonstratiivselt tõstad eriti suure kaarega kõrva juurde ja röögatad telefoni.

Mobiilikultus muidu pole siin nii suur kui Vietnamis, kus inimesed näperdasid telefoni isegi üksteisega rääkides. Nagu seda teevad ka enamus turistid, muuseas. Tore on ju minna kellegagi koos õhtust sööma ja siis mõlemad ninapidi oma telefonis istuda.

Paar sõna ka liiklusest. See on siin päris pöörane. Jah, mina, kes ma suudan Katmandus normaalselt teed ületada, olen siinsest liiklusest päris hämmingus. Tundub, et vahe on lihtsalt selles, et siin on kiirused suuremad ja esimesed päevad oli teeületamine Vietnamis ikka paras väljakutse. Kambodzas on aga nii, et astud teele isegi siis kui igast suunast tulevad liikurvahendid (sest nende vool ei vaibu kunagi), aga lihtsalt oled enesekindlat nägu ja kuidagi kõik need sajad motikad, tukid ja jalgrattad suudavad sulle otsasõitu vältida. Liiklus käib muidugi igas suunas, eile ööse just imestasime, et ringteel võib ka sõita sedapidi, mispidi just parasjagu tarvilik tundub olevat. Vastassuunavööndis liiklemine on päris tavaline, eriti kui see teekonda lühendab. Äärmine viisakus ja tähelepanelikkus teevad võimalikuks selle, et nad kõik üksteisele otsa ei sõida. Eestis vaevalt selline asi toimiks.

**
Esimene päev Ankoris oli täiesti masendav, sest te ei kujuta ette, et maailmas saab üheski kohas olla nii palju Korea ja Jaapani turiste. Uue trendina ei kanna nad mitte enam 3 erinevat kaamerat, vaid IPadi (millega siis pildistatakse) ja isiklikku profifotograafi. Pidime kõvasti nuputama, kuidas neist pääseda ja toda iidset salapärast linna normaalselt nautida. Lahenduskäiku kuulus näiteks mõne templi öine külastamine (totaalne highlight! Kuu paistab, hiilid kusagile pimedasse, kummastavasse kohta, õhk vibreerib, ühekorraga on õudne ja väga ilus. Ükskõik kuhu pea pöörad, on kellegi silmad – suured buda silmad, mis tunduvad sind jälgivat. Kogu aeg on tunne, et keegi vaatab sind, pöörad ümber – pimedus. Täielik vaikus ja siis kummalised hääled – ja õhku tõuseb tohutus koguses nahkhiiri. Hommikul toimub totaalne müstika kui esimesed päikesekiired hakkavad kujude nägusid ükshaaval valgustama tekitades enneolematu varjude ja valguse mängu). Nii et - kes siiakanti satub, teab mida otsida.

Samuti võib turistidehordidest pääsemiseks katsetada südapäevast ringitrampimist, kui 35kraadi kütab lagipähe ja valged turistid on taandunud. Aga see korealasi väga ei heiduta. Viimasel päeval Angor Watis oli hetk, kus sadu korealase välimusega tegelasi jooksis tormi peauksest sisse, nii, et me vaatasime, kuidas minema saime. Nigu sõda. Lisaks sellele, et neid on Väga Palju, nad on Väga Valjud ja Väga Ebaviisakad (ronivad pildistamise jaoks sinna, kuhu kindlasti ei peaks minema, puistavad sodi maha jne). Ja kannavad eranditult umbes 4 numbrit suuremaid tosse/kingi. Mis mood see on, mina aru ei saa.

Ja muidugi on võimalik külastada vähemolulisi nurgataguseid, kus võib leida lausa turistivabu tsoone. Vahest nõuab see küll füüsilist pingutust, sest kena turistide jaoks kokkuklopsitud laudteed pole rajatud, aga pingutus on seda väärt.

AnkorWat on väidetavalt kui kõikide templite ema või templite Everest või midagi säherdust. Kõige lahedam on see, et keegi ikkagi ei tea päris täpselt miks ja kuidas kõik need hooned ja templid rajatud on, samuti on lahe see, et lisaks ehitiste ilule ja filigraanselt viimistletud detailide rohkusele on neis kirjas palju suurem mõte ja sümbolid: nn taevas ja põrgu, üla-ja allilmad, maailma loomise lugu, universumi olemus, ühest ilmast teise liikumine vastavalt liikumisele hoonetes jms. Nii näiteks on Ankor Watis endas keskel Meru mägi koos teda ümbritseva nelja kontinendiga. Film Ankor Watis teadis rääkida, et kunagise Ankori linna ja kuningriigi vee-ja niisutussüsteemid näiteks olid palju arenenumad kui need, mida täna Kambodzhas kasutatakse. Samuti on kõikide nende hiiglaslike ja väga-väga keerukate ehitiste tegemine nõudnud tipptasemel matemaatikat ja inseneriteadust. See kõik on olemas olnud, millegipärast oleme selle info kaotanud, nagu palju muudki väärtuslikku.

Sellise elutarga tõdemusega siis siinkohal lõpetan.

Kuidagi väga hektiline jutt sai, aga moskiitod närivad mind hirmsal kombel hetkel.Pilte ei suuda ka üles laadida, sest internet on koletult uimane.

Lippangi nüüd, sest džungel ja puutumatud väikesaared ja Taimaa ootavad.