Vietnam ja muud loomad

Ma ei tea, kas ma vahepeal pole üldse blogi pidanud? Mulle nagu meenub, et olen viimase Nepaali (2011) ka kusagile üles pannud, äkki keegi teab aadressi? :p Ühesõnaga – oleme siis otsapidi Kagu-Aasias. Võib kokku võtta, et Vietnam on suhteliselt mõttetu koht, vabandust. Alustasime lõunast, Saigonist. Linn on minu arust segu Yangoonist (Myanmar) ja Kathmandust (Nepal). Teisisõnu, ei midagi uut, kohe liiga tuttavlik. Ainult kodanike kaabud on teistsugused. Yangooniga võrreldes kallim ja tänavatoit ei ole nii hea. Mereannid maksid Myanmaris lihtsalt mitte midagi, siin juba midagi maksavad, mis on kerge pettumus. Lisaks tuleb osa kala konservist, nagu tõdesime.

Otse muidugi Vietnami polnud võimalik jõuda, sest jõudsime HongKongist pileti ostmiseni viimane öö enne väljasõitu. Juhtub noh. Viisa saime välja printida Helsinki lennujaama vip-tsoonis kus töötas tore Eesti poiss Rain, kellele me koledal kombel vahele jäime sellega, et pidasime just kõvasti eesti keeles aru, kuidas business lounge end sisse nihverdada. Olime juba päris hea loo välja mõtelnud ja alustasime selle ettekandmist inglise keeles, kui Rain muigas ja ütles puhtas eesti keeles, et tulge siis sisse :) Piinlik :). Lubasime pühalikult, et püüame edaspidi kahtlustada eestlaste olemasolu igas kohas ja seega teema sõjaplaane vaikse(ma)lt.

Viisapaberid saime vähemalt välja prinditud. Tuleb välja, et Vietnami viisaga on selline lugu, et pead paar päeva ette mingid paberid saatma ja nemad saadavad omakorda loa vastu. Loa peal on veel umbes kolmekümne välismaalase isikuandmed, nagu tuvastasime. Nüüd me teame näiteks Kanadast pärit Caroli ja Ukrainast pärit Ivani kohta ka ühtteist olulist. Nagu nemad ka meie kohta.

Kuna viimasel hetkel ei suutnud me leida paremaid lende kui läbi Singapuri, no läksime siis ka sinna. Paraku oli meie saabudes juba öö, nii, et pidime siis tutvuma öise Singapuriga. Ilusa arhitektuuriga päris mitte-muljet-avaldav maa, tundub. Ma ei usu, et mul seal midagi toredat pikema aja jooksul teha oleks. Nagu tohutusse kaubanduskeskusesse oleks sattunud, natuke nagu Dubai, ainult ilma kaameliteta ja majade all ei näinud kaatriparklaid.

Lõpuks suutsime siiski jõuda ka Vietnami, Ho Chi Minhi, mille palju ilusam nimi on Saigon. Taksojuht, nagu ikka (ma ei tea, kuidas see koguaeg minuga juhtub), ei suutnud aru saada kus hotell asub, nii et me pidime ise kaardi järgi teed juhatama. Tuletame meelde, et tema eeldatavasti on kohalik, aga meie esimest korda siin.

Kahjuks on vietnamlased oma sõja-aega kinni jäänud ja vastavasisulist meelelahutust ja atribuutikat müüakse iga nurga peal ja see on nii rusuv, et nad ise on ka juba täitsa mornid ja kohati kurjad lausa. Kurjus väljendub näiteks selles, et kui sa turistina ei suuda roostes ilma pidurita jalgrattaga orienteeruda piisavalt kiiresti, hakkavad nad möhhitama. Sõjamuuseume on ka siin maal ilmselgelt liiga palju, no ühes käisime. Nüüd ei taha päris mitu aastat ühegi muuseumi lähedalegi minna. Nimelt näikse vietnamlased arvavat, et väga tore on näidata, mida kõik erinevate keemia-jm relvadega võib saavutada. Sõja ajaloost ja tegelikust poindist kui sellisest ülevaadet ei saanudki, küll aga pilte, mis kindlustasid kvaliteetse seikluse unes mitmeks ööks (kui siia juurde lisada veel ülevaade, mida Mekongis elavatest putukatest ja ussidest lugesin, siis mõistate, et meil pole siin kerge :p).

Kõigele lisaks tundub kohalikelt meeldivat vaadata kohhhutavalt halbu USA filme ikka Vietnami sõjast. Ja kõikvõimalikes kohtades saab erinevatest relvadest (tõhusa tasu eest) tulistada. Kole.

Noh, seal Saigonis polnudki suurt midagi teha, peale selle pidime natuke tööd tegema ja veetsime pooled päevad hotellis arvuti taga. Kvaliteetpuhkus ma ütlen. Õnneks oli hotelli katusel bassein ock saun (väljas on 35 kraadi sooja, eksole). Korralikud eestlased muidugi läksid kohe ka sauna, mis osutus vaid veidi palavamaks kui välistemperatuur, aga raskel ajal abiks seegi. Ühel hommikul oli Saigonist juba nii villand, et mõtlesime liikuda edasi, sohu. Mekongi deltasse teisisõnu. Selleks pidime peatuma linnakeses Vinh Long, mille tulemusena mõistsime, et Saigon oli paradiis. Vinh kandideerib üheks maailma mõttetumaks (ja võimalik, et koledamaks) linnaks. Õnneks saime siin süüa väga peenel vietnami kombel mudakala, mille kohalik nimetus on poisson (kõlab jah nagu mürk) ja teine nimetus elevandikõrvakala, ja mille valmistamine ja serveerimine tähendas vähemalt mõningast elamust. Kala, kes näeb välja kole nagu öö, keeratakse nimelt imeõhukese riisipaberi sisse koos salati ja erinevate maitseainetega. Väga peen roog.

Ah jaa, Vinhi sõitsime muidugi kohaliku bussiga. Väärib mainimist, et kui me olime end sinna sisse pakkinud, ütles Rebane ohates, et jumal tänatud – normaalne buss, pole kanu ega midagi. Hetk hiljem muidugi kostis kaagutamist me tooli all, ja seal nad siiski olid – no need kanad. Kanad tõsteti poole tee peal maha, lihtsalt tee äärde. Loodan, et neile tuldi ikka järele sinna. Kuna me ignoreerima nii palju kui võimalik reisiagentuure, siis Mekongi minekuks muidugi me suutsime hankida kohaliku paadimehe, kes rääkis inglise keelt täpselt niipalju kui 3 sõna. Ja ma ei tee nalja, hello, overthere ja kilometer olid tema sõnavarapagas. Siit soovitus, et kui seiklust soovite, võtke ikka umbkeelne giid. Sattusime siis paariks päevaks Mekongi deltale sõitma ja matkama (mille käigus olete sunnitud vaatama krokusid ja palju imelikke kalu ja eriti palju mudast vett jms), mis päädis paadimehe peresse integreerumisega. Suutsime end sealt siiski välja osta ja õnnelikult maismaale naasta.

Siin Mekongi delta:

Kõigele lisaks olime sunnitud külalislahkust mitte kuritarvitamise huvides sööma halvaks läinud piimast tehtud jäätist ja muna, mis oli tehtud igatahes mitte kanast :D. Ühesõnaga – tõe huvides tuleb mainida, et Rebane nüüd külili ja püüame teda vaheldumisi Pepsi ja mantraveega tohterdada. Kuna Mekongis on ka malaariasääsed, siis ma väga loodan, et häda põhjus on siiski jäätises, mitte mõnes tigedas sääses.

Ja siin toimub ootamatu integreerumine paadimehe perre.


Hetkel olema Chao Docis, mis on esimene tõsiselt nunnu linn, mäevaadetega ja puha. Nagu Nepaal! :p
Kohe bussijaamas suutsid kaks kohalikku tüüpi meid ära rääkida, et me motikatega linna sõidaksime. Kuigi täna hommikul olin ma veel 100% kindel, et seda nalja ma ei tee, siis kuidagi lõunaks oli see otsus kustunud ja no siis me siin sõitsimegi, hiigelsuured seljakotid kusagil motikaküljes kõlkumas. Homme tahaks Kambodzhasse minna, kui Rebane toru võtab ja kui me viitsime välja uurida, et kas midagi viisa jaoks ka tegema peab. Hetkel sõin just tänavasöögikohas 4 krooni eest imehead nuudlirooga ja hängin nüüd natuke veel levis, kohalikus motopoes muuseas. Imelikul kombel ei pane keegi ei tähele ega imeks mu siinviibimist.

Hääd kodumaalased, jah, ma pean seda siiski veel kord ütlema - temperatuur väljas on u 35 - ja see pole miinus :p.

Epiloog ;)

Ega's muud, kui selleks korraks on ringirändamine otsa saanud. Hiina-Nepal-Myanmar - suurepärane valik, ma pean tõdema.
Tulin koju, tegin kooli lõpueksamid-värgid ära. Sain diplomi ka kätte.

Nüüd mõtlen, et kuhu järgmisena :). Tahaks Siberian-transiga minna läbi Siberi Mongooliasse. Näiteks. Tõmbab ka Uus-Meremaa-Tonga etc. Jaapanis tahaks ära käia. Kolmik: Laos-Kambodza-Vietnam vajaks ülevaatamist. Brasiilia ja Peruu kutsuvad... Samas Nepali peaks hiljemalt aasta pärast ikka jälle minema...

Aga mis siin salata, kõigepealt oleks vaja hoopis selleks kõigeks raha teenida. Eks ma siis, kui uus reisuraha koos, teavitan KUHU järgmisena.

Aitäh teile, kes te mu blogi lugesite. Järgmiste kordadeni! :)

Myanmar on kummaline

Ma arvasin, et peale Nepali on mind raske üllatada. Tuhkagi. Myanmar on üks kummalisemaid maid, mida nähtud.

Esiteks, seal on kaheksapäevased nädalad. Lõpuks on küll kokku sama pikk see nädal, sest kolmapäev koosneb kahest päevast. Lihtsalt.
Ühtegi sularahaautomaati pole. Vahetada saab ainult Teatud seeria tuttuusi US dollareid.

Kõikidel meestel on veripunased hambad. Sest nad närivad mingit tubaka ja pähklisegu. Seega - kõik näevad välja nagu vampiirid. Ja siis seda punast plöga sülitatakse koguaeg igale poole, ole mees ja vaata et pihta ei saa.

Kõik mehed kannavad seelikuid. Selles mõttes on võrdõiguslik riik.

Eelmine aasta kaaperdas valitsus ühe lennuki, mis pidi Myanmarist välja lendama. Juhtub.

250 km läbimiseks ööbussiga (milles on 30 minti jääkülma konditsioneeri ja siis 30 min tulikuuma soojendust) läheb keskmiselt 15 tundi. Järele proovitud - mitte kõige mugavam.

Söök on imehea ja maksab mitte midagi (peamiselt mereannid ja puuviljad). Järgi proovitud - super! :)

Inimesed on pelglikud, pelgavad hirmsasti võimul olevat huntat, kelle nuhid on iga nurga peal. Natuke rääkima hakkad valitsusest või poliitikast, pannakse kohe 15 aastaks vangi. Nagu näha, meid siiski ei pandud. Üldse ei olnud meil valitsusega muud erilist kokkupuudet kui mõned check-pointi kontrollid (kus sind üles rivistatakse ja passi andmed üles kirjutatakse). Siis korra hääletasime ja sõitsime valitsuse dzhiibiga (ja Kairil oli migreen ja ta pidi iga 20 minuti järgi oksendama, kuid valitsusametnikud säilitasid oma viisakuse ka selles olukorras). Ja korra nägime, kuidas relvastatud sõjavägi saja autoga läbi linna sõitis, lihtsalt meelde tuletamaks, et nad on olemas.

Inle järve inimesed on imelikud. Lambist on ehitanud kogu elamise, kaasa arvatud põllupidamise järve peale. Mingil moel kogu kupatus ei upu. Teede asemel on kanalid ja auto asemel paadid. Ökonoomne.

Pole mingi ime, kui näed mõnda linna, kuhu on ehitatud mõnisada budistlikku stuupat. Kõik on budistid ja stuupa ehitamine tundub olevat iga mehe püha kohus ja elu mõte. Karta on, et stuupasid on sama palju kui rahvast. Mõni neist on nii suur, et teeb meie Nigulistelegi silmad ette. Mõni on tilluke, et pista või tasku. Munkasid ja nunnasid on ka jalaga segada. Meile meeldisid mungad, kes seda punast plöga ei närinud.

Delta-regioonis on maailma kõige puutumatumad valgeliivarannad. Kuna turistid eriti Myamaris hetkel ei käi ja tõtt öelda pole vist valitsuse poolt väga teretulnud ka, siis võid vabalt minna ja omada paar päeva mitu-mitusada meetrit oma randa. Enne peab muidugi paberid hankima, et sinna piirkonda sisse saada. Paberile pead kirjutama lubaduse,et sa ei korralda poliitilisi aktsioone ja ei räägi poliitikast. siis saad loa, kus mitu templit ja tähtsad allkirjad all.

Muuseas, huntale meeldivat rohkem grupituristid, sest siis ei satuta kohalikega rääkima. Meie sattusime koguaeg kohalikega rääkima, no me polnud grupiga ka. Hirmus palju kasulikku informatsiooni, ei teagi mida rääkida tohib ja kas hunta võib ka siia järgi tulla?

Kohalikud muusikavideod on ainult õnnetust armastusest ja enamus videod lõpevad enesetapuga küll läbi mahalaskmise, küll läbi mürgitamise. Ma mõtlen, mis eeskuju sellest noorsoole küll on.

Ärge kunagi minge maniküüri või pediküüri Myanmaris. Neil on asjast teine arusaam. Põhimõtteliselt tähendab see nende jaoks vaid küünte lõikamist, soovitavalt võimalikult ebatasaselt. Küll aga soovitan soojalt traditsioonilist Myanmari massaazhi, mis on üks paremaid asju üldse. Nõrganärvilised ei tohiks vahepeal silmi lahti teha, sest siis on näha, et massöör tatsub su otas paljaste jalgadega.

Mobiilid on vaid väga rikastel. Telefonikaardi hind algab 1000 dollarist, telefonid 700 dollarist. Ühe maailma vaesema maa jaoks on see ütleme, et ülijabur. Seega see on peamiselt valitsuse privileeg, kes "juhuslikult" kõik on üksteisega suguluses.

Iga asja jaoks on must turg. Bensiini saad osta limonaadipudelites näiteks mõne palmipuu alt.

Kas ma läheks sinna tagasi? Uhh, iga kell. Mõne nädalaga ei näe ju pooltki (eriti arvestades, et kõikide vahemaade läbimine võtab meeletu aja). Kogu reisi eelarve (üle 2 ndl kõik kohalikud sõidud, kaasa arvatud lennud, majutused, söögid 10 x päevas (sest kõik on niiiii hea), õlled ja veinid, suveniirid (ja mitte vähe), taksosõidud, lennujaamamaksud, annetused kohalikele kloostritele ja muu pudipadi) kokku u 700 USDi. Pole just palju kohti, kus see nii võimalik oleks, onja.

Joul

Natuke joulupilte siitmaalt :)
Homme India. Siis Myanmar. Tagasi levis, kui levi on. :)

Lyhiuudised

Ta"na on teine pa"ev, kui maoistid ma"ssavad. Eile sai 75 inimest vigastada - noh maoistid ja politsei, mitte tsiviilelanikud. Onneks hoiavad nad omaette ja on pealinnas, samal ajal kui meie turvaliselt oma Balkoti kylas aega veedame.

Pean ta"na sobrannale jala lennujaama vastu minema, sest kogu transport on kogu Kathmandu orus blokeeritud. Va"ga tobe.

Eile ka"isime joulupuud otsimas. Ronisime 2500 ma"e otsa, sest la"hemal yhtegi okaspuud ei olnud. Leidsime ma"nni - abiks seegi. Tahtsime Sirke ja Amberiga lastele yllatuse teha, lopuks aga kukkus nii va"lja, et vanemad poisid tulid kaasa, leidsid puu, tegid kaelamurdva laskumise selleni (kasvas ma"ekyljel), raiusid selle maha (meie samal ajal hoidsime silmad kovasti kinni, sest yritus tundus va'ga ohtlik olevat) ja siis poisid tassisid puu veel koju ka (3 tundi matkamist). KOigele lisaks tagasitulles eksisime meie, s.t hellitatud La"a"ne tydrukud a"Ra, nii et yks 7-aastane poiss pidi tulema, meid yles otsima ja oigele teele juhatama. Ytleme, et pa"Ris piinlik, kui sa pead lastel silma peal hoidma, aga loppkokkuvottes eksid hoopis ise a"ra ja joulupuu yllatuse asemel pidid nad puu ise pohimotteliselt kohale organiseerima. Aga - va"hemalt idee oli meie. Koigil oli muidugi terve ohtu va"ga naljakas. Seega - meil on joulupuu.

Temperatuur langeb o"o"siti alla nulli nyyd monikord, mis on sama va"ljas ja sees, seega moni hommik ei tunne ma oma na'ppe peaaegu yldse. Keegi peaks mu toale puuduolevad aknad ette organiseerima.

Elektrit jagub aina harvem, orus on ko"o"giviljad otsas, pangas on raha otsas (!!!), s.t ATMid ei to"o"ta, pangad ise on kinni. Noh ja koik poed on ka niikuinii kinni demonstratsioonide tottu. MInuarust on mul pa"ris ponev siin.

Ah ja - ostke mu raamatuid :p
http://www.pilgrimbooks.ee/product/4827/ ja http://petroneprint.ee/minu_nepaal.php

Ma pean varsti teise osa oma NEpaali raamatule kirjutama mulle tundub. :D
Seekordsed pildid siis:
1) Tika, Pasang, Samuli ja mina CFNi lastekodu katusel meie puhkehetkel
2) Mina ja Amber joulupuuga maadlemas
3) Leidke pildilt poemyyja ja arvake, mis ta teeb. Tosi - klientidest ei tasu end ha"irida lasta kui uni on magus :)
4) Pesu vajab pesemist

Lihtsalt repliik

Tegelikult on nii, et kui just monda suurt ikaldust ka"sil pole, on meil siin hysteeriliselt naljakas.
Meg'is on meil abiks yks uus Austraalia tydruk, kes eile lihtsalt po"o"ritas silmi ja ytles, et ta pole ammu niimoodi naernud.

Oli tavaline ohtu. Elektrit polnud, istusime kyynlavalgel ja vestlesime. Vestlused na"evad va"lja nii, et koik 20 last ra"a"givad korraga, ja nii kovasti kui va"hegi suudavad, aegajalt koige kaugemal istujale midagi karjudes. Teema ka"ib seinast seina ja yldiselt pole voimalik mitte midagi refereerida, sest keegi ei saa reeglina mitte midagi aru, aga po"o"raselt lobus on.

Eilne vestlus sai alguse sellest, et Subash teavitas :"You must love me more than my mother,so maybe you are my real mami. You my mami, ok?" (Tundub, et sa armastad mind rohkem kui mu oma ema, seega a"kki sina oled mu oige ema. Sa oled mu ema, ok?)
See on ilmselgelt libedale teele minek, seega tuleb sellised vestlused voimalusel naljaks po"o"rata. Nii ka kysisingi, et "You said mami or mama?" . Keegi lastest kuulis mama asemel momo. (Momo'd on kohalikud pelmeenid, delikatessroog siin). Siit sai alguse kysimus "We have momo today?" (Meil on ta"na so"o"giks momod?). Keegi kolmas, kes just vestlusringi lylitus, kysis - you like pizza better? (Kas sulle meeldib rohkem pizza?), arvates, et me ra"a"gime lemmikso"o"gist. "No-no I like movies better", lisas neljas (ei-ei, mulle meeldib kino rohkem), arvates, et me ra"a"gime hobidest.

Lopuks muidugi ei saanud ma ise ka enam aru, millest me ra"a"gime, aga iga viimane kui yks inimene toas oli vestlusesse kaastatud ja ka"is kova vaidlus. Kuna sellistel emotsionaalsetel hetkedel la"heb vestlus yle nepaalikeelseks (alustasime inglise keeles), siis ma ei suuda seda enam ja"lgida ja seega hakkan ma ise ka vales kohas valesid asju sekka ytlema.

Ihh, meil on siin ikka va"ga lobus.

Lo"ksus

Noh, ega mul muud polegi ytelda seekord, et ta'nu krrrrmuse maoistide demonstratsioonidele olen ma Kathmandus niinimetatud lo"ksus. EI saa isegi koju - Balkoti. Noh, jala saaks, aga 10 km ei viitsi ette votta. Maoistid on ja"lle koik teed blokeerinud, ykski buss, takso, tuktuk ega muu liikurvahend ei soida. Mis on pyha onnistus - kui te teaksite kui vaikne siin on ja kui puhas ohk!

Ma olen Kathmandus yhe sobra (issver, ma olen nagu nepaallane juba - koik, keda tunnen, on kohe sobrad) hotellis. S.t Mukti, nii on tolle sobra nimi, on kohalik a"rimees ja omab hotelli ja lubab mul siin tasuta vedeleda :p. Vastutasuks ei pea ma talle ei kingitusi tegema ega isegi mitte mone ta sugulasega abielluma - vot nii normaalseid inimesigi leidub siin.

Kuna KOIK poed, turud, jne on kinni, siis toitume juba mitmendat pa"eva hotelli kylmkapis leiduvast, s.t peamiselt munadest. Ja mustast teest. Balkotis saaks va"hemalt riisigi, kui mul ikka tosine riisi isu tuleb, eks ma siis pea sinna jalutama :) Pa"evad kulgevad nii, et votan hommikul raamatud kaasa, ronin katusele ja kui pa"ike loojub, tulen alla. Vahepeal toob hotelli baarman mulle piimaga teed voi lassit. Selline vaheldusrikas elu. KEskmiselt loen raamatu pa"evas. Ja kirjutan palju ma"rkmeid.

Va"ga monus puhkus vahelduseks!