Ma siin motlen, et kas on yldse voimalik, et ma kunagi yldse puhtaks saan? Varemalt olen ma siin olnud alati ju vihmaperioodi ajal, nyyd talvel aga ei saja siin piiskagi ja koik on lihtsalt lootusetult, masendavalt, kohutavalt TOLMUNE. ohtuks on nii, et mul on tume na"Gu, aint silmavalged vilguvad. peale moningat nyhkimist on na"ha, et see polnd ikka pa"evitus, aga ikkagi kui tekib tahtmine ka"tera"tiga na"gu kuivatada on ka"tera"tt pa"rast ta"itsa ra"pane...ykskoik kuiva"ga enne end kylma veega hoorunud poleks.
Sirkel, sel Soome tydrukul, on ta"id ja ta voodis elavad lutikad. Mul pole yht ega teist. Motlen juba, et kas peaks kuidagi isiklikult votma. Isegi see rott voi hiir on mu toast va"lja kolinud. Ykspa"ev litsusin yhe hiidprussaka kogemata uksega surnuks ja kuna see laip na"gi nii suur ja ilge va"lja, ei julgenud seda puutudagi. Aga looduses tyhja kohta pole - hommikul avastasin, et va"Iksed punased sipelgad (keda mu toas on moned miljonid), olid prussakalaipa edukalt ha"vitama asunud ja ta"naseks oli sellest vaid koorik ja"rgi. Va"ga huvitav ta"helepanek mu arust. Teine huvitav ta"helepanek on, et kui ajada mingit vedelikku ymber - no teed voi tinti voi oli - siis hiljemalt kahe pa"eva pa"Rast pole sellest loigust ja"lgegi. Ja"lle ponev.
Muuseas - kas kellegil Eestis on yldse kunagi aega pidevalt, igapa"ev vaadata kuud ja ta"hti? Ma teen seda iga ohtu katusel ja o"o"hakul, kui oma koju MEgist tatsan. Kuu kasvab nii kiiresti, ma varem ei teadnudki. Ja siin on alati yks ha"sti hele ta"ht, mis tuleb u pool tundi varem, kui teised ta"hed. Vahest ma lihtsalt seisan oma maja ees ja vahin ja vahin - no nii ilus on!
Ta"na hommikul oli meil ta"ielik draama. CFNi lastekodust oli yks poiss jalga lasnud. Hommikul ilmus va"lja ta ema ja tolle lastekodu juhataja Tika ja Bikash oili na"Rvis ja yldse oli hirmus ponev. Pohjus, miks too poiss lastekodus on, kuigi tal on ema olemas on lihtne - emal ei ole citizenship-kaarti. See on vist umbes nagu meie kodakondsus. Kui kaarti pole, ei saa sa kunagi kusagil to"o"tada, ega ametlikult kusagil elada ega yldse midagi omada. Ja kui sul juba kord seda kaarti pole, ei saa sa seda ka taotleda. Lihtsalt selline imeline Nepaali kord. IGatahes on nyyd oodata la"hipa"evil lahedat aktsiooni kui me toda poissi mo"o"da Kathmandud taga otsime. Kusjuures lootus teda leida on juba ette nullila"hedane.
Selgituseks veel niipalju, et siin on kokku siis 4 lastekodu: Megs (millega ma enim seotud olen), Maya Nepal (kus Sirke on ja mis on meilt u 10 min kaugusel), SmileNepal (millega ma ka veidi seotud olen, aga mis on kaugemal) ja CFN, mis on samuti soomlaste projekt. Yleyldse on need neli aga omavahel suht tihedalt seotud ja mitmeid otsuseid teeme me koos.
Ykspa"ev ka"isime Sirkega Thimis - korvallinnas. Noh, voi mis linn see on, nagu suur kyla. ISegi yhtegi so"o"gikohta pole. Tegelt pole seal midagi huvitavat, peale yhe buda-templi. IGatahes tulime tagasi - ja"lle kogu tee blokeeritud. Selgus, et kohalikus liivakaevanduses oli onnetus, 5 inimest sai surma (no selliseid asju juhtub Nepaalis koguaeg, seega ei midagi erilist) ja muidugi pereliikmed, saades sellest teada tegid, selmet leinata, mida? Muidugi alustasid suurejoonelise demonstratsiooniga hyvitise noudmiseks, mille ka"igus muidugi ka pohimaantee blokeeriti. Kuna kaevandus oli illegaalne, siis omanik arreteeriti. A kui ta ytles, et maksab 500 000 ruupiat igale hukkunu perekonnale ( st u 80 tuh eesti raha), siis ta muidugi vabastati ja kaevanud to"o"tab edasi. Samamoodi ilma igasuguste turvameetodita. Lihtsad on need asjad siin Nepaalis, lihtsad.
Ka"isime Radikaga ykspa"ev haiglas, sest mu kahtlus oli, et tal on poskkoopapoletik (mis hiljem ka kinnitust leidis). See on teine haigla kui et see, kus mu praktika olema saab. Va"ga huvitav ja"llegi. Arst, vaadanud ta la"Bi, la"ks ouepeale motikaga kiiremaid ringe tegema, samas kui me arusaamatult keset palatit seisime, teadmata, kas siis nyyd on nagu koik voi tuleb veel midagi. Pa"rast voeti kenasti korduvkasutatava noelaga verd, eelnevalt suurem tolm muidugi pyhiti systlalt maha. Yldse, no kuna on see tolmuperiood, siis on haiglas ka koik asjad paksu tolmukihi all. Minuarust on see lihtsalt ja"rjekordne na"ide sellest, et bakterid jm elukad ei ole yldse koige ohtlikumad inimese tervise juures. Vastasel juhul annaksid koik otsad, kellele haiglas misiganes protseduure tehakse.
Vahepeal oli veel Sonu, vanima tydruku synnipaev. Ta sai juba 18! Selle ta"histamiseks tegime katusele lokke ja tantsisime natuke ymber selle kogu oma lastekodubandega. Koigile meeldis va"ga :) ja mina la"ksin koju tavapa"rasest hiljem, mille tulemusena kondisin pilkases pimeduses kogemata yhele lehmale otsa.
***
Yldse, seekord pole ma peaagu kunagi siin na"ljas. Kuna raha on rohkem, siis on kahele riisiso"o"misekorrale lisandunud yks nuudli ja yks kypsisekord. Nuudlid on need va"ikesed pakinuudlid, otse Hiinast, va"Ga odavad. So"o"me neid ilma keetmata -sest selline on komme. kallad chilli jm sodi, mis nuudlitega kaasas on sinna peale raputad kotis segi ja krompsutad. Lisaks on Sirkel koguaeg kommi, mida ta minuga jagab. Yhesonaga - pa"ris huvitav, kui siin na"lga pole. Tekitab rida muid probleeme, sest ei pea koguaeg so"o"gile motlema ja siis, eriti muidugi kodanikud teismelised lapsed, motlevad no igast jama siin va"lja. KAsvata siis sa"herdusi, keda enam riisiga motiveerida ei saa :) Va"hemalt on mul nendega hea usalduslik suhe ja kohati tean ma nende tegemistest ja motetest ilmselt rohkemgi kui Bikash voi Nanda voi Bibechana (kohalikud).
Kuna lastest paljud on teismelised, siis loomulikult on siin igasugused poiss-ja tydruksoprade teemad yleval. Ja"llegi Nepaalile iseloomulikult on nii, et kui poisil on tydruksober, on ta cool ja tehtud mees. KUi tydrukul on poissober, siis eriti Balkoti kylakultuuri ja"rgi on ta - noh kergete elukommetega ja Nepaali traditsiooni ja"rgi pole va"ga palju lootust, et ta kunagi siis yldse abielluks - keegi ei taha endale ju naist, kel on kunagi poiss-sober olnud. Kusjuures poissobra omamine ei ta"henda niikuinii mingit fyysilist kontakti...
****
MAja, kus Sirke tuba yyrib, on paduusklike maja. Majaperemees a"rkab kell 4 hommikul ja hakkab valju ja selge ha"a"lega kohalikke (ilmselt hindu) religioosseid laule laulma. Sirke lasi endale Soomest korvatropid saata.
****
PRaegu on siin riisikoristamisperiood. Lopuks na"en ka selle a"ra. KOristatakse ka"sitsi, sirbiga loigates, siis seotakse vihuks kokku ja pekstakse vastu maad terad varre kyljest lahti. Edasi kuivatatakse terad pa"ikese ka"es a"ra. Ja ongi so"o"gimaterjal valmis. Lihtne, mis?
laupäev, 31. oktoober 2009
laupäev, 24. oktoober 2009
Elu
Siin on tõesti külm! Suure osa ajast me kõik külmetame. Siinsed majad on nii ehitatud, et toimivad kuidagi keldri põhimõttel, seega kui isegi väljas on 20-30 kraadi, on sees ikka jäiselt jahe ja paljad betoonpõrandad jääkülmad. Ja muidugi öösel, kui temperatuur langeb, on eriti hull. Ning kuna päeval oli ju palav, pole siin kombeks eriti paksult end riidesse panna, sest peagi – juba järgmine päev – läheb lõuna ajal jälle soojaks… Iseenesest on see jälle väga huvitav kogemus – kui ongi koguaeg külm, no vähemalt jahe ja sooja saab keskpa"Eval pa"ikese ka"es voi o"o"sel magamiskotis. Jäise dushi alla minek on tõeline ettevõtmine, samuti pesu või nõude pesemine. Aga omamoodi sellega harjub, igakord enam ei mõtle, et KUI külm see ikka on… Inimese kohanemisvõime on hämmastav.
Minu hommik algab siin pooletunnise joogaga – asi, millest ma kodus nii tihti puudust tunnen, sest ma olen koguaeg kusagile hiljaks jäämas. Siin ei pea ma kusagil hetkel veel kellaajaliselt olema, seega ma naudin neid hommikuid. Õhtud on meditatsioonide ja mantrate päralt – mis imeline elu! Majas, kus ma seekord elan, elab vanapaar, nende poeg ja teise poja naine (kuna see teine poeg on sõjaväelane ja pidevalt kusagil ära). Üldiselt proovin ma nendega võimalikult vähe kokku puutuda, sest muidu ma pean oma hädises nepaali keeles pidama vestlusi, mis mulle sugugi ei meeldi. Või veel hullem, istuma nendega koos teleka ees ja vaatama koledaid india seebikaid. Aga hommiku kuulen ma neid, oi kuidas kuulen! Kell 4.30, jah just 4.30 hakkab vanaproua KORISTAMA! Siin on selline komme, et üldse puhtuse pidamisega on veidi kehvasti, ses mõttes, et kõik visatakse maha – paberid, pliiatsiteritamispuru, söögijäägid, ümbrised, kilekotid jne ja siis käib ilmastilma üks koristamine. Meil Megis samamoodi. Kõigepealt viskame maha ja siis vähemalt 2 korda päevas pühime/peseme kogu maja üle. Mulle käib selline asi muidugi üle mõistuse, aga ma suudan harva selles osas mingeid muutusi esile kutsuda. Nepaallased ei ole mustad või räpased – nad lihtsalt tegutsevad väga kilplaste moodi. Kohati. Eile avastasin, et lapsed pyhivad oma ta"itesulepeasid, noh kui sealt tint va"lja tikub tilkuma - PA"HE!!! HEad tumemustad juuksed, midagi ei paista va"lja ja ka"ed ja"a"vad puhtaks...
Teine huvitav asi on see, et kuna iga nepaallane suudab magada ükskõik mis hetkel ja mis asendis, siis ei ole kellegi uni püha, ehk kui keegi magab, siis võib sellest hoolimata tohutult ämbritega kolistada, ukse taha või tuppa mängiva raadio tõsta (mis halva levi tõttu ragiseb kohutavalt ja on muidugi maksimaalse heli peale keeratud) või üleüldse võib magava inimese toas ringi liikuda ja toimetada ning mo"o"blit ymber tosta. See on nii selles majas, kus ma elan, kui ka Megis ja Mayas (need 2 lastekodu, millega ma seotud olen) muidugi ka. Ehk siis – oma majas ärkan ma 4.30 ja võitlen järgnevad tunnid meeletu plekkämbri kolina, kehva muusika ja vanaperenaise lauluga, ning üritan veel mõnekümneks minutiks sõba silmale saada. Louna ajal siis üritan Megis teha lõunauinaku, mis toimib samadel põhimõtetel, et kui lapsed pole koolis, siis su kõrvale tõstetakse kriiskav raadio, siis vahepeal ronitakse sust üle, otsitakse midagi kindlasti sama lavatsi alt, kus ma magan ja – see on täiesti normaalne ja keegi ei tule isegi selle peale, et keelata mu korva a"a"res kriiskavat lapsisikut. Kui ma vaatan kohalikke, siis nad sellise triangli peale ei liiguta isegi kulmu. Ilmselgelt jällegi asi, mis tuleks ära õppida. Et inimene magab, kui magab ja miski siin maailmas ei suuda seda muuta :)
Kas ma prügikorraldusest olen siin rääkinud? Vist mitte. See käib nimelt nii, et meie kui väga innovatiivsed, sorteerime prügi ja yldse yritame seda voimalikult va"he tekitada. Yldiselt kompost läheb aianurka ja ülejäänud sodi läheb tünni, mis kord nädalas põlema pistetakse. Kuna seda teeb iga endast lugupidav kohalik majapidamine, seda prügipõletamist nimelt, siis on alailma kusagil mingi lõke, mis ajab vastikut kilekottide vm sellise kärsahaisu. Siis käib siin mõnel korral nädalas nn prügimees ehk siis puruvaesed India immigrandid, kes mõne ruupia eest võtavad su prügi ja viskavad selle lähedalolevasse JÕKKE! Just nimelt. Jõgi näeb välja nagu prügimägi kunagi, haiseb kõvasti ja on kaotanud igasuguse vee värvi. Aga vähemalt saavad inimesed ütelda, et NEMAD pole prügi jõkke visanud. Ametlikke prügimägesid siin muidugimõista polegi, rääkimata mingisugusest prügitöötlemisest. Aga ka sellega harjub. Ma tean juba päris hästi, millistes piirkondades tuleb nina kinni pigistada, sest see laguneva/läppuva prügi hais on lihtsalt väljakannatamatu.
Kõigele lisaks olen avastanud, et mu ajul tekivad siin tõsised errorid seoses erinevate keeltega. Sirke (see Soome tüdruk, kes Mayas töötab) ja Bikashiga räägin inglise keeles. Lastega ja Bikashi isaga ja oma majaomanikega inglise-nepaali segakeeles. Sirkel on palju soomekeelseid lastepsühholoogia raamatuid, ka mõned Coelhod ja ma olen avastanud, et ma võin täitsa vabalt soome keeles lugeda ja ma saan põhimõtteliselt kõigest aru. Nii, et ma loen siis palju ka soome keeles. Noh ja oma maile ja tööasju ja blogiasju ajan eesti keeles. Tulemus on see, et mul vahel tulevad kõikide muude keelte asemel meelde saksakeelsed sõnad!!! Ma arvan, mu aju on lõplikult loobunud aru saamast, mis keeles toimetama peaks :P.
Neljapäev-reede olid meil Sirkega vabad päevad, käisime loomulikult Kathmandus. Ikka samas hotellis, kus ma kõikide nende aastate jooksul oma Kathmandu-päevadel peatunud olen, mis on täiesti keskuses, armas, odav (u 50 eeki per öö) ja kus on on SOE VESI! Lõpuks, nagu ikka, maandusime Pilgrims Bookshopis, mis on mu absoluutne lemmik siin (millest ma olen ilmselt kordi juba kirjutanud) ja jälle lahkusin ma 4000 ruupiat vaesema ja 13 raamatut rikkamana. Minu lugemisvara jaguneb siin kolmeks: budistlikud ja spirituaalsed raamatud; meditsiinialased raamatud ja mägimatkade/reisijutud. Ma ju loen päris kiiresti, seega neelan ma siin raamatu mõne päevaga. Hetkel loen astraalrännakutest ja imestan ise, et kas tõesti on inimesi, kes mitte kunagi enda kohal ei hõlju ja aurasid ei näe :) Inimesed on ikka niiii erinevad :)))
Pilgrim Bookshopis on muidugi sona otseses mottes tuhandeid alternatiivmeditsiini, teosoofia, okultismi, religiooni, psyhholoogia, new-age jms raamatut, nii et ma hullun seal peaaegu igakord.
Homme pean minema Bhaktapuri haiglasse oma esimesele praktikapäevale siin. Et siis mul on vaja oma diplomieelne praktika ju ära teha, mis saab absoluutselt huvitav olema. Ma isegi võtsin Eestist oma kummikindad kaasa, sest pole väga kindel, palju nad neid siin kasutavad.
Muuseas, lugesin täna lehest, et GlaxoSmith (oli vist see ravimifirma), mis on neljanda kvartali tulemustesse sisse kirjutanud 700 miljonit dollarit kasumit siagripivaktsiinist. Ütelge siis veel, kellele kogu see seagripieufooria kasulik on. Siin ka siga möllab, aga see tundub olevat pigem jälle üks meelelahutusvorm. Pealeselle meenub mulle, et kui ma siia tulin, siis lennujaamas pidid kõik reisijad täitma selle tüütu-seagripi-paberi, nagu enamustes maades, aga järjekorrast, kus temperatuuri mõõdeti, läksin ma kogemata mööda, sest Nepaalile omaselt oli ja"rjekord pigem mingi pundar ja ma juba Pekingis omandasin oskuse sellistest asjadest mo"o"da ronida :P. Hiinamaal oli nii, et igale saabujale vajutati püstol (ehk siis mingi ülikiire temperatuurimõõtur) otsaette ja kontrolliti, et sa ikka oleksid normaaltemperatuuris…
Ah jaa – varsti tuleb siin Nepaalis ilmselt jälle mingi valitsusevahetus. Maoistid möllavad juba mõnda aega ja ma olen loobunud aru saamast, mis neil seekord mureks on. Omakorda tähendab see seda, et kui mingi poliitiline voimuvahetus siin toimub, siis on kõik poed/koolid/haiglad jne suletud. Siis saab rahulikult oma kodukülas katusel istuda ja mägesid vaadata ja kodusolevast riisist toituda :p.
*****
Ma tahaksin siin hirmsasti osta Nepal Telecomi aktsiaid. Mulle tundub, et siin on umbes sama seis, mis meil 20 aastat tagasi, et kõik kasvab ja areneb hästi kiiresti. Mulle tundub, et ma võiksin vägagi rikastuda nende aktsiatega, ainuke häda on selles, et siin ei saa neid aktsiaid osta :D Selliste majanduslikult kehvade uudistega ma siis nüüd seekord lõpetan.
Minu hommik algab siin pooletunnise joogaga – asi, millest ma kodus nii tihti puudust tunnen, sest ma olen koguaeg kusagile hiljaks jäämas. Siin ei pea ma kusagil hetkel veel kellaajaliselt olema, seega ma naudin neid hommikuid. Õhtud on meditatsioonide ja mantrate päralt – mis imeline elu! Majas, kus ma seekord elan, elab vanapaar, nende poeg ja teise poja naine (kuna see teine poeg on sõjaväelane ja pidevalt kusagil ära). Üldiselt proovin ma nendega võimalikult vähe kokku puutuda, sest muidu ma pean oma hädises nepaali keeles pidama vestlusi, mis mulle sugugi ei meeldi. Või veel hullem, istuma nendega koos teleka ees ja vaatama koledaid india seebikaid. Aga hommiku kuulen ma neid, oi kuidas kuulen! Kell 4.30, jah just 4.30 hakkab vanaproua KORISTAMA! Siin on selline komme, et üldse puhtuse pidamisega on veidi kehvasti, ses mõttes, et kõik visatakse maha – paberid, pliiatsiteritamispuru, söögijäägid, ümbrised, kilekotid jne ja siis käib ilmastilma üks koristamine. Meil Megis samamoodi. Kõigepealt viskame maha ja siis vähemalt 2 korda päevas pühime/peseme kogu maja üle. Mulle käib selline asi muidugi üle mõistuse, aga ma suudan harva selles osas mingeid muutusi esile kutsuda. Nepaallased ei ole mustad või räpased – nad lihtsalt tegutsevad väga kilplaste moodi. Kohati. Eile avastasin, et lapsed pyhivad oma ta"itesulepeasid, noh kui sealt tint va"lja tikub tilkuma - PA"HE!!! HEad tumemustad juuksed, midagi ei paista va"lja ja ka"ed ja"a"vad puhtaks...
Teine huvitav asi on see, et kuna iga nepaallane suudab magada ükskõik mis hetkel ja mis asendis, siis ei ole kellegi uni püha, ehk kui keegi magab, siis võib sellest hoolimata tohutult ämbritega kolistada, ukse taha või tuppa mängiva raadio tõsta (mis halva levi tõttu ragiseb kohutavalt ja on muidugi maksimaalse heli peale keeratud) või üleüldse võib magava inimese toas ringi liikuda ja toimetada ning mo"o"blit ymber tosta. See on nii selles majas, kus ma elan, kui ka Megis ja Mayas (need 2 lastekodu, millega ma seotud olen) muidugi ka. Ehk siis – oma majas ärkan ma 4.30 ja võitlen järgnevad tunnid meeletu plekkämbri kolina, kehva muusika ja vanaperenaise lauluga, ning üritan veel mõnekümneks minutiks sõba silmale saada. Louna ajal siis üritan Megis teha lõunauinaku, mis toimib samadel põhimõtetel, et kui lapsed pole koolis, siis su kõrvale tõstetakse kriiskav raadio, siis vahepeal ronitakse sust üle, otsitakse midagi kindlasti sama lavatsi alt, kus ma magan ja – see on täiesti normaalne ja keegi ei tule isegi selle peale, et keelata mu korva a"a"res kriiskavat lapsisikut. Kui ma vaatan kohalikke, siis nad sellise triangli peale ei liiguta isegi kulmu. Ilmselgelt jällegi asi, mis tuleks ära õppida. Et inimene magab, kui magab ja miski siin maailmas ei suuda seda muuta :)
Kas ma prügikorraldusest olen siin rääkinud? Vist mitte. See käib nimelt nii, et meie kui väga innovatiivsed, sorteerime prügi ja yldse yritame seda voimalikult va"he tekitada. Yldiselt kompost läheb aianurka ja ülejäänud sodi läheb tünni, mis kord nädalas põlema pistetakse. Kuna seda teeb iga endast lugupidav kohalik majapidamine, seda prügipõletamist nimelt, siis on alailma kusagil mingi lõke, mis ajab vastikut kilekottide vm sellise kärsahaisu. Siis käib siin mõnel korral nädalas nn prügimees ehk siis puruvaesed India immigrandid, kes mõne ruupia eest võtavad su prügi ja viskavad selle lähedalolevasse JÕKKE! Just nimelt. Jõgi näeb välja nagu prügimägi kunagi, haiseb kõvasti ja on kaotanud igasuguse vee värvi. Aga vähemalt saavad inimesed ütelda, et NEMAD pole prügi jõkke visanud. Ametlikke prügimägesid siin muidugimõista polegi, rääkimata mingisugusest prügitöötlemisest. Aga ka sellega harjub. Ma tean juba päris hästi, millistes piirkondades tuleb nina kinni pigistada, sest see laguneva/läppuva prügi hais on lihtsalt väljakannatamatu.
Kõigele lisaks olen avastanud, et mu ajul tekivad siin tõsised errorid seoses erinevate keeltega. Sirke (see Soome tüdruk, kes Mayas töötab) ja Bikashiga räägin inglise keeles. Lastega ja Bikashi isaga ja oma majaomanikega inglise-nepaali segakeeles. Sirkel on palju soomekeelseid lastepsühholoogia raamatuid, ka mõned Coelhod ja ma olen avastanud, et ma võin täitsa vabalt soome keeles lugeda ja ma saan põhimõtteliselt kõigest aru. Nii, et ma loen siis palju ka soome keeles. Noh ja oma maile ja tööasju ja blogiasju ajan eesti keeles. Tulemus on see, et mul vahel tulevad kõikide muude keelte asemel meelde saksakeelsed sõnad!!! Ma arvan, mu aju on lõplikult loobunud aru saamast, mis keeles toimetama peaks :P.
Neljapäev-reede olid meil Sirkega vabad päevad, käisime loomulikult Kathmandus. Ikka samas hotellis, kus ma kõikide nende aastate jooksul oma Kathmandu-päevadel peatunud olen, mis on täiesti keskuses, armas, odav (u 50 eeki per öö) ja kus on on SOE VESI! Lõpuks, nagu ikka, maandusime Pilgrims Bookshopis, mis on mu absoluutne lemmik siin (millest ma olen ilmselt kordi juba kirjutanud) ja jälle lahkusin ma 4000 ruupiat vaesema ja 13 raamatut rikkamana. Minu lugemisvara jaguneb siin kolmeks: budistlikud ja spirituaalsed raamatud; meditsiinialased raamatud ja mägimatkade/reisijutud. Ma ju loen päris kiiresti, seega neelan ma siin raamatu mõne päevaga. Hetkel loen astraalrännakutest ja imestan ise, et kas tõesti on inimesi, kes mitte kunagi enda kohal ei hõlju ja aurasid ei näe :) Inimesed on ikka niiii erinevad :)))
Pilgrim Bookshopis on muidugi sona otseses mottes tuhandeid alternatiivmeditsiini, teosoofia, okultismi, religiooni, psyhholoogia, new-age jms raamatut, nii et ma hullun seal peaaegu igakord.
Homme pean minema Bhaktapuri haiglasse oma esimesele praktikapäevale siin. Et siis mul on vaja oma diplomieelne praktika ju ära teha, mis saab absoluutselt huvitav olema. Ma isegi võtsin Eestist oma kummikindad kaasa, sest pole väga kindel, palju nad neid siin kasutavad.
Muuseas, lugesin täna lehest, et GlaxoSmith (oli vist see ravimifirma), mis on neljanda kvartali tulemustesse sisse kirjutanud 700 miljonit dollarit kasumit siagripivaktsiinist. Ütelge siis veel, kellele kogu see seagripieufooria kasulik on. Siin ka siga möllab, aga see tundub olevat pigem jälle üks meelelahutusvorm. Pealeselle meenub mulle, et kui ma siia tulin, siis lennujaamas pidid kõik reisijad täitma selle tüütu-seagripi-paberi, nagu enamustes maades, aga järjekorrast, kus temperatuuri mõõdeti, läksin ma kogemata mööda, sest Nepaalile omaselt oli ja"rjekord pigem mingi pundar ja ma juba Pekingis omandasin oskuse sellistest asjadest mo"o"da ronida :P. Hiinamaal oli nii, et igale saabujale vajutati püstol (ehk siis mingi ülikiire temperatuurimõõtur) otsaette ja kontrolliti, et sa ikka oleksid normaaltemperatuuris…
Ah jaa – varsti tuleb siin Nepaalis ilmselt jälle mingi valitsusevahetus. Maoistid möllavad juba mõnda aega ja ma olen loobunud aru saamast, mis neil seekord mureks on. Omakorda tähendab see seda, et kui mingi poliitiline voimuvahetus siin toimub, siis on kõik poed/koolid/haiglad jne suletud. Siis saab rahulikult oma kodukülas katusel istuda ja mägesid vaadata ja kodusolevast riisist toituda :p.
*****
Ma tahaksin siin hirmsasti osta Nepal Telecomi aktsiaid. Mulle tundub, et siin on umbes sama seis, mis meil 20 aastat tagasi, et kõik kasvab ja areneb hästi kiiresti. Mulle tundub, et ma võiksin vägagi rikastuda nende aktsiatega, ainuke häda on selles, et siin ei saa neid aktsiaid osta :D Selliste majanduslikult kehvade uudistega ma siis nüüd seekord lõpetan.
neljapäev, 22. oktoober 2009
Seekord ainult pildid
Pilt nr 1: Ükskord oli meil õhtul elekter (pühade ajal)
Pilt nr 2: Mu lapsed + mõned muud tegelased ka (leia pildilt Bikash, ta sõbrad Tika ja Pasang ning kohalikud töötajad Nanda, Bibechana ja kokk Monju
Pilt nr 3: Minu kodu. Ja vaadake-vaadake - Everest ise ka!
Pilt nr 2: Mu lapsed + mõned muud tegelased ka (leia pildilt Bikash, ta sõbrad Tika ja Pasang ning kohalikud töötajad Nanda, Bibechana ja kokk Monju
Pilt nr 3: Minu kodu. Ja vaadake-vaadake - Everest ise ka!
pühapäev, 18. oktoober 2009
Head uut aastat!
Nyyd, kus mul ka kumbki kahest ma"lupulgast ei to"o"ta, pean ma oma asju otse lives kirjutama, mis ta"hendab, et teksti kustumise oht on eriti suur ja seega palun andestada koik kirjavead - teen kiiresti.
Yleeile hommikul pidin minema laste taekwondo tundi vaatama (kl 6 hommikul eksole) ja kui me va"ikese hilinemisega (nii u 7 joudsime), siis opetajatki veel polnud ja kui ta tuli, selgus, et ta"nane tund on yhildatud poliitkoosolekuga ja meid peksti mingisse pimedasse umbsesse saali, kus peale pooleteisttunnist ettevalmistust ronisid lavale u 10 kohalikku koledat ja veel koledamat ta"htsat meest (koik dressides muidugi, mobiilid koguaeg helisemas, sest nad on TAHTSAD) ja hakkasid konesid pidama. Esimene kone oli 1,5 tundi. Koned olid va"ga igavad (ma ei saa ju paljust aru + kui huvitav saakski olla poolteisttunnine propagandakone), peamiselt ra"a"kides midagi yhiskonnast, vist. Lopuks sai yks meie lastest ka diplomi yhiskondliku sporditegevuse vms arendamise ja eest ja la"bi see oligi. Kell oli ma"rkamatult saanud 12, hommik veedetud nagu niuhti. Loomulikult olin ma ainuke, keda asjade selline ka"ik ha"irivat tundus.
Siis oli meil siin veel Bikashi sobra Tika synnipa"ev (seesama, kes mind motikaga soidutab aegajalt), mis na"gi va"lja nii, et ykshetk Bikash vottis mu lihtsalt sappa ja me la"ksime Balkoti kohalikku baari - ma isegi ei teadnud, et siin selline on. See on nii, et la"hed kahest ouest la"bi, maadled teele ja"a"vate kitsede, kanade, laste ja koertega ja voila - oledki mingis madalas pimedas urkas. Peale minu ja Bikashi ja Tika olid seal veel Sirka - Soome tydruk, kes Mayas to"o"tab praegu ja Sam ja veel yks Bikashi sober Pasang. Kuna siin naised baaris ei ka"i, ra"a"kimata sellest, et naised olle jooksid, siis muidugi olime me ta"ielik vaatamisva"a"rsus ja tunniga oli meil Sirkaga kogu sellest etendusest kopp ees. Lisaks koigele on siin kombeks, et olle korvale serveeritakse keedetud muna ja valget redist. (!!!) Huvitav kooslus.
KOhalikud noormehed olid muidugi poole pudeli ollega end juba oimetuks joonud ja va"ljapa"a"sutee osavalt blokeerinud - no see on ka imeva"ike ruum, see baar siin, nii et me otsustasime Sirkega peagi akna kaudu va"ljuda ja poisid omaette ja"tta. Hiljem o"o" hakul, kui Megist kodupoole liikusin, leidsin ma oma kylatee nurgalt Sami jandamas Bikashi, Tika ja Pasangiga, kellest viimased kaks yksteise najal vaevu pysti pysisid (nad olid ikkagi terve pudeli olle juba selleks ajaks a"ra joonud ka). Sam yritas neilt motikavotmeid va"lja meelitada, et nad soitma ei la"heks, mis lopuks ka onnestus ja hiljem peitsime motika Samiga osavasti tema tuppa :) (siin on ta"itsa ok motikat tuppa vedada muuseas). Eile aga Sam la"ks Austraaliamaale tagasi, aga onneks on siin Sirke, kellega omi la"a"nemaa jutte ajada. Na"dala lopus plaanimegi Sirkega koos minna Kathmandusse so"o"ma ja sooja dushi votma :) (krrt siin Balkotis on nii kylm see vesi ma ytlen)
Siis oli vahepeal siin veel ta"htis asi nagu aastavahetus. Meil on siin ikkagi aasta 2066, kes veel ei tea. Ja aastavahetus on tegelikult Tihari - valguse pyha, kus koik majad kaetakse tuledega ja kyynlad on iga nurga peal ja siis tehakse natuke nagu mardisandijooksu - ka"iakse majast majja, esinetakse ja saadakse vastu puuvilju ja raha. Ehk siis see ongi nagu kompott meie jaanipa"evast (ehitatakse spetsiaalsed Tihari-kiiged, mis on tehtud bambusest ja na"evad va"lja nagu kukuksid kohe kokku), jouludest (tuled pannakse yles ja tehakse kingitusi), mardipa"evast (eelpooolnimetatud mardisandi-va"rk) ja lopuks siis nagu uus aasta ka, sest lastakse rakette ja algab Newari uus aasta. Katuselt on muidugi mega vaade neid tulesid na"hes - ei juhtu just tihti, et kogu org on tuledega kaetud. Siin on seda na"ha yle oru, sest majad on ju madalad.
Eile olime me Sirkega sunnitud koos lastega seda tsirkust kaasa tegema, nii et o"o"sel, kui me lopuks Megi joudsime, olime nii totaalselt la"bi, et kukkusime molemad telekaruumi porandale magama, et ja"rgmine pilt oli alles hommikust...
Lapsed kasutasid muidugi juhust ja olid majast muidugi toelise porgu selleks ajaks teinud ja ta"nase esimese poole pa"evast veetsime lihtsalt koristades (tonn riisi oli yle maja laiali). Bikash laekus yldse alles hommikul ja yleyldse on siin totaalne kaos - koik pyhitsevad noh :)
Ja kuna on pyhad (ja need veel kestavad moned pa"evad), siis arusaadavalt mu praktika lykkub ka koguaeg edasi, mis mind absoluutselt ei yllata...
****
Ta"nase pa"eva uudis lehes - alustati Nepali esimese korghoone ehitamist. Hoone tuleb 10-kordne.
Yleeile hommikul pidin minema laste taekwondo tundi vaatama (kl 6 hommikul eksole) ja kui me va"ikese hilinemisega (nii u 7 joudsime), siis opetajatki veel polnud ja kui ta tuli, selgus, et ta"nane tund on yhildatud poliitkoosolekuga ja meid peksti mingisse pimedasse umbsesse saali, kus peale pooleteisttunnist ettevalmistust ronisid lavale u 10 kohalikku koledat ja veel koledamat ta"htsat meest (koik dressides muidugi, mobiilid koguaeg helisemas, sest nad on TAHTSAD) ja hakkasid konesid pidama. Esimene kone oli 1,5 tundi. Koned olid va"ga igavad (ma ei saa ju paljust aru + kui huvitav saakski olla poolteisttunnine propagandakone), peamiselt ra"a"kides midagi yhiskonnast, vist. Lopuks sai yks meie lastest ka diplomi yhiskondliku sporditegevuse vms arendamise ja eest ja la"bi see oligi. Kell oli ma"rkamatult saanud 12, hommik veedetud nagu niuhti. Loomulikult olin ma ainuke, keda asjade selline ka"ik ha"irivat tundus.
Siis oli meil siin veel Bikashi sobra Tika synnipa"ev (seesama, kes mind motikaga soidutab aegajalt), mis na"gi va"lja nii, et ykshetk Bikash vottis mu lihtsalt sappa ja me la"ksime Balkoti kohalikku baari - ma isegi ei teadnud, et siin selline on. See on nii, et la"hed kahest ouest la"bi, maadled teele ja"a"vate kitsede, kanade, laste ja koertega ja voila - oledki mingis madalas pimedas urkas. Peale minu ja Bikashi ja Tika olid seal veel Sirka - Soome tydruk, kes Mayas to"o"tab praegu ja Sam ja veel yks Bikashi sober Pasang. Kuna siin naised baaris ei ka"i, ra"a"kimata sellest, et naised olle jooksid, siis muidugi olime me ta"ielik vaatamisva"a"rsus ja tunniga oli meil Sirkaga kogu sellest etendusest kopp ees. Lisaks koigele on siin kombeks, et olle korvale serveeritakse keedetud muna ja valget redist. (!!!) Huvitav kooslus.
KOhalikud noormehed olid muidugi poole pudeli ollega end juba oimetuks joonud ja va"ljapa"a"sutee osavalt blokeerinud - no see on ka imeva"ike ruum, see baar siin, nii et me otsustasime Sirkega peagi akna kaudu va"ljuda ja poisid omaette ja"tta. Hiljem o"o" hakul, kui Megist kodupoole liikusin, leidsin ma oma kylatee nurgalt Sami jandamas Bikashi, Tika ja Pasangiga, kellest viimased kaks yksteise najal vaevu pysti pysisid (nad olid ikkagi terve pudeli olle juba selleks ajaks a"ra joonud ka). Sam yritas neilt motikavotmeid va"lja meelitada, et nad soitma ei la"heks, mis lopuks ka onnestus ja hiljem peitsime motika Samiga osavasti tema tuppa :) (siin on ta"itsa ok motikat tuppa vedada muuseas). Eile aga Sam la"ks Austraaliamaale tagasi, aga onneks on siin Sirke, kellega omi la"a"nemaa jutte ajada. Na"dala lopus plaanimegi Sirkega koos minna Kathmandusse so"o"ma ja sooja dushi votma :) (krrt siin Balkotis on nii kylm see vesi ma ytlen)
Siis oli vahepeal siin veel ta"htis asi nagu aastavahetus. Meil on siin ikkagi aasta 2066, kes veel ei tea. Ja aastavahetus on tegelikult Tihari - valguse pyha, kus koik majad kaetakse tuledega ja kyynlad on iga nurga peal ja siis tehakse natuke nagu mardisandijooksu - ka"iakse majast majja, esinetakse ja saadakse vastu puuvilju ja raha. Ehk siis see ongi nagu kompott meie jaanipa"evast (ehitatakse spetsiaalsed Tihari-kiiged, mis on tehtud bambusest ja na"evad va"lja nagu kukuksid kohe kokku), jouludest (tuled pannakse yles ja tehakse kingitusi), mardipa"evast (eelpooolnimetatud mardisandi-va"rk) ja lopuks siis nagu uus aasta ka, sest lastakse rakette ja algab Newari uus aasta. Katuselt on muidugi mega vaade neid tulesid na"hes - ei juhtu just tihti, et kogu org on tuledega kaetud. Siin on seda na"ha yle oru, sest majad on ju madalad.
Eile olime me Sirkega sunnitud koos lastega seda tsirkust kaasa tegema, nii et o"o"sel, kui me lopuks Megi joudsime, olime nii totaalselt la"bi, et kukkusime molemad telekaruumi porandale magama, et ja"rgmine pilt oli alles hommikust...
Lapsed kasutasid muidugi juhust ja olid majast muidugi toelise porgu selleks ajaks teinud ja ta"nase esimese poole pa"evast veetsime lihtsalt koristades (tonn riisi oli yle maja laiali). Bikash laekus yldse alles hommikul ja yleyldse on siin totaalne kaos - koik pyhitsevad noh :)
Ja kuna on pyhad (ja need veel kestavad moned pa"evad), siis arusaadavalt mu praktika lykkub ka koguaeg edasi, mis mind absoluutselt ei yllata...
****
Ta"nase pa"eva uudis lehes - alustati Nepali esimese korghoone ehitamist. Hoone tuleb 10-kordne.
kolmapäev, 14. oktoober 2009
Lihtsalt bla-bla-bla
Arge nyyd arvake, et ma iga paev kirjutama hakkan :) Lihtsalt praegu on olnud vajadust iga paev netis kaia ja kui ma juba siia tulnud olen, eks ma siis postita ka blogisse midagi.
Eile, kui ma jätkasin oma võitlust kohaliku tehnika-ja kommunikatsioonividinatega, viis Bikashi sõber mind oma motikal Kathmandusse ära. Ma paaniliselt kardan siin seda motikasõitu, vähemalt siiani kartsin. Samuliga (Soome kutt, kellega me tavaliselt ühel ajal siin oleme ja kes järgmine kuu tuleb) sõites hoian ma alati silmad kõvasti-kõvasti kinni (kui silmad lahti hoidsin, siis kippusin kiljuma), sest minuarust me oleme koguaeg kusagile otsa sõitmas (või siis olemegi sõitnud, lehmale naiteks). Aga eile kui Bikashi sõbraga kõigepealt mööda künkaid ja siis mööda „kiirteed“ sudusesse Kathmandusse jõudsime, olin ma hakanud juba motikasõitu nautima. Ega siin muud vahet polegi, lihtsalt kui taga istud, pead käed hästi külgedel hoidma, et mõni kõrvaltrügiv/ettekeerav veoauto, tuk-tuk, buss või traktor sul külge maha ei sõidaks. Minu õnnetuseks olin ma seelikuga sinna motika otsa roninud, nii et nüüd võib olla juhtunud nii, et nii mõnigi inimene Kathmandu peal on mu põlvi näinud.
Bikashi sõbrale hakkas ka igatahes see ringisõitmine valge inimesega väga meeldima, nii et tagasitulles tegime kesklinnas lausa mitu tiiru, lastes inimestel ja turistidel endid vahtida :) Edevusel ei ole piire ma ütlen. Lõpuks läksin ma juba isegi täitsa tuusaks kätte ja ummikus seistes toetasin jalga muuseas kõrvalseisva auto rattakoopasse, nagu kohalikel kombeks :p. Siin on veel selline komme, et motikaga sõitvad mehed kannavad kiivreid ja taga istuvad naised ei kanna jällegi kunagi kiivrit.
***
Nepalis võib pooleteise aastaga juhtuda paljugi, eriti Meg’is, eksole.
Majas on värvitelekas, s.t. koletult palju India seebikaid ja erinevaid India superstaari-saateid. Õnneks on elektrit jällegi vähe, seega enamus aega pole see aparaat kasutamiskõlbulik.
Bikashil on mobiil, üldse tähendab on paljudel inimestel on Nepaalis tänapäeval mobiil, mida varemalt polnud. Omakorda tähendab see seda, et ka ma pean ju ka kohaliku telefonikaardi endale tegema, mille hankimisest juba eelnevalt juttu on olnud.
Maya ja Meg’i lastekodude peale on kokku 5 uut last, kellest üks 6-aastane poisike on mulle vaevu poole kintsuni (kusjuures pole liliput). No niiiii väike on! Ta on uue koka, kes nüüd ka siin elab, poeg. Uus kokk tähendab aga, et ma ei pea koguaeg köögis olema. See on muidugi puhas onnistus.
Vanemad tüdrukud-poisid on kõik teismelised, mis siin tähendab siis sisuliselt seda, et nad on pidurdamatud ja kohalikus mõistes võivad umbestäpselt just nüüd abielluma hakata. Eile teataski Sujeeta (14), et ta klassivend kutsus ta enda kihluspeole. Klassivend on 15 – täpselt paras aeg naist võtta ju. Tegelikult teema siis selles, et kui on vanemate poolt kokkulepitud abielud (mida on endiselt väga palju siin), siis abiellumine toimubki 15-16 aasta vanuses.
Siis veel - laste matemaatikaülesanded on läinud raskemaks! No kuidas leida vastust küsimusele, et torust, diameetriga 2,1 cm voolab vett tsisterni, mis täitub iga sekundi jooksul 1 meetri võrra. Mis on tsisterni kõrgus, kui maht on 654 liitrit? Kuidas peaksin ma mäletama, kuidas neid asju teha?
Oma heaks meeleks tuvastasin aga, et suudan endiselt Kathmandus suhteliselt normaalselt orienteeruda, bussis ükskõik-mis-asendis tukkuda, käega riisi süüa, ma-pole-turist-ma-elan-siin-nägu teha (st siis igast tüütamisest pääsemist), taksojuhtidega kaubelda, jääkülma veega pead pesta ja muid taolisi eluks vajalikke nippe, mis heaoluühiskonnas võivad kaduma minna.
Sam, the austraallane, on osutunud vaatamata ta kohati täiesti võimatule inglise-keelele täiesti normaalseks kodanikuks, kes tõsiselt ka viitsib siin midagi ära teha. Ja kui lisada veel väike vahemärkus, et ta on ka medõeks õppinud, siis on arusaadav, et meil on, millest rääkida.
Ja mitte vähetähtis pole ka see, et nii on mul vähemalt öösel pilkases pimeduses julgem Megist koju kõrvalmajja minna. Tee on ju koeri täis ja eile ööse avastasime, et üks elektripost oli ümber läinud ja seega kogu tee ka juhtmeid täis, mis koik sarisesid. Juhtub.
***
Kes mu eelmisele postitusele kaasa elas, siis teadmiseks, et endiselt ei ole mul telefonikaarti, tootavat interneti-jubinat ja oma fotoka-kaardi lugejat ei saanud tagasi viia, sest see putka oli tol paeval kinni.
Eile, kui ma jätkasin oma võitlust kohaliku tehnika-ja kommunikatsioonividinatega, viis Bikashi sõber mind oma motikal Kathmandusse ära. Ma paaniliselt kardan siin seda motikasõitu, vähemalt siiani kartsin. Samuliga (Soome kutt, kellega me tavaliselt ühel ajal siin oleme ja kes järgmine kuu tuleb) sõites hoian ma alati silmad kõvasti-kõvasti kinni (kui silmad lahti hoidsin, siis kippusin kiljuma), sest minuarust me oleme koguaeg kusagile otsa sõitmas (või siis olemegi sõitnud, lehmale naiteks). Aga eile kui Bikashi sõbraga kõigepealt mööda künkaid ja siis mööda „kiirteed“ sudusesse Kathmandusse jõudsime, olin ma hakanud juba motikasõitu nautima. Ega siin muud vahet polegi, lihtsalt kui taga istud, pead käed hästi külgedel hoidma, et mõni kõrvaltrügiv/ettekeerav veoauto, tuk-tuk, buss või traktor sul külge maha ei sõidaks. Minu õnnetuseks olin ma seelikuga sinna motika otsa roninud, nii et nüüd võib olla juhtunud nii, et nii mõnigi inimene Kathmandu peal on mu põlvi näinud.
Bikashi sõbrale hakkas ka igatahes see ringisõitmine valge inimesega väga meeldima, nii et tagasitulles tegime kesklinnas lausa mitu tiiru, lastes inimestel ja turistidel endid vahtida :) Edevusel ei ole piire ma ütlen. Lõpuks läksin ma juba isegi täitsa tuusaks kätte ja ummikus seistes toetasin jalga muuseas kõrvalseisva auto rattakoopasse, nagu kohalikel kombeks :p. Siin on veel selline komme, et motikaga sõitvad mehed kannavad kiivreid ja taga istuvad naised ei kanna jällegi kunagi kiivrit.
***
Nepalis võib pooleteise aastaga juhtuda paljugi, eriti Meg’is, eksole.
Majas on värvitelekas, s.t. koletult palju India seebikaid ja erinevaid India superstaari-saateid. Õnneks on elektrit jällegi vähe, seega enamus aega pole see aparaat kasutamiskõlbulik.
Bikashil on mobiil, üldse tähendab on paljudel inimestel on Nepaalis tänapäeval mobiil, mida varemalt polnud. Omakorda tähendab see seda, et ka ma pean ju ka kohaliku telefonikaardi endale tegema, mille hankimisest juba eelnevalt juttu on olnud.
Maya ja Meg’i lastekodude peale on kokku 5 uut last, kellest üks 6-aastane poisike on mulle vaevu poole kintsuni (kusjuures pole liliput). No niiiii väike on! Ta on uue koka, kes nüüd ka siin elab, poeg. Uus kokk tähendab aga, et ma ei pea koguaeg köögis olema. See on muidugi puhas onnistus.
Vanemad tüdrukud-poisid on kõik teismelised, mis siin tähendab siis sisuliselt seda, et nad on pidurdamatud ja kohalikus mõistes võivad umbestäpselt just nüüd abielluma hakata. Eile teataski Sujeeta (14), et ta klassivend kutsus ta enda kihluspeole. Klassivend on 15 – täpselt paras aeg naist võtta ju. Tegelikult teema siis selles, et kui on vanemate poolt kokkulepitud abielud (mida on endiselt väga palju siin), siis abiellumine toimubki 15-16 aasta vanuses.
Siis veel - laste matemaatikaülesanded on läinud raskemaks! No kuidas leida vastust küsimusele, et torust, diameetriga 2,1 cm voolab vett tsisterni, mis täitub iga sekundi jooksul 1 meetri võrra. Mis on tsisterni kõrgus, kui maht on 654 liitrit? Kuidas peaksin ma mäletama, kuidas neid asju teha?
Oma heaks meeleks tuvastasin aga, et suudan endiselt Kathmandus suhteliselt normaalselt orienteeruda, bussis ükskõik-mis-asendis tukkuda, käega riisi süüa, ma-pole-turist-ma-elan-siin-nägu teha (st siis igast tüütamisest pääsemist), taksojuhtidega kaubelda, jääkülma veega pead pesta ja muid taolisi eluks vajalikke nippe, mis heaoluühiskonnas võivad kaduma minna.
Sam, the austraallane, on osutunud vaatamata ta kohati täiesti võimatule inglise-keelele täiesti normaalseks kodanikuks, kes tõsiselt ka viitsib siin midagi ära teha. Ja kui lisada veel väike vahemärkus, et ta on ka medõeks õppinud, siis on arusaadav, et meil on, millest rääkida.
Ja mitte vähetähtis pole ka see, et nii on mul vähemalt öösel pilkases pimeduses julgem Megist koju kõrvalmajja minna. Tee on ju koeri täis ja eile ööse avastasime, et üks elektripost oli ümber läinud ja seega kogu tee ka juhtmeid täis, mis koik sarisesid. Juhtub.
***
Kes mu eelmisele postitusele kaasa elas, siis teadmiseks, et endiselt ei ole mul telefonikaarti, tootavat interneti-jubinat ja oma fotoka-kaardi lugejat ei saanud tagasi viia, sest see putka oli tol paeval kinni.
esmaspäev, 12. oktoober 2009
5 päeva asjaajamisi
Mõni ime, et mul siin on olnud padukiire see esimene nädal.
Kathmandus on endiselt pool-vihmaperiood, nii et kui ma eelmine nädal maandusin, sõitsime lennukiga viuhti muidugi äikesepilve sisse. Aga seda juhtub siin tihti. Asja hea külg oli see, et ma leidsin uue meditatsioonimeetodi (no ma tavaliselt mediteerin kui turbulents tuleb, sest ma kardan seda), sest ükski senine ja äraproovitud ei tundunud enam töötavat – no nii hirmus oli ja kõik sähvis ümberringi.
Üldse peakski olema viimased nädalad veel vihma, siis tuleb talv. Aga öösiti on külm juba praegu. Ja omakorda päeval on 30 kraadi. Saa sa siis aru, mis ilm see säherdune on…
Lennujaamas olid mul vastas Bikash, Bikashi õde Bimala ja Bikashi isa. Bikashi isal on häste oluline roll siin minu jaoks, sest kuna ta on mõjuvõimas mees, ajab ta mu praktikakoha asju siin. Muidugi ei räägi ta sõnagi inglise keelt ja see teeb meie asjaajamise vähe aeglaseks, aga see selleks. Õnneks arst, kelle juurde Dulikheli haiglas ma praktikale minema pidin, läks ka lambist puhkusele nädalaks (juhtub Nepalis), seega on kõik edasi lükkunud.
Selgus ka, et Nepalis on vastu võetud mingi seadus, mille tulemusena ei tohi välismaalased enam lastekodus kohapeal elada, seega seekord resideerun ma oma tavapärase asukohaga võrreldes kõrvalmajas. Koos austraallase Samiga, kes ka nende lastekodude heaks töötab. Sam on täitsa ok, välja arvata pisiasi, et ta on noore mehe kohta endale liiga suure ja vedela kõhu ette söönud ja ta räägib omamoodi inglise keelt. Kohe teisel päeval peale mu tulekut läksid Bikash ja Sam Lumbinisse (buda sünnikoht, Lõuna-Nepalis) ja kuna ma oma Eestis pooleliolevate tööasjade pärast ei saanud lubada luksust nädalaks totaalselt levist ära olla, jäin ma siia ja alustasin projekti „3 eluksvajalikku asja“ ehk siis a) leida endale püsiinternet b)kuna mu fotoka juhe oli koju jäänud, leida see kuramuse juhe c)osta kohalik kõnekaart.
Projekt on kulgenud järgmiselt:
a) Esimesel päeval läksin Nandaga Kathmandusse, kuna ta pidi teadma kus neid osiseid on võimalik osta. Tund aega sõitu (u 10 km läbimiseks mööda kiirteed kusjuures), läksime raha vahetama. Sularaha oli otsas. Tuli välja, et kuu aega tagasi oli juhtum, kus 3 nädalat oli KOGU SULARAHA OTSAS! Sularahamasinatest, pankadest, töökohtadest – kusagilt ei saanud. No siin võib juhtuda eksole. Turistid olid shokis ja surid peaaegu nälga.
Aga seekord vedas. Juba kolmandas valuutavahetuskohas oli raha ja voila! – saimegi vahetatud. Stardist kulunud u 3 tundi. Läksime otsima fotokajuhet. Peale 10 poe külastamist ostsin hoopis kaardilugeja kuna sellist juhet siin ei tunta. Stardist kulunud 5 tundi. Hakkasime internetijubinat otsima. Peale üüratuid otsinguid leidsime. Stardist kulunud 8 tundi. Selgub, et jubin vajab ka sim-kaarti. Otsime sim-kaardi poe. Lõpuks leidsime. Selgub, et sim-kaarte sel kuul enam pole. Kogu Nepalis pole. Võib-olla järgmine kuu tuleb. Selle asemel üritatakse müüa juurdelaadimiskaarti, mille kasutamiseks on vaja muidugi seda esialgset sim’i.
Stardist kulunud 10 tundi, oleme mega väsinud ja pöördume tagasi Megi (1,5 h mööda „kiirteed“). Telefonikaardini ei jõudnudki.
b) Teine päev, saabub Bikashi vend Sovan. Kurdan oma muret, ta lubab mulle anda oma isa sim-kaardi Interneti jaoks, läheb seda kodunt tooma. Nandaga läheme jällegi kohaliku telefonikaarte müüva isiku juurde. Selgub, et selleks et telefonikaarti osta, on vaja kohalikku kodakondsust ja seda tõendavat dokumenti. Arusaadavalt mul see puudub. Läheme koju tagasi, võtame Bikashi dokumendid, läheme telefonikaardi-tüübi juurde tagasi ja tellime kaardi ära. Peaks järgmine päev valmis olema. Päev on õhtus, meie jube väsinud jälle.
Õhtul saabub Sovan tagasi. Sim-kaart läheb mu ostetud interneti-jubinasse küll, aga mitte midagi ei tööta.
Proovin ka oma vastset kaardi-lugejat fotokast piltide tõmbamiseks. Ei tööta.
c) Kolmas päev. Lähme Sovaniga kohalikku internetipunkti, et too tüüp seal mu arvuti ära seadistaks. Elekter läheb ära. Tuleme koju tagasi. 4 tunni pärast elekter taastus, läheme uuesti. Internetimees häkib. Möödub tund-paar, ei midagi. Selgub, et ei tööta ei installeerimis-cd ega see jubin ise. Et oma kaotust leevendada, lähme Sovaniga mu telefoni-kaardile (mis oli eelmine päev tellitud) järgi. Selgub, et kuna meil ei ole Bikashi dokumente kaasas, me kaarti kätte ei saa. Kisub pimedaks. Tuleme koju. Nagu väsinud või nii.
d) Neljas päev. Alustame telefonikaardist. Võtame Bikashi dokumendi kaasa, lähme Nandaga telefonikaardile järgi. Selgub, kaart pole saabunud, tuleb järgmine päev uuesti minna. Lähen turistirajooni oma fotokast pilte arvutisse tõmbama. Varsti selgub, et lisaks minu mittetöötavale kaardilugejale, on mittetöötavaid lugejaid Kathmandus palju. Lõpuks ei tööta ka enam mu fotoka kaart ise ja tundub, et mu Hiina pildid (alates pandadest lõpetades kohalike pidustustega) on kadunud. Leian ühe über-it-mehe, kel õnnestub u 200 pildist u 10 taastada. Panda pildid jäädavalt kadunud muuseas. Hakkab pimedaks minema, pean koju tagasi pöörduma. Pikk päev oli jälle.
e) Viies päev. Lähen tagasi sinna, kus otsime mu interneti-jubina. Väidan, et miski ei tööta. Poepidaja helistab oma pojale. Too tuleb, u 2 tunni pärast (vahepeal ma istun siis lihtsalt poes). Hakkame häkkima. 3 tundi ja selgub, tõesti ei tööta. Proovime teist jubinat, teist programmi. Veel 1,5 tundi. Ei tööta. Luban järgmine päev uuesti minna, nad toovad veel ühe programmi.
Linnast tagasi tulles üritan oma telefoni-kaarti kätte saada. Loomulikult pole mul Bikashi-dokumenti kaasas ja ma ei saa seda. Väsimus tikub ligi. Loen päeva lõpetatuks.
Kokkuvõte: 5 päeva, üüratu arv tunde sõitmaks linna ja tagasi, veetes üüratult aega erinevates poeputkades ja it-meeste juures, kulutades sadu ruupiaid ja tulemus on see, et mul pole veel telefonikaarti, internetiühendust ja mu fotoka kaart on lõplikult rikutud. Pole paha, mis?
Kahjuks pole mul aega seekord rohkem kirjutada muust elust siin, sest ma pean minema veel mittetöötava fotoka kaardilugeja tagasi viima, uuesti internetipoepidaja pojaga arvutit häkkima ja lõpuks oma telefonikaardile ka järgi minema. Seega ärge arvake, et mul siin mingi chill on.
:)
Kathmandus on endiselt pool-vihmaperiood, nii et kui ma eelmine nädal maandusin, sõitsime lennukiga viuhti muidugi äikesepilve sisse. Aga seda juhtub siin tihti. Asja hea külg oli see, et ma leidsin uue meditatsioonimeetodi (no ma tavaliselt mediteerin kui turbulents tuleb, sest ma kardan seda), sest ükski senine ja äraproovitud ei tundunud enam töötavat – no nii hirmus oli ja kõik sähvis ümberringi.
Üldse peakski olema viimased nädalad veel vihma, siis tuleb talv. Aga öösiti on külm juba praegu. Ja omakorda päeval on 30 kraadi. Saa sa siis aru, mis ilm see säherdune on…
Lennujaamas olid mul vastas Bikash, Bikashi õde Bimala ja Bikashi isa. Bikashi isal on häste oluline roll siin minu jaoks, sest kuna ta on mõjuvõimas mees, ajab ta mu praktikakoha asju siin. Muidugi ei räägi ta sõnagi inglise keelt ja see teeb meie asjaajamise vähe aeglaseks, aga see selleks. Õnneks arst, kelle juurde Dulikheli haiglas ma praktikale minema pidin, läks ka lambist puhkusele nädalaks (juhtub Nepalis), seega on kõik edasi lükkunud.
Selgus ka, et Nepalis on vastu võetud mingi seadus, mille tulemusena ei tohi välismaalased enam lastekodus kohapeal elada, seega seekord resideerun ma oma tavapärase asukohaga võrreldes kõrvalmajas. Koos austraallase Samiga, kes ka nende lastekodude heaks töötab. Sam on täitsa ok, välja arvata pisiasi, et ta on noore mehe kohta endale liiga suure ja vedela kõhu ette söönud ja ta räägib omamoodi inglise keelt. Kohe teisel päeval peale mu tulekut läksid Bikash ja Sam Lumbinisse (buda sünnikoht, Lõuna-Nepalis) ja kuna ma oma Eestis pooleliolevate tööasjade pärast ei saanud lubada luksust nädalaks totaalselt levist ära olla, jäin ma siia ja alustasin projekti „3 eluksvajalikku asja“ ehk siis a) leida endale püsiinternet b)kuna mu fotoka juhe oli koju jäänud, leida see kuramuse juhe c)osta kohalik kõnekaart.
Projekt on kulgenud järgmiselt:
a) Esimesel päeval läksin Nandaga Kathmandusse, kuna ta pidi teadma kus neid osiseid on võimalik osta. Tund aega sõitu (u 10 km läbimiseks mööda kiirteed kusjuures), läksime raha vahetama. Sularaha oli otsas. Tuli välja, et kuu aega tagasi oli juhtum, kus 3 nädalat oli KOGU SULARAHA OTSAS! Sularahamasinatest, pankadest, töökohtadest – kusagilt ei saanud. No siin võib juhtuda eksole. Turistid olid shokis ja surid peaaegu nälga.
Aga seekord vedas. Juba kolmandas valuutavahetuskohas oli raha ja voila! – saimegi vahetatud. Stardist kulunud u 3 tundi. Läksime otsima fotokajuhet. Peale 10 poe külastamist ostsin hoopis kaardilugeja kuna sellist juhet siin ei tunta. Stardist kulunud 5 tundi. Hakkasime internetijubinat otsima. Peale üüratuid otsinguid leidsime. Stardist kulunud 8 tundi. Selgub, et jubin vajab ka sim-kaarti. Otsime sim-kaardi poe. Lõpuks leidsime. Selgub, et sim-kaarte sel kuul enam pole. Kogu Nepalis pole. Võib-olla järgmine kuu tuleb. Selle asemel üritatakse müüa juurdelaadimiskaarti, mille kasutamiseks on vaja muidugi seda esialgset sim’i.
Stardist kulunud 10 tundi, oleme mega väsinud ja pöördume tagasi Megi (1,5 h mööda „kiirteed“). Telefonikaardini ei jõudnudki.
b) Teine päev, saabub Bikashi vend Sovan. Kurdan oma muret, ta lubab mulle anda oma isa sim-kaardi Interneti jaoks, läheb seda kodunt tooma. Nandaga läheme jällegi kohaliku telefonikaarte müüva isiku juurde. Selgub, et selleks et telefonikaarti osta, on vaja kohalikku kodakondsust ja seda tõendavat dokumenti. Arusaadavalt mul see puudub. Läheme koju tagasi, võtame Bikashi dokumendid, läheme telefonikaardi-tüübi juurde tagasi ja tellime kaardi ära. Peaks järgmine päev valmis olema. Päev on õhtus, meie jube väsinud jälle.
Õhtul saabub Sovan tagasi. Sim-kaart läheb mu ostetud interneti-jubinasse küll, aga mitte midagi ei tööta.
Proovin ka oma vastset kaardi-lugejat fotokast piltide tõmbamiseks. Ei tööta.
c) Kolmas päev. Lähme Sovaniga kohalikku internetipunkti, et too tüüp seal mu arvuti ära seadistaks. Elekter läheb ära. Tuleme koju tagasi. 4 tunni pärast elekter taastus, läheme uuesti. Internetimees häkib. Möödub tund-paar, ei midagi. Selgub, et ei tööta ei installeerimis-cd ega see jubin ise. Et oma kaotust leevendada, lähme Sovaniga mu telefoni-kaardile (mis oli eelmine päev tellitud) järgi. Selgub, et kuna meil ei ole Bikashi dokumente kaasas, me kaarti kätte ei saa. Kisub pimedaks. Tuleme koju. Nagu väsinud või nii.
d) Neljas päev. Alustame telefonikaardist. Võtame Bikashi dokumendi kaasa, lähme Nandaga telefonikaardile järgi. Selgub, kaart pole saabunud, tuleb järgmine päev uuesti minna. Lähen turistirajooni oma fotokast pilte arvutisse tõmbama. Varsti selgub, et lisaks minu mittetöötavale kaardilugejale, on mittetöötavaid lugejaid Kathmandus palju. Lõpuks ei tööta ka enam mu fotoka kaart ise ja tundub, et mu Hiina pildid (alates pandadest lõpetades kohalike pidustustega) on kadunud. Leian ühe über-it-mehe, kel õnnestub u 200 pildist u 10 taastada. Panda pildid jäädavalt kadunud muuseas. Hakkab pimedaks minema, pean koju tagasi pöörduma. Pikk päev oli jälle.
e) Viies päev. Lähen tagasi sinna, kus otsime mu interneti-jubina. Väidan, et miski ei tööta. Poepidaja helistab oma pojale. Too tuleb, u 2 tunni pärast (vahepeal ma istun siis lihtsalt poes). Hakkame häkkima. 3 tundi ja selgub, tõesti ei tööta. Proovime teist jubinat, teist programmi. Veel 1,5 tundi. Ei tööta. Luban järgmine päev uuesti minna, nad toovad veel ühe programmi.
Linnast tagasi tulles üritan oma telefoni-kaarti kätte saada. Loomulikult pole mul Bikashi-dokumenti kaasas ja ma ei saa seda. Väsimus tikub ligi. Loen päeva lõpetatuks.
Kokkuvõte: 5 päeva, üüratu arv tunde sõitmaks linna ja tagasi, veetes üüratult aega erinevates poeputkades ja it-meeste juures, kulutades sadu ruupiaid ja tulemus on see, et mul pole veel telefonikaarti, internetiühendust ja mu fotoka kaart on lõplikult rikutud. Pole paha, mis?
Kahjuks pole mul aega seekord rohkem kirjutada muust elust siin, sest ma pean minema veel mittetöötava fotoka kaardilugeja tagasi viima, uuesti internetipoepidaja pojaga arvutit häkkima ja lõpuks oma telefonikaardile ka järgi minema. Seega ärge arvake, et mul siin mingi chill on.
:)
pühapäev, 11. oktoober 2009
Alustame siis Pekingist
Nüüd kus ma olen jälle Nepalis on mul ka hetk aega, et siis oma Pekingi-lugu kirja panna (pilt siis Pekingist). Pekingis läks eee, noh, kuidagi kiireks läks. (Postitatud 4 päeva peale valmis kirjutamist, sest ELEKTERT PÕLE OLND!!!!)
***
London-Pekingi lend, mis startis kl 12 päeval, algas sellega, et jagati laiali tohutus koguses veini, siis kustutati tuled ära ja teatati, et „on öö“ ja siis 10 tunni pärast alles pandi tuled jälle põlema, ja üteldi, et „nüüd on hommik ja olete kohal“. Minu ajaarvamine läks puhta sassi…
Üldiselt mulle muidugi hirmsasti meeldib mu ettevalmistused reisideks (loe: puuduvad täielikult). Arusaadavalt polnud ma mõtelnud ei sellele, mis päeval ma Pekingisse kohale jõuan. Lõppkokkuvõttes oli mul terve päev segadus, mis kuupäev on, sest kohati kahtlustasin, et ma olen terve päev ajas tagasi sõitnud, kuigi vist tundub, et pigem hoopis edasi.
Muidugi ei olnud minu ettevalmistuse tõttu ka teada, et Pekingis käsil The Great 60th Anniversary of our Motherland ehk siis hiigelsuured riigi aastapäevapidustused. Teisisõnu linn nägi välja umbes nagu Brezhnev oleks ellu ärganud. Ja kõik maailma hiinlased olid Pekingisse kokku sõitnud selleks puhuks ja igasugune liiklemine võttis lihtsalt MEELETULT aega. Ma mõtlesin, kas solvuda, et paraadi vaatama ei saa minna, aga siis selgus hoopis, et tegelikult ka kohalikud ei saa. Et siis üritus, kus 1,3 miljardi rahvaarvuga riigist saab osaleda u 130 000. Mitmendik see on, mina arvutada ei oska.
Kell 19 hakkas telerist Vremja. Uudistes on muidu ka lõigud sellest, kuidas korralikud keskklassi pered istuvad (sektsioonkapp taustaks) viisakalt ümber laua ja vaatavad teleris aastapäevapidustusi. Väga nostalgiline.
***
Minu suureks heameeleks selgus, et Hannese kesklinna korter on tõesti suur. Õige pea selgus, et tal on ka sünnipäev (häbematus mind sellest mitte ette teavitada) ja nii siis koguneski õhtul kohe suurem eestlaste seltskond sinna ja maha peeti korralik eesti pidu, kust ei puudunud ei kohalik õlu, Mongoolia viin, saun, angerjas (mina sõin kohutavalt palju, nagu Eestis seda ei saaks, masendavalt piinlik lausa) ja no muidugi ega ka mitte minu tehtud leib :p (kas see on nüüd see koht, kus ma pean ütlema, et: Ostke mu leivaraamatut – „Koduleivaraamat, leiva saamise ja tegemise lugu koos retseptidega“, Pilgrim kirjastuselt, nüüd saadaval ka raamatupoodides.) ….. Reklaamipaus läbi.
Peking on nagu kummaline kombinatsioon Kuala Lumpurist, Moskvast ja mingist mahajäetud Vietnami piirkonnast. Kesklinn on enamasti suhteliselt korras, isegi suursugune (oma väikese kiiksuga), aga siinsamas on hutongid – väikesed kitsad tänavad mahajäetuse ja vaesusega. Aga lahe, mulle nii meeldib. Pekingis on hea aura. Ei saa mingi NYCiga näiteks võrreldagi. Vürtside lõhn. Punased laternad ja paberist draakonid. Ööhakul aktiviseeruvad puuviljaturud. Sajad Aasia toidu restoranid. Odav õlu ja toidud. Hea teenindus. Palju parke. Ja ikkagi see tabamatu aura, mis kas on või ei ole. Siin on.
Minu õnnetuseks tabas mind Pekingis entusiasm läbi trampida vähemalt mõnedki Suured Vaatamisväärasused, nii ma siis Keelatud linna ja Suvepaleesse ka jõudsin, lõpuks ka Taevase templi juurde ja pean takkajärgi kahetsusega tunnistama, et tegelikult, kui ei ole Vana-Hiina arhitektuuri friik, piisaks Suvepaleest täiesti, seda enam, et seal on üks väga lahe budakoda ja võimsa energiaga budakuju.
Hiinlastel on olnud kohutav vajadus kõik asjad hästi suured ehitada ja iga hoone taga on eelmisest veel suurem ja veel vägevam (mastaapi arvestamata jättes äravahetamiseni sarnane) hoone, ja see kõik omakorda kordub, siis mingil hetkel tekib tunne, et aitäh, aga ma võtaks parem ühe tee. Või õlle. Aa, no keelatud linna vastas on ka park, kus saab ka mäkke ronida, selle külastamine seega läheb hea otsusena arvesse.
Veel üks hea otsus oli käia loomaaias, kus ma peaasjalikult keskendusin pandadele. Kuna seegi tutvumine toimus peale vähe magatud ööd, siis teised loomad jätsid mind külmaks. Üks panda istus demonstratiivselt seljaga, üüratu tagumik vastu klaasi. Mõtlesin kohe, et Alissa oleks hulluks läinud – suur karu pepu :D. Muidu on nad muidugi nunnud, selle vastu ei saa. Kõrvatagant krõhvitsedes oleksid nemad raudselt mõmmm teinud, aga seda ei lastud teha. Kuigi enamik hiinlased nägid välja, et nemad oleksid seda ka hea meelega teinud. Pandadel oli aga muidugi kõigest täiesti kamakaks.
Taevase templi parki või jumal teab mis selle eestikeelne tegelik nimi on, õnnestus mul kaasa vedada sel nädalal Hannese juurest üldse mitte-koju-jõudnud eestlane Pelle, kes eelmise päeva kohustuslikud vaatamisväärasused jättis vahele, sest peale rasket nädalvahetust tundis end siiski veel kurnatuna. Pellega oli muidugi täiesti mõistlik liigelda, sest ta pidurdas minu arutut tormlemist igaks-juhuks-igale-poole ja käsitles kaarti märgatavalt mõistlikumalt kui mina. Kui ma järgmise asjana ta mänguasjade turule vedasin, et oma Nepaali lastele kingitusi osta, siis ta kannatus üldiselt muutus esimese kümne minutiga (kui ma olin jõudnud tutvuda vaid kahesaja kuuekümnendikuga pakutavast kaubast) olematuks, kuid õhtuseks uueks Hannese sünna vol2 ürituseks oli siiski nendest katsumustest juba peaaegu kosunud :) ja ööhakul tuli kõigi kannatuste kiuste (või just siis sellepärast) hiigelsuurest Hiina telekast tore koguperefilm Hangover ära vaadata. Mulle meeldis seal kõige rohkem tiiger. Ja Tyson.
***
Taevase Rahu väljak oli eriti nõme. Esiteks pead sa sada korda läbi turvaväravate minema (ja seda ajal, kui on miljon hiinlast juba sabas ja sul hakkab tekkima tunne, et kloone on kloonitud) ja seletama iga kord, et taruvaigutinktuuriga ei ole plaanis kedagi õhku lasta. Teiseks oli väljak täis eriti koledaid läikivaid plastmassist atraktsioone ja hiigelekraanidelt näidati tanke, nii et mul hakkas hirmus. Hirmus hakkas siis nende atraktsioonide, mitte tankide pärast. Kolmandaks, kui sa lähed ühest (või teisest) valest kohast, Mao pildi alt mingist väravast sisse, siis samast väravast enam välja ei saa, ja pead tegema u 4 km ringi, et uuesti algpunkti ja peatänavale tagasi saada. Pole vist üllatus, et ma suutsin seda trikki korrata 2 korda.
Hiinlastest ka. Kuigi nad on punased (sõna otseses mõttes, aastapäeva puhul olid nad endale punased lipud põskedele maalinud ja käisid uhkelt punane lipp käes ock medal rinnas ringi), on nad tegelikult väga toredad. Sõbralikud. Tulevad kohe juurde kui vaatavad, et sa nõutu näoga mingit hieroglüüfide silti põrnitsed. Tänu sellele sõbralikkusele tundub ma saingi hästi hakkama ka näiteks postkontoris, mis on üks huvitav asutus, sest Eesti arvati olevat Ecuador ja selleks, et ühte pakki saata, pead täitma u 6 erinevat paberit ja seisma iga kord järjekorras.
Minu parim elamus oli viimasel hommikul, kus ma võideldes suure väsimusega, end siiski üles ajasin ja ronisin kohalikku parki hommikusi pensionäride tegevusi vaatama. Taichi, kungfu, kingkong, pingpong, juurde flöödi-ja kitarrimängu, laulmist, tantse, aeroobikat – vot selliste asjadega tegelevad pensionärid hommikuti Hiina parkides. Jõin kohvi (oma ainukest hommikusööki siin), vaatasin ammuli suuga vitaalseid penskareid ja tundsin oma selle nädala elustiili ja arutu turistina käitumise pärast piinlikkust.
Lõpuks võib öelda, et kuram, see nädal oli lühike. Minuarust ma ainult tegutsesin, uneaega oli väga vähe, aga nagu suurt kusagile ei jõudnud, ega midagi ei teinudki ja isegi chillida polnud suurt aega. Uskumatu, et ma seda nüüd ütlen, aga: mulle Peking meeldis ja Hiina tahan ma kindlasti kunagi tagasi tulla. Siin on tore. Viimane õhtu jagasime telefonitsi oma vaimustust ka Tarviga, kes muidu küll Shanghais resideerub, aga samuti pidustuste puhuks Pekingisse oli tulnud.
Ühesõnaga, aitäh Hannes ja Pelle, mõnusa seltskonna, öömaja, laupäevase programmi ja mu miljonile küsimusele vastamise eest :)
***
P.S. Tertsil ja Annelil ei soovita siia muidugi tulla, sest teatud H-tähega sõnu on siis jõle palju, igas versioonis ja see süvendaks selle sõna kasutamissagedust, mis teeks mind murelikuks.
P.P.S Hetkel kirjutan ma neid ridu juba Balkotis. Hannesega olime just vaielnud teemal suured prussakad. Ma ütlesin, et minu kõikide Nepaalis oldud kordade jooksul ma pole ühtegi sellist näinud (tema väitis, et ukse alt ajavad tundlad sisse ja liigutavad neid meelalt). Ja nüüd, just hetkel ma vaatan just tõtt ühe kõige räigema suure prussakaga keda elaes nähtud (no nagu need Madagaskari omad). Nagu sellest veel vähe oleks, et mu toas rotikasvu hiir elab. Welcome to Nepal!
London-Pekingi lend, mis startis kl 12 päeval, algas sellega, et jagati laiali tohutus koguses veini, siis kustutati tuled ära ja teatati, et „on öö“ ja siis 10 tunni pärast alles pandi tuled jälle põlema, ja üteldi, et „nüüd on hommik ja olete kohal“. Minu ajaarvamine läks puhta sassi…
Üldiselt mulle muidugi hirmsasti meeldib mu ettevalmistused reisideks (loe: puuduvad täielikult). Arusaadavalt polnud ma mõtelnud ei sellele, mis päeval ma Pekingisse kohale jõuan. Lõppkokkuvõttes oli mul terve päev segadus, mis kuupäev on, sest kohati kahtlustasin, et ma olen terve päev ajas tagasi sõitnud, kuigi vist tundub, et pigem hoopis edasi.
Muidugi ei olnud minu ettevalmistuse tõttu ka teada, et Pekingis käsil The Great 60th Anniversary of our Motherland ehk siis hiigelsuured riigi aastapäevapidustused. Teisisõnu linn nägi välja umbes nagu Brezhnev oleks ellu ärganud. Ja kõik maailma hiinlased olid Pekingisse kokku sõitnud selleks puhuks ja igasugune liiklemine võttis lihtsalt MEELETULT aega. Ma mõtlesin, kas solvuda, et paraadi vaatama ei saa minna, aga siis selgus hoopis, et tegelikult ka kohalikud ei saa. Et siis üritus, kus 1,3 miljardi rahvaarvuga riigist saab osaleda u 130 000. Mitmendik see on, mina arvutada ei oska.
Kell 19 hakkas telerist Vremja. Uudistes on muidu ka lõigud sellest, kuidas korralikud keskklassi pered istuvad (sektsioonkapp taustaks) viisakalt ümber laua ja vaatavad teleris aastapäevapidustusi. Väga nostalgiline.
***
Minu suureks heameeleks selgus, et Hannese kesklinna korter on tõesti suur. Õige pea selgus, et tal on ka sünnipäev (häbematus mind sellest mitte ette teavitada) ja nii siis koguneski õhtul kohe suurem eestlaste seltskond sinna ja maha peeti korralik eesti pidu, kust ei puudunud ei kohalik õlu, Mongoolia viin, saun, angerjas (mina sõin kohutavalt palju, nagu Eestis seda ei saaks, masendavalt piinlik lausa) ja no muidugi ega ka mitte minu tehtud leib :p (kas see on nüüd see koht, kus ma pean ütlema, et: Ostke mu leivaraamatut – „Koduleivaraamat, leiva saamise ja tegemise lugu koos retseptidega“, Pilgrim kirjastuselt, nüüd saadaval ka raamatupoodides.) ….. Reklaamipaus läbi.
Peking on nagu kummaline kombinatsioon Kuala Lumpurist, Moskvast ja mingist mahajäetud Vietnami piirkonnast. Kesklinn on enamasti suhteliselt korras, isegi suursugune (oma väikese kiiksuga), aga siinsamas on hutongid – väikesed kitsad tänavad mahajäetuse ja vaesusega. Aga lahe, mulle nii meeldib. Pekingis on hea aura. Ei saa mingi NYCiga näiteks võrreldagi. Vürtside lõhn. Punased laternad ja paberist draakonid. Ööhakul aktiviseeruvad puuviljaturud. Sajad Aasia toidu restoranid. Odav õlu ja toidud. Hea teenindus. Palju parke. Ja ikkagi see tabamatu aura, mis kas on või ei ole. Siin on.
Minu õnnetuseks tabas mind Pekingis entusiasm läbi trampida vähemalt mõnedki Suured Vaatamisväärasused, nii ma siis Keelatud linna ja Suvepaleesse ka jõudsin, lõpuks ka Taevase templi juurde ja pean takkajärgi kahetsusega tunnistama, et tegelikult, kui ei ole Vana-Hiina arhitektuuri friik, piisaks Suvepaleest täiesti, seda enam, et seal on üks väga lahe budakoda ja võimsa energiaga budakuju.
Hiinlastel on olnud kohutav vajadus kõik asjad hästi suured ehitada ja iga hoone taga on eelmisest veel suurem ja veel vägevam (mastaapi arvestamata jättes äravahetamiseni sarnane) hoone, ja see kõik omakorda kordub, siis mingil hetkel tekib tunne, et aitäh, aga ma võtaks parem ühe tee. Või õlle. Aa, no keelatud linna vastas on ka park, kus saab ka mäkke ronida, selle külastamine seega läheb hea otsusena arvesse.
Veel üks hea otsus oli käia loomaaias, kus ma peaasjalikult keskendusin pandadele. Kuna seegi tutvumine toimus peale vähe magatud ööd, siis teised loomad jätsid mind külmaks. Üks panda istus demonstratiivselt seljaga, üüratu tagumik vastu klaasi. Mõtlesin kohe, et Alissa oleks hulluks läinud – suur karu pepu :D. Muidu on nad muidugi nunnud, selle vastu ei saa. Kõrvatagant krõhvitsedes oleksid nemad raudselt mõmmm teinud, aga seda ei lastud teha. Kuigi enamik hiinlased nägid välja, et nemad oleksid seda ka hea meelega teinud. Pandadel oli aga muidugi kõigest täiesti kamakaks.
Taevase templi parki või jumal teab mis selle eestikeelne tegelik nimi on, õnnestus mul kaasa vedada sel nädalal Hannese juurest üldse mitte-koju-jõudnud eestlane Pelle, kes eelmise päeva kohustuslikud vaatamisväärasused jättis vahele, sest peale rasket nädalvahetust tundis end siiski veel kurnatuna. Pellega oli muidugi täiesti mõistlik liigelda, sest ta pidurdas minu arutut tormlemist igaks-juhuks-igale-poole ja käsitles kaarti märgatavalt mõistlikumalt kui mina. Kui ma järgmise asjana ta mänguasjade turule vedasin, et oma Nepaali lastele kingitusi osta, siis ta kannatus üldiselt muutus esimese kümne minutiga (kui ma olin jõudnud tutvuda vaid kahesaja kuuekümnendikuga pakutavast kaubast) olematuks, kuid õhtuseks uueks Hannese sünna vol2 ürituseks oli siiski nendest katsumustest juba peaaegu kosunud :) ja ööhakul tuli kõigi kannatuste kiuste (või just siis sellepärast) hiigelsuurest Hiina telekast tore koguperefilm Hangover ära vaadata. Mulle meeldis seal kõige rohkem tiiger. Ja Tyson.
***
Taevase Rahu väljak oli eriti nõme. Esiteks pead sa sada korda läbi turvaväravate minema (ja seda ajal, kui on miljon hiinlast juba sabas ja sul hakkab tekkima tunne, et kloone on kloonitud) ja seletama iga kord, et taruvaigutinktuuriga ei ole plaanis kedagi õhku lasta. Teiseks oli väljak täis eriti koledaid läikivaid plastmassist atraktsioone ja hiigelekraanidelt näidati tanke, nii et mul hakkas hirmus. Hirmus hakkas siis nende atraktsioonide, mitte tankide pärast. Kolmandaks, kui sa lähed ühest (või teisest) valest kohast, Mao pildi alt mingist väravast sisse, siis samast väravast enam välja ei saa, ja pead tegema u 4 km ringi, et uuesti algpunkti ja peatänavale tagasi saada. Pole vist üllatus, et ma suutsin seda trikki korrata 2 korda.
Hiinlastest ka. Kuigi nad on punased (sõna otseses mõttes, aastapäeva puhul olid nad endale punased lipud põskedele maalinud ja käisid uhkelt punane lipp käes ock medal rinnas ringi), on nad tegelikult väga toredad. Sõbralikud. Tulevad kohe juurde kui vaatavad, et sa nõutu näoga mingit hieroglüüfide silti põrnitsed. Tänu sellele sõbralikkusele tundub ma saingi hästi hakkama ka näiteks postkontoris, mis on üks huvitav asutus, sest Eesti arvati olevat Ecuador ja selleks, et ühte pakki saata, pead täitma u 6 erinevat paberit ja seisma iga kord järjekorras.
Minu parim elamus oli viimasel hommikul, kus ma võideldes suure väsimusega, end siiski üles ajasin ja ronisin kohalikku parki hommikusi pensionäride tegevusi vaatama. Taichi, kungfu, kingkong, pingpong, juurde flöödi-ja kitarrimängu, laulmist, tantse, aeroobikat – vot selliste asjadega tegelevad pensionärid hommikuti Hiina parkides. Jõin kohvi (oma ainukest hommikusööki siin), vaatasin ammuli suuga vitaalseid penskareid ja tundsin oma selle nädala elustiili ja arutu turistina käitumise pärast piinlikkust.
Lõpuks võib öelda, et kuram, see nädal oli lühike. Minuarust ma ainult tegutsesin, uneaega oli väga vähe, aga nagu suurt kusagile ei jõudnud, ega midagi ei teinudki ja isegi chillida polnud suurt aega. Uskumatu, et ma seda nüüd ütlen, aga: mulle Peking meeldis ja Hiina tahan ma kindlasti kunagi tagasi tulla. Siin on tore. Viimane õhtu jagasime telefonitsi oma vaimustust ka Tarviga, kes muidu küll Shanghais resideerub, aga samuti pidustuste puhuks Pekingisse oli tulnud.
Ühesõnaga, aitäh Hannes ja Pelle, mõnusa seltskonna, öömaja, laupäevase programmi ja mu miljonile küsimusele vastamise eest :)
***
P.S. Tertsil ja Annelil ei soovita siia muidugi tulla, sest teatud H-tähega sõnu on siis jõle palju, igas versioonis ja see süvendaks selle sõna kasutamissagedust, mis teeks mind murelikuks.
P.P.S Hetkel kirjutan ma neid ridu juba Balkotis. Hannesega olime just vaielnud teemal suured prussakad. Ma ütlesin, et minu kõikide Nepaalis oldud kordade jooksul ma pole ühtegi sellist näinud (tema väitis, et ukse alt ajavad tundlad sisse ja liigutavad neid meelalt). Ja nüüd, just hetkel ma vaatan just tõtt ühe kõige räigema suure prussakaga keda elaes nähtud (no nagu need Madagaskari omad). Nagu sellest veel vähe oleks, et mu toas rotikasvu hiir elab. Welcome to Nepal!
Tellimine:
Postitused (Atom)