Elu

Kohati on see kentsakas mis siin toimub. Täna just oli juttu nendest eriti mahajäänud piirkondadest. Kornalis on ikka veel nii, et metsades elavad inimesed, ainsaks rõivaesemeks on puulehtedest punutised ja nad elavad mingites umbmäärastes leheonnides.
See on looduslikult meeletult ilus, aga täiesti ligipääsmatu koht – kopteri jaoks liiga pilvine, autoga läbipääsmatu. Arusaadavalt pole seal kommunikatsioone, inimesed pole ihusilmaga autot näinud jne. Seal on ka mõned metsavälised külad. Bikas rääkis mulle just ühe sealse loo ajast mil ta eelmine aasta ise seal käis: naine, oma väike laps korviga seljas, ronis mööda Kornalise kliffe, et korjata mingeid taimi. Ta libastus ja laps kukkus korvist välja, mööda järsakut alla kuid jäi miskitpidi mingi põõsa külge rippuma. Kuid selgus, et kuna põõsani ei ole mitte mingi nipiga võimalik pääseda (no see oli kuidagi kuristiku kohal),ja seal puudub igasugune varustus ja maastik on seal oi-kui-pöörane (ja nagu mainitud telefone jms pole), siis lõpuks oli kõige humaansem lahendus see titt kividega surnuks loopida, et ta ei peaks nälga ja külma surema... Lood elust enesest.
Aa seal külas oli lausa olnud mingi haiglasarnane asi. Üks Soome tüdruk jutustas mulle täna sellest. Arusaadavalt sai ta seal Kornalises kõikvõimalikud tõved, kahtlustati kollapalavikku, tüüfust ja malaariat ja kuna ta oli ikka nagu väga haige, pidigi ta haiglasse minema. Kohalik haigla oli selline, et rotid jooksid mööda seinu, süüa kahjuks polnud ja vesi jäätus ruumis. Lõpuks mingi sõjaväe kopteriga ta ikka sealt ära toodi tänu mingitele satellittelefonidele ja rahvusvahelisele päästeoperatsioonile. Täna kui Bikashilt selle koha kohta küsisin suurenes mu hämming veelgi – nimelt seal on küll riisipõllud, kuid inimesed ei kavata ega söö riisi, vaid riisipõldude all elavaid ROTTE! See tähendab, et kogu nende tööpäev näeb välja nii, et nad jooksevad kambaga huilates mööda põldu ja kaevavad rotte välja. Siis säilitavad neid kuidagi hunnikus ületalve, et oleks. Noh, see säilitusteema ongi siin huvitav. Me siin Kathmandu lähistel hoiame näiteks piima lihtsalt kraanikausi all kapis. Ja ei lähe pahaks, no ei lähe noh. Igaks juhuks ma pole seda piima muidugi proovinud ka, sest ma ei usu, et see lehma oma on. Ja kitsede vastu pole mul ammu mingit sümpaatiat siinmaal.
Täna juhtusin lugemast veel üht „vahvat“ artikkelt Terai kohta (see on Lõuna-Nepaalis). Seal on mingid imelikud usundid ja ka veidi moslemeid. Ja neil on selline komme, et naised, kel on päevad või kes sünnitavad v on just sünnitanud, nii öelda visatakse selleks perioodiks külast välja. Nad peavad siis kuskil jumalteabkus ringi kooserdama, ei tohi puutuda ei vett, sööki ega teisi inimesi. Noh ja siis ei ole vist raske aru saada miks väikelapsed ja vastsed emad kipuvad otsi andma. Ja iseenesest mõistetavalt tegeletakse seal „nõidade“ põletamisega. EI tasu midagi selle peale nina kirtsutada ja mõtelda, et me oleme paremad. Tuhkagi – siin on kohati lihtsalt puhas keskaeg veel. Selliste lugude taustal on Kathmandu muidugi moderne paradiis.
Muuseas, Bikashi vend tuleb suve lõpust Soome tööle kolmeks aastaks. Ma mõtlen juba õudusega kuidas see õbluke vaikne tegelane kavatseb hakkama saada selles materialistlikul, külmal ja alkolembesel maal . Mul on juba ette temast kahju. Alles eelmine suvi oli ta siin nii haige (sisuliselt veremürgitus) ja mulle meenub kuidas me võimlesime kambakesi ööpäev läbi siis nagu nahast välja, et ta palavikku alla 40 saada. Ja nüüd ta mõtleb Soomes üksi hakkama saada... Mnjaaa.
Siin on öösiti veel jube külm. Võibolla sellepärast, et põhimõtteliselt pole siin küttesüsteemi (ärge küsige kuidas nad talvel hakkama saavad). Ja noh, ma täna avastasin, et mu toal pole ka kõiki aknaid ees – osaliselt on aint putukavõrk. See võibolla seletab tõsiasja, miks ma öösel magan niimoodi et olen villaste sokkidega oma magamiskoti sees ja siis suur tekk veel ülepea kah tõmmatud. Ametlikud uudised räägivad, et öösel on 12kraadi sooja – no ma tahan näha kuskohas see 12 kraadi on. Hea et hommikul halla maas ponud. Eile hommiku ma panin magamiskoti sees enamvähem kõik riided selga, et oleks võimalik üleüldse end liigutama hakata. Päeval tuleb päike välja, siis on juba parem. Aga ikkagi mõtlen ma õudusega, et peaks pead pesema – jääkülma veega kui ka õues on suht jahe – võehh. Aga noh, inimene harjub kõigega. Nagu näiteksjoogi veega. Otsustasin, et kuna ma olen vee energeetikast juba nii palju lugend ja filme vaadand ja uurind, et mai viitsi enam pudelivett osta vaid püüan siis endale kohalikust veest ise joogivee teha J. Juba 2 päeva on mööda esimese kohaliku vee joomisest, tundub, et sain hakkama. Kui poleks õnnestunud oleks mõni bakter juba raudselt pead tõstnud. Üks soome tüdruk sai mudugi A-hepatiidi. A noh, ta sai väidetavalt selle juba Indias, enne siia jõudmist.
Täna hommikul äratati mind loomulikult kl 5. Mis tegelt ei ole normaalne – mul oli kl 6 plaanis silmad alles lahti teha. A kl 5 tungis esime lapsinime mu tuppa ja kuigi ma ütsin, et ma magan veel tunnikese, siis pidas ta vajalikuks seda iga 5 min tagant täpsustada, nii et lõppkokkuvõttes ei tulnud magamisest midagi välja. Kusjuures mul on jube hea meel näha, et lapsed on nii muutunud võrreldes sellega, kes ja mis nad olid kui neid esimest korda nägin. Nad kosuvad, nad õpivad, nad panevad end ise riidesse, nad söövad normaalses tempos ja normaalsetes kogustes, nad vahetevahel juba tulevad selle peale, et nina nuusata, nad ei pilli sisuliselt iga asja peale, nad pole koguaeg haiged jne. Kuigi endiselt suudavad nad kohhhutavalt palju igaltpoolt end katki teha. Üritasin täna lõunauinakut teha, aga selle tunni jooksul pidin ma aga 3 korda end püsti ajama, et mingeid haavu puhastada ja plaasterdada. Kusjuures Krishna haav oli nii hull, et oleks vist õmmelda tulnud. Ma lõpuks ei saanudki aru, et kust ta siis alla kukkus. Mis iseenesest pole ju ka oluline.
Ja siis ma mõtlesin veel, et tegelikult ma hullult naudin siin söögitegemist. See tähendab seda, et kõigepealt tuleb söögimaterjal tuua. Igaks söögikorraks uus. See tähendab seda, et lähed mõne naabri juurde, kes vajalikku toorainet müüb ja siis vestled, arutad, räägid ilmast (no see tähendab, nemad räägivad, mina naeratan ja kiidan takka, enamusest aru saamata). Siis valid endale sobivaid produkte, vaidled hinna üle, räägid veel natuke ja siis lähed järgmise juurde järgmist asja ostma. Lõpuks jõuad koju ja tuju on jummala hea, sest sa pole pidanud hambad risti stressates kuskil poes ringi tormama, järjekorras seisma, parkimiskohta (ja hiljem autot) otsima jne. Ja siis sorteerid riisi ära, mõtled kuidas seda keeta (et kas on elekter või ehk vähemalt tilgake gaasi), vaikselt hakid köögivilju sinna juurde – kiiret pole, stressi pole, telefonid ei helise, msn ei vilgu - elämä on laiffi ma ütlen. No ei tule meelde hommikused Pirita tee ummikud või kas-ma-selle-eelarve-tehtud-jõuan või presentatsioon-tuleb-valmis-teha-kella-üheksaks või miks-telefon-juba-jälle-heliseb jne.
Ma arvan, et enesekasvatuslikel eesmärkidel peaks iga inimene mõnda aega oma elus, soovitavalt nooremas eas, sellises kohas elama. Pooled oma meessoost sõbrad ma saadaks hoobilt siia – no ikka need, kes on lendavad sellistel kõrgustel ja sellisel reaktiivikiirusel, et ei pane tähele millest ja kellest nad üle sõidavad ja kes ei pane tähele (või ei oska tähele panna) maailma selle tegelikes värvides. Ma vaatan kasvõi Samulit (kes elab praegu siin aastaläbi eksole) – tüüp kes siia tulles oli ikka üle keskmise ennast täis ja koletark kõikides maailma asjades. Kes pani üüratult pahaks nepaallaste oskamatust asjadega toime tulla ja üritas maailma muuta oma jäigal ja halvakspaneval viisil. Aga täna on ta siinsetele lastele üks parimaid võimalikke suuri vendi, kelle suhtumine maailma on muutunud nii kardinaalselt, et see on lausa hämmastav. Muuseas, täna täitis ta Interneti teel sisseastumisdokumendid Rovaniemi ülikooli sotsiaaltöö õppesuunale. Ma hoian kõik pöidlad pihus, et ta sisse saaks, sest temasuguseid inimesi on sellesse valdkonda väga vaja.
Meg’sil ja Mayal (need 2 lastekodu mille eest me praegu hoolitseme) läheb ka iga päevaga paremini. Seda suuresti tänu rahvusvahelisele vabatahtlike programmile, mille kohta info levibki ilmselt suust-suhu. Just käis siin Ram – üks pensionil saksa pangajuht, kes armus sellesse kohta jäägitult, nii et ma arvan, et mõne kuu pärast on ta oma investeeringutega siin tagasi. Siis on siin veel mõned noored - Kara the kunstnik Chicagost ja Juka (issver mai tea kuidas seda kirjutada) the jurist Hollandist. Hämmastav on rääkida inimestega, kes justkui kordavad su omi mõtteid ja arusaamu ja kes on lihtsalt niivõrd siirad, armastavad ja hoolivad ja samas kellega on ülifun.
Krissu saabus ka täna just Nepaali. Kui inimene Indiast tuleb rongiga, siis on loomulik, et ta jouab kohale "kunagi", s.t. ilma otseselt kindla ajata. Natuke murelikuks tegi aint see, et Bikash yts eile, et rongid ta"napa"eval Kathmandusse ei ka"i :))))). A no Krissu on suur tydruk, tuli ilmselt ha’a”lega J - noh ta”na na”en teda, eks siis kuuleb. Loppkokkuvottes on tema ka"es osad ma"nguasjad ja riided mis me siia toime, nii et ma pole isegi oma tonniseid kingipakke lahti teind enne kui Krissu kohal - et saaks korraga jagada noh. (siinkohal ha"sti suured ta"nud koigile, kes mulle kaasa andsid igast ma"nguasju ja riideid ja va"rke).
Eile siis oli meil ja"rjekordne maailmapa"a'stmisprojekt ka"sil. Bikashil on nimelt idee, kuidas lapsed varakult oma keskkonnast hoolima panna (mis arusaadavalt on siin mega probleem - noh sodi ja koik visatakse maha ja sinna see ja"a"b). Tulemuseks oli siis see, et me myttasime laste ma"nguva"ljakul ja mingites yhiskondlikel vabadel maadel maja taga (mis on ainult natuke soine ala) mingi 3 tundi ja koristasime. Saime vist mingi 20 suure prygikotita"ie tra"ni seehulgas na"iteks pool lehmakolpa yhe puuduva hambaga, hulgaliselt kondoomipakke (???), yhe ma"ngukoera (mis hiljem osutus loviks) jne. Pohiliselt muidugi kilekotte ja igast pakendeid ja taarat. Ma arvan, et see oli mu elu koige ja"ledam kogemus - no kujutate ette - oled polvini soos ja paljaka"si tirid aastatevanust sodi sealt va"lja. Pa"rast ma istusin pool tundi ja"a"kylma vee all ja yritasin koikse seda (ja most probably ka NEID sest ma arvan seal oli igast elajaid) endalt maha pesta. Onneks oli mul kaasas ka liiter gutasepti millega ma end yle kallasin. iiiiiiikkk. iiiiiiiiikkkkk. o"o"o"o"kkkk. Aa ja muuseas kohalikud vaatasid kogu aktsiooni pealt nigu korralikku tsirkust. keegi nimelt ei tule va"ga selle peale, et yldse midagi koristada, ra"a"kimata siis mingilt yhiskondlikult alalt. ffffoehhh. No Bikash siis ra"a"kis neile nigu titadele, miks koristamine hea on, aga nende arusaamatut na"gu na"hes ma arvan, nad va"ga a"ra ei ostnud seda juttu. Et selline elu siis.