Nüüd ma pean küll kiiresti kirjutama. Lisaks sellele, et siin pole internetiga just hõisata, ei saa ma ka arusaadavalt siis arvutit laadida... u 6 päeval nädalas on elekter puudu vähemalt 8 tundi ööpäevas. Aga peab ütlema, et ega seda elektert muuks kui mingiteks moodsa maailma asjadeks eriti nigu vaja ei lähegi. Taskulampe võtsin seekord ettenägelikult kaks. Et oleks.
Seekord oli minek üldse teistsugune. Eelmine õhtu ei mingit reisuärevust. Paanika oli päev varem ära ja edasi tuli lihtsalt loogiline minemisprotsess, mis on mu lempar reiside juures. Tulemine ka. No või nagu mu Alexandri tehnika õpetaja ikka ütleb, et nautida tuleb protsess, mitte tulemust. Vbolla seepärast ma naudingi kõike hoopis rohkem, sest tuleku põhjused on olnud õigemad kui varem. Ja seepärast, et seekord ongi kõik teisiti mul on siin rida Läänemaailmast pärit inimesi, kellega ma kohtumisi pikisilmi ootan ja Krissu tuleb juba homme ka siia. Ja minu viimaste aegade üks suurimaid mõtte-ja rännakutekaaslasi Inxu on ainult natuke kaugel, maailma mastaabis suisa siinsamas – Indias siis nimelt. Seega – mis saab olla parem kui võimalus enda sõpradega jagada seda maailma, millesse ma nii kiindunud olen ja mida ma armastan. J
Lend oli tüütu nigu ikka. Kõigele lisaks ei saanud lennuk peaaegu 2(!) tundi Delhis maandumisluba, mis on ekstra-tüütu. Sõidad 6 tundi Helsinkist siia ja siis 2 tunid tiirutad mingi Delhi põllu peal. Ma ei saa aru, kas neile pole ette teatatud et me tuleme v mis. Et kuidas saab olla, et ei mahu maanduma kahe tunni jooksul. Ma ikka kahtlustan, et võis olla muu jama. Aga vahepeal sai nalja ikka – kogu selle 2 tunni jooksul rahvas tüdines ju ära paigal istmast, nii et lennukimeeskond nägi vaeva, et kõiki jälle istuma sundida. Niikui ühes lennuki otsas lõpetasid, oli teises rahvas juba jooksus. Vähemalt mulle tegi see nalja . Nii et igatahes maandusime kohaliku aja järgi kl 2 öösel ja et juba kl 4-st algas check in Kathmandu lennule, kerisin vaid viivuks oma seljakoti Delhi lennujaama räpasel põrandal lahti ja üritasin magada. Põrandal magamiskotis nohisev kuri valge naine on vist väga eksootiline (erootiline?) vaatepilt, igatahes igakord kui ma silma avasin, oli mul publikut ümberringi küllaga.
Ktm lennu ajaks olin sellest öö läbi magamatusest täitsa küpse nii et niikui lennukisse jõudsin jäi magama ja ärkasin selle peale, et arvasin, et me kukkusime alla. Tegelt maandusime ilge kolakaga. Seega – ei mingit turbulentsi, sest ma lihtsalt magasin selle maha.
Mingil veidral kombel polnud Karthmandus ühtegi streiki ega muud säherdust toimumas (noh eile oli just ära olnud), seega Bikash(Meg’s Children Centeri juht) ja Samuli (Soome kutt kellega me seda projekti siin natsa ajame) olid mul vastas. Väga mõnus oli näha tuttavaid nägusid. Samuli oli endale motika ostnud (täitsa lollakas. siin sellega sõita on pmõtslet nigu hüppaks 2 korda päevas benjit ilma kummita). Ja Samulil oli kaasas kanister selle kütusega (mis on mingi sodi meie mõistes). Teema siis selles, et kuna lisaks elektrile on siin ka kütusekriis, siis tuleb kütust motikasse panna võimalikult vähe. Ja ülejäänud kaasas vedada – et keegi ära ei pätsaks :D. Väga lahe mu arust.
Kohapeal selgus veel üks nali – nimelt on mingid pühad (ärge jummala eest küsige mille v kelle auks – neid on siin koguaeg) ja sellega kaasneb siuke trikk, et lapsed võivad üle Nepaalimaa ohjeldamatult veepomme, veeämbreid ja muid vesiseid asju loopida. Mis on segatud varviga loomulikult, et saaks ikka nalja. Ja seda nii omavahel kui siis ka nendele, kes lihtsalt ette jäävad. Seega ma parem istun siin oma toas (no mul on siin oma luks tuba ju) ja võtsin hoopis läpaka välja. Niikauaks kui patareid on.
Seekord oli minek üldse teistsugune. Eelmine õhtu ei mingit reisuärevust. Paanika oli päev varem ära ja edasi tuli lihtsalt loogiline minemisprotsess, mis on mu lempar reiside juures. Tulemine ka. No või nagu mu Alexandri tehnika õpetaja ikka ütleb, et nautida tuleb protsess, mitte tulemust. Vbolla seepärast ma naudingi kõike hoopis rohkem, sest tuleku põhjused on olnud õigemad kui varem. Ja seepärast, et seekord ongi kõik teisiti mul on siin rida Läänemaailmast pärit inimesi, kellega ma kohtumisi pikisilmi ootan ja Krissu tuleb juba homme ka siia. Ja minu viimaste aegade üks suurimaid mõtte-ja rännakutekaaslasi Inxu on ainult natuke kaugel, maailma mastaabis suisa siinsamas – Indias siis nimelt. Seega – mis saab olla parem kui võimalus enda sõpradega jagada seda maailma, millesse ma nii kiindunud olen ja mida ma armastan. J
Lend oli tüütu nigu ikka. Kõigele lisaks ei saanud lennuk peaaegu 2(!) tundi Delhis maandumisluba, mis on ekstra-tüütu. Sõidad 6 tundi Helsinkist siia ja siis 2 tunid tiirutad mingi Delhi põllu peal. Ma ei saa aru, kas neile pole ette teatatud et me tuleme v mis. Et kuidas saab olla, et ei mahu maanduma kahe tunni jooksul. Ma ikka kahtlustan, et võis olla muu jama. Aga vahepeal sai nalja ikka – kogu selle 2 tunni jooksul rahvas tüdines ju ära paigal istmast, nii et lennukimeeskond nägi vaeva, et kõiki jälle istuma sundida. Niikui ühes lennuki otsas lõpetasid, oli teises rahvas juba jooksus. Vähemalt mulle tegi see nalja . Nii et igatahes maandusime kohaliku aja järgi kl 2 öösel ja et juba kl 4-st algas check in Kathmandu lennule, kerisin vaid viivuks oma seljakoti Delhi lennujaama räpasel põrandal lahti ja üritasin magada. Põrandal magamiskotis nohisev kuri valge naine on vist väga eksootiline (erootiline?) vaatepilt, igatahes igakord kui ma silma avasin, oli mul publikut ümberringi küllaga.
Ktm lennu ajaks olin sellest öö läbi magamatusest täitsa küpse nii et niikui lennukisse jõudsin jäi magama ja ärkasin selle peale, et arvasin, et me kukkusime alla. Tegelt maandusime ilge kolakaga. Seega – ei mingit turbulentsi, sest ma lihtsalt magasin selle maha.
Mingil veidral kombel polnud Karthmandus ühtegi streiki ega muud säherdust toimumas (noh eile oli just ära olnud), seega Bikash(Meg’s Children Centeri juht) ja Samuli (Soome kutt kellega me seda projekti siin natsa ajame) olid mul vastas. Väga mõnus oli näha tuttavaid nägusid. Samuli oli endale motika ostnud (täitsa lollakas. siin sellega sõita on pmõtslet nigu hüppaks 2 korda päevas benjit ilma kummita). Ja Samulil oli kaasas kanister selle kütusega (mis on mingi sodi meie mõistes). Teema siis selles, et kuna lisaks elektrile on siin ka kütusekriis, siis tuleb kütust motikasse panna võimalikult vähe. Ja ülejäänud kaasas vedada – et keegi ära ei pätsaks :D. Väga lahe mu arust.
Kohapeal selgus veel üks nali – nimelt on mingid pühad (ärge jummala eest küsige mille v kelle auks – neid on siin koguaeg) ja sellega kaasneb siuke trikk, et lapsed võivad üle Nepaalimaa ohjeldamatult veepomme, veeämbreid ja muid vesiseid asju loopida. Mis on segatud varviga loomulikult, et saaks ikka nalja. Ja seda nii omavahel kui siis ka nendele, kes lihtsalt ette jäävad. Seega ma parem istun siin oma toas (no mul on siin oma luks tuba ju) ja võtsin hoopis läpaka välja. Niikauaks kui patareid on.
Aa pildid joudsin ka lisada. Koigepealt na"ete mida see va"rvifestival voi asi, nii et koik on la"bima"rjad. Siis on pilt kus Hundipra"ili teeb syya oues sest elektert pole ja gaasi pole ja yldse. Ja kolmas on ehe toestus kui kole Samuli va"lja na"gi peale seda kui ta ylekere punaseks oli tehtud. See kolmas pilt ongi meie katuselt. Kus on vahelduseks soe (kui muidu on siin suht kylm praegu ikka)
1 kommentaar:
Iiiisver ma ei teandki, et Hundipreilnal on oskus end kuradiks maskeeruda ja siis kuukama hakata ;) iiiccc
Tsutsufrei saarelt!
Postita kommentaar