Alustame siis Pekingist

Nüüd kus ma olen jälle Nepalis on mul ka hetk aega, et siis oma Pekingi-lugu kirja panna (pilt siis Pekingist). Pekingis läks eee, noh, kuidagi kiireks läks. (Postitatud 4 päeva peale valmis kirjutamist, sest ELEKTERT PÕLE OLND!!!!)

***
London-Pekingi lend, mis startis kl 12 päeval, algas sellega, et jagati laiali tohutus koguses veini, siis kustutati tuled ära ja teatati, et „on öö“ ja siis 10 tunni pärast alles pandi tuled jälle põlema, ja üteldi, et „nüüd on hommik ja olete kohal“. Minu ajaarvamine läks puhta sassi…
Üldiselt mulle muidugi hirmsasti meeldib mu ettevalmistused reisideks (loe: puuduvad täielikult). Arusaadavalt polnud ma mõtelnud ei sellele, mis päeval ma Pekingisse kohale jõuan. Lõppkokkuvõttes oli mul terve päev segadus, mis kuupäev on, sest kohati kahtlustasin, et ma olen terve päev ajas tagasi sõitnud, kuigi vist tundub, et pigem hoopis edasi.
Muidugi ei olnud minu ettevalmistuse tõttu ka teada, et Pekingis käsil The Great 60th Anniversary of our Motherland ehk siis hiigelsuured riigi aastapäevapidustused. Teisisõnu linn nägi välja umbes nagu Brezhnev oleks ellu ärganud. Ja kõik maailma hiinlased olid Pekingisse kokku sõitnud selleks puhuks ja igasugune liiklemine võttis lihtsalt MEELETULT aega. Ma mõtlesin, kas solvuda, et paraadi vaatama ei saa minna, aga siis selgus hoopis, et tegelikult ka kohalikud ei saa. Et siis üritus, kus 1,3 miljardi rahvaarvuga riigist saab osaleda u 130 000. Mitmendik see on, mina arvutada ei oska.
Kell 19 hakkas telerist Vremja. Uudistes on muidu ka lõigud sellest, kuidas korralikud keskklassi pered istuvad (sektsioonkapp taustaks) viisakalt ümber laua ja vaatavad teleris aastapäevapidustusi. Väga nostalgiline.
***
Minu suureks heameeleks selgus, et Hannese kesklinna korter on tõesti suur. Õige pea selgus, et tal on ka sünnipäev (häbematus mind sellest mitte ette teavitada) ja nii siis koguneski õhtul kohe suurem eestlaste seltskond sinna ja maha peeti korralik eesti pidu, kust ei puudunud ei kohalik õlu, Mongoolia viin, saun, angerjas (mina sõin kohutavalt palju, nagu Eestis seda ei saaks, masendavalt piinlik lausa) ja no muidugi ega ka mitte minu tehtud leib :p (kas see on nüüd see koht, kus ma pean ütlema, et: Ostke mu leivaraamatut – „Koduleivaraamat, leiva saamise ja tegemise lugu koos retseptidega“, Pilgrim kirjastuselt, nüüd saadaval ka raamatupoodides.) ….. Reklaamipaus läbi.
Peking on nagu kummaline kombinatsioon Kuala Lumpurist, Moskvast ja mingist mahajäetud Vietnami piirkonnast. Kesklinn on enamasti suhteliselt korras, isegi suursugune (oma väikese kiiksuga), aga siinsamas on hutongid – väikesed kitsad tänavad mahajäetuse ja vaesusega. Aga lahe, mulle nii meeldib. Pekingis on hea aura. Ei saa mingi NYCiga näiteks võrreldagi. Vürtside lõhn. Punased laternad ja paberist draakonid. Ööhakul aktiviseeruvad puuviljaturud. Sajad Aasia toidu restoranid. Odav õlu ja toidud. Hea teenindus. Palju parke. Ja ikkagi see tabamatu aura, mis kas on või ei ole. Siin on.
Minu õnnetuseks tabas mind Pekingis entusiasm läbi trampida vähemalt mõnedki Suured Vaatamisväärasused, nii ma siis Keelatud linna ja Suvepaleesse ka jõudsin, lõpuks ka Taevase templi juurde ja pean takkajärgi kahetsusega tunnistama, et tegelikult, kui ei ole Vana-Hiina arhitektuuri friik, piisaks Suvepaleest täiesti, seda enam, et seal on üks väga lahe budakoda ja võimsa energiaga budakuju.
Hiinlastel on olnud kohutav vajadus kõik asjad hästi suured ehitada ja iga hoone taga on eelmisest veel suurem ja veel vägevam (mastaapi arvestamata jättes äravahetamiseni sarnane) hoone, ja see kõik omakorda kordub, siis mingil hetkel tekib tunne, et aitäh, aga ma võtaks parem ühe tee. Või õlle. Aa, no keelatud linna vastas on ka park, kus saab ka mäkke ronida, selle külastamine seega läheb hea otsusena arvesse.
Veel üks hea otsus oli käia loomaaias, kus ma peaasjalikult keskendusin pandadele. Kuna seegi tutvumine toimus peale vähe magatud ööd, siis teised loomad jätsid mind külmaks. Üks panda istus demonstratiivselt seljaga, üüratu tagumik vastu klaasi. Mõtlesin kohe, et Alissa oleks hulluks läinud – suur karu pepu :D. Muidu on nad muidugi nunnud, selle vastu ei saa. Kõrvatagant krõhvitsedes oleksid nemad raudselt mõmmm teinud, aga seda ei lastud teha. Kuigi enamik hiinlased nägid välja, et nemad oleksid seda ka hea meelega teinud. Pandadel oli aga muidugi kõigest täiesti kamakaks.
Taevase templi parki või jumal teab mis selle eestikeelne tegelik nimi on, õnnestus mul kaasa vedada sel nädalal Hannese juurest üldse mitte-koju-jõudnud eestlane Pelle, kes eelmise päeva kohustuslikud vaatamisväärasused jättis vahele, sest peale rasket nädalvahetust tundis end siiski veel kurnatuna. Pellega oli muidugi täiesti mõistlik liigelda, sest ta pidurdas minu arutut tormlemist igaks-juhuks-igale-poole ja käsitles kaarti märgatavalt mõistlikumalt kui mina. Kui ma järgmise asjana ta mänguasjade turule vedasin, et oma Nepaali lastele kingitusi osta, siis ta kannatus üldiselt muutus esimese kümne minutiga (kui ma olin jõudnud tutvuda vaid kahesaja kuuekümnendikuga pakutavast kaubast) olematuks, kuid õhtuseks uueks Hannese sünna vol2 ürituseks oli siiski nendest katsumustest juba peaaegu kosunud :) ja ööhakul tuli kõigi kannatuste kiuste (või just siis sellepärast) hiigelsuurest Hiina telekast tore koguperefilm Hangover ära vaadata. Mulle meeldis seal kõige rohkem tiiger. Ja Tyson.
***
Taevase Rahu väljak oli eriti nõme. Esiteks pead sa sada korda läbi turvaväravate minema (ja seda ajal, kui on miljon hiinlast juba sabas ja sul hakkab tekkima tunne, et kloone on kloonitud) ja seletama iga kord, et taruvaigutinktuuriga ei ole plaanis kedagi õhku lasta. Teiseks oli väljak täis eriti koledaid läikivaid plastmassist atraktsioone ja hiigelekraanidelt näidati tanke, nii et mul hakkas hirmus. Hirmus hakkas siis nende atraktsioonide, mitte tankide pärast. Kolmandaks, kui sa lähed ühest (või teisest) valest kohast, Mao pildi alt mingist väravast sisse, siis samast väravast enam välja ei saa, ja pead tegema u 4 km ringi, et uuesti algpunkti ja peatänavale tagasi saada. Pole vist üllatus, et ma suutsin seda trikki korrata 2 korda.
Hiinlastest ka. Kuigi nad on punased (sõna otseses mõttes, aastapäeva puhul olid nad endale punased lipud põskedele maalinud ja käisid uhkelt punane lipp käes ock medal rinnas ringi), on nad tegelikult väga toredad. Sõbralikud. Tulevad kohe juurde kui vaatavad, et sa nõutu näoga mingit hieroglüüfide silti põrnitsed. Tänu sellele sõbralikkusele tundub ma saingi hästi hakkama ka näiteks postkontoris, mis on üks huvitav asutus, sest Eesti arvati olevat Ecuador ja selleks, et ühte pakki saata, pead täitma u 6 erinevat paberit ja seisma iga kord järjekorras.
Minu parim elamus oli viimasel hommikul, kus ma võideldes suure väsimusega, end siiski üles ajasin ja ronisin kohalikku parki hommikusi pensionäride tegevusi vaatama. Taichi, kungfu, kingkong, pingpong, juurde flöödi-ja kitarrimängu, laulmist, tantse, aeroobikat – vot selliste asjadega tegelevad pensionärid hommikuti Hiina parkides. Jõin kohvi (oma ainukest hommikusööki siin), vaatasin ammuli suuga vitaalseid penskareid ja tundsin oma selle nädala elustiili ja arutu turistina käitumise pärast piinlikkust.
Lõpuks võib öelda, et kuram, see nädal oli lühike. Minuarust ma ainult tegutsesin, uneaega oli väga vähe, aga nagu suurt kusagile ei jõudnud, ega midagi ei teinudki ja isegi chillida polnud suurt aega. Uskumatu, et ma seda nüüd ütlen, aga: mulle Peking meeldis ja Hiina tahan ma kindlasti kunagi tagasi tulla. Siin on tore. Viimane õhtu jagasime telefonitsi oma vaimustust ka Tarviga, kes muidu küll Shanghais resideerub, aga samuti pidustuste puhuks Pekingisse oli tulnud.
Ühesõnaga, aitäh Hannes ja Pelle, mõnusa seltskonna, öömaja, laupäevase programmi ja mu miljonile küsimusele vastamise eest :)
***
P.S. Tertsil ja Annelil ei soovita siia muidugi tulla, sest teatud H-tähega sõnu on siis jõle palju, igas versioonis ja see süvendaks selle sõna kasutamissagedust, mis teeks mind murelikuks.
P.P.S Hetkel kirjutan ma neid ridu juba Balkotis. Hannesega olime just vaielnud teemal suured prussakad. Ma ütlesin, et minu kõikide Nepaalis oldud kordade jooksul ma pole ühtegi sellist näinud (tema väitis, et ukse alt ajavad tundlad sisse ja liigutavad neid meelalt). Ja nüüd, just hetkel ma vaatan just tõtt ühe kõige räigema suure prussakaga keda elaes nähtud (no nagu need Madagaskari omad). Nagu sellest veel vähe oleks, et mu toas rotikasvu hiir elab. Welcome to Nepal!

Maailma kõige kaootlisem blogi

Kui kellelgi on tunne, et ta pole midagi kaootilist siin elus kogenud, siis siin see on - minu blogi. Just vaatasin üle ja isegi imestasin, et mida ja millal ma kirjutanud olen. Ma nimelt kirjutan ainult lennujaamades või väljamaa dial-up internetipunktides. Olgu see Aasia või Ameerika või minupärast kasvõi Euroopa - lennujaamad ja hotellid on inspireerivad! Coming soon: minu reis Aasia 2009/2010.

Viimase kolme nädala lugemuse põhjal järgmised arvamused/soovitused:

Lii Unt, Parim näitleja linnas. Üks väga hea raamat. Mina lahistasin nutta, sest oli nii ilus, arusaadav ja äratuntav ja õige. Kes viitsib ja tahab, leiab kirjapandud ridadevahelt ühe hoopis teise loo - noh selle, mis mind pisarateni vapustas.

Ken Wilber, Atmani projekt. Lugesin teist korda. Lõpuks sain aru. Poetasid pisaraid, sest enda piiratusest ja küündimatusest oli kohati hirmus hale. Meeletult avav, selge, komapktne ja ääretult loogiline raamat. Lünga täitja minu jaoks. Lõpuks ometi mingi teos, mis suutis mu aja ja ruumi olmatusest lõpuni aru saama panna ja tõmbas nii mõnegi olulise niidiotsa kokku. Ma arvan ma olen Wilberisse armunud. :) Ilmselt raske mõista neil kui pole varem kokku puutunud vähemalt Jungi, Freudi, budismi ja hinduismi alustõdedega ja kel puudub isiklik mediatsioonikogemus.

Maria Kupinskaja, Minu Alaska. Kohtasin Mariat ta raamatuesitlusel ja ilma Eppu ja Petroneprinti teadmata pole kindel, kas oleksin selle just praegu ette võtnud. Aga hakkasin lugema, enne pidama ei saanud kui läbi oli. Mitte et see oleks kirjanduslik suursaavutus, aga see on just selline easy-reading mis mulle meeldib. Ma armastan reisikirjeldusi ja Maria lugu lugedes oli äratundmine mitte ainult ühes kohas...

Britta Das, Päikesetõus Himaalajas. Lugesin ühe ööga läbi. Kohati hakkas hirm, et see olen ju nagu mina, kes selle kirjutanud on - väliselt ma mõtlen. See on natuke -ühe suure põhimõttelise erandiga - nagu minu lugu ka. Minu Himaalajas on lihtsalt rohkem sisemisi arenguid ja muutusi ja segadust.

Amy Silverstein, Sick Girl. Jällegi ei midagi ülierilist kirjanduslikult, aga pani natuke mõtlema. No tegelikult natuke rohkem kui natuke. Me viriseme pisasjade üle ikka palju, kas pole?

Pema Chödron, Kui kõik variseb kokku. Kes budismiga natukegi põhjalikumalt kokku puutunud on, ei leia siit väga palju uut. Ja kõigega ma ei nõustu ka, ma arvan, et Lääne inimesele ei tohi nii karmilt kõike välja ütelda ja nii karmidesse raamidesse panna. On pehmemaid teid ja vahepealseid meetodeid. Ma ütleks, et mitte lootusest loobumine pole oluline vaid arusaamine, et suuta loobuda lootmast :)

Linnart Mäll, Nulli ja lõpmatuse kohal. Jätsin pooleli, no ei ole minu aeg ega koht seda praegu lugeda. Mitte ühegi nurga alt ei sobitunud.

Ivan Turgenjev, Suits. Uudismaa. Neid raamatuid ma pean Tomiga arutama :). Eriti kõrgekvaliteetne kirjandusklassika, tuletab meelde, et peaks Lotmani "Semiosfäärist" üle vaatama. Sest alati kui ma vene klassikuid loen, tekib mul error keele, keeleruumi ja märkide osas ja mul tekkib õud kui piiratud sõnavara ma kasutan ja hirm kui vähe ma maailmakirjanduse klassikat tegelikult loen.

Robert Lesslie, Angels in the ER. Pole mõttet lugeda, kes ei saa aru mida tähendab ileus või ventrikulaarne tahhükardia. Mina tean, mulle meeldis. Kuigi kirjanduslikku ilu oli vähevõitu, aga see polnud ka eesmärk. Natuke nagu telesari ER, aint verd pritsis vähem.

Michael Palmer, The Fifth Vial. No ma ostsin selle, sest seal pidi juttu olema organdoonorlusest. Oli ka, a lõppkokkuvõtteks oli see lihtsalt üks ulmesugemetega krimiromaan. Mõttetu. Jätsin Hiltoni lauale vedelma.

Ja teate - mul on 30 uut raamatut ootamas! :p (suuresti aitäh Inxule, kes portsu oma hiigelraamatukogust ajutiselt mulle pärandas)

Kultuurikalender september

Tõotab tulla mega asi. Kooliaasta alguse puhul ilmselt luban endale küll :) Kuulsin just Kuku raadiost tutvustust ja oleks patt minemata jätta:
http://www.piletilevi.ee/est/piletid/?productID=6680

Isegi ei hakka kommenteerima, selge on see, et ma olen kohal nagu viis kopkat (Pernille (kes teab, see teab) on siis Eestis mul külas kaaaa! :). Nii et mõned õhtud täis kräud linnapeal - kõik on oodatud, marsruut täpsustub:P):
http://www.piletilevi.ee/est/piletid/?productID=2811

Eelmine kord oli Väga Hea, võibolla tasub ka seekord vaadata:
http://www.fbi.ee/?module=news&id=126

The must:
http://www.piletilevi.ee/est/piletid/?productID=6323

Vapeal tuleb Taarka the film ka ära vaadata. Vat.

Meenus situatsioonikoomika

Et ühel hommikul kui Samuli vannitoas oli (noh veel Nepaalis siis), siis hakkas keegi uksetaga kolistma. No see on siin tavaline, sest koguaeg on järjekord ju. Meid on siin ju palju. Noh ja siis Siita - väike tüdruk küsis järsku sulaselge aktsendita soome keeles "kuka on vessässä?" :D
(kujutate ette meie jahmatust :)

Partab, poistest noorim jällegi ükspäev ei lasknud mitte endal pluusi ära vahetada. Mul on närvid juba ribadeks. Kui mul polnud ühtegi mõistlikku argumenti enam võtta, mõtlesin, et rakendan jõudu. Aga just sel hetkel jäi tüüp paigale, vaatas mulle mõtlikult otsa ja ütles "hm, why not" :D

Sama tüüp köögis ükspäev tuli sööki juurde küsima. Ma võtsin ta taldriku ja jäin samal ajal kellegiga juttu ajama. Järgmine hetk Partab pööritas silmi ja laiutas käsi, öeldes rõhutatu pahameelega ta äraunustamise peale "Hallooo!"

No üldse pole praegu enam mudugi nii naljakas kui kohapeal, a natuke äkki ikka :)

Seekordse reisi viimane vaatus

Kuidagi läks see viimane jupp nii kiireks, et ma ei jõudnud isegi mitte Kathmandusse shoppama. Ennekõike vist seetõttu, et Bikash lendas austraallastega Annapurnale, mis tähendab, et ma jäin soomlaste ja lastega üksi Balkotti.
(Asja selguse huvides olgu öeldud, et see, millega ma tegelen, on siis 2 lastekodu – Meg’s Children Home ja Maya Nepal. Meg’si juhib Bikash ja Mayat Samuli. Esimese põhirahastus tuleb Austraaliast ja Taanist, teise oma Soomest. Kokku on neis kahes 24+10 last. Aga on ka olemas kolmas – Smile Nepal. Mille kohta ma peagi loodan ütelda, et selle peamine rahastus tuleb Eestist :). Kui Bikash v Samuli on linnast ära, siis hoolitsevad nad teineteise lastekodude eest. Lisaks käivad siis abis igasugused untsantsakad nagu näiteks mina).
Lõpuks oligi nii, et ma panin viimased päevad 24 h nigu orav rattas. Sest arusaadavalt siis kui Bikash ära on, toimub sada asja korraga. Noh kellegil valutab öösel hammas, keegi jääb kuskile vahele, keegi näeb õudusunenägusid, kellegil on koguaeg kõht tühi jne. Tagatipuks on Nepaalis valimiste-eelne periood, mis tähendab, et streike-demonstratsioone on kuhjaga ja iga päev tapetakse muuseas mõni kandidaat ka maha. 8-10. Aprill on näiteks Nepaali piirid suletud, nii et hea et enne tulema sain. Ja ma väga-väga loodan, et valimised läheksid okeilt, sest ma isegi ei taha mõtelda mis siis saab kui maoistid võimule tulevad...
Kuna niikuinii on minu Nepaalis käimine mitte enam mingi suursündmus, vaid pigem traditsioon juba, siis seekord mu lahkumispidu polnudki. Esiteks olime me kõik suht läbi, teiseks – no eks ma lähen peagi ju tagasi jälle. Viimane öö tegime Samuliga potitäie masala teed (see on see piimaga, vürtside ja ingveriga tee. mmmmm) ja vaatasime mu arvutist Edit Piaffi eluloofilmi. Mis oli väga depressiivne film, nii et me mõlemad kaalusime hetkeks täiesti tõsiselt igasuguse alkotarbimise mahajätmist :p.

Kusjuures – mida aeg edasi, seda enam ma selle kliimaga ära harjusin. Tegelikult on isegi natsa mõnus, kui hommikul on sigakülm. See on nagu konnad kevadel – ärkad üles ja siis vaikselt hakkab eluvaim alles sisse tulema. No hakkad kõigepealt teed endale sisse kütma (noh see on siis minu praktika, mitte konnade oma). Siis teed tule üles. Ise oled jaki-villa-salli sisse end mässind. Ja siis vaikselt naudid, kuidas kananahk ihult kaob ja veri ringi käima hakkab ja siis tõuseb juba päike ja õhk on nii värske ja sa tunnetad iga oma keharakuga,et tõesti algab UUS päev. Hmm, vbolla ma ikka peaks siia kolima.
Äraminek on siit alati kole. Sujeeta – mu suur fänn tegi sellise tüki, et oli kogu oma 6 kuu taskuraha kokku hoidnud (see on kokku mingi 12 ruupiat, ehk 2,5 krooni – noh selline korralik kommiraha kohalikus mõistes) noh ja siis selle taskuraha eest ostnud mulle sünnipäevakingi!!! (väikse plastmassist lillebuketi) Saate aru! Ma ei oska ega saa edasi anda seda emotsiooni... Mis küll toimub selles väikeses peas, kes teeb sellise ohverduse...
.....
Samuli viskas mu lennujaama ära. Ma hoidsin terve tee silmi kinni, sest motikaga siin sõitmine nõuab eriliselt tugevaid närve. Kohalejõudnult ma konstateerisin, et häähhh, põlnd üldse hull. Samuli itsitas siis, et ta pole elus nii korralikult sõitnud ka...No ühele lehmale läksime aint veits vastu ja üks buss sõitis meist peaaegu üle. Aga muidugi ma üüratult kadestan teda, et tal on võimalik Balkotti jääda, samas kui mina pean tagasi sõitma...

Noh lõputult võiksin ma muidugi rääkida Delhi lennujaamast. Seal on praegu (ikka veel) remont, mis teeb seal liiklemise ja olemise täiesti võimatuks. Ooteruum on selline, et mingisse putkasse topitakse võimalikult palju inimesi, nii et pole ruumi ei istuda-astuda (no ja ma ju siis 9 tundi ootama pidin). See luksus muidugi maksab ka - mingi 5 dollarit. Nii. A see on ainult pool häda. Teine tore lugu on see, et kui vetsu tahad, siis ronid kõikide oma pakkidega sealt ooteputkast välja ja lähed vetsuputkasse. Seal on niimoodi et poolde säärde vett on maas. Vetsupotte arusaadavalt pole, on ainult auk. Ja siis pead välja mõtlema, et kuidas käia vetsus kui Sul on näiteks 2 seljakotti ja 2 spordikotti ja neid maha panna ei saa ja kusagile vedelema jätta ei julge :). Aitavad füüsikaalased teadmised ja elav fantaasia.
Aga olgem ausad – seekord tagasitulles ma olin juba piisavalt kaval, et ma ei läinudki pagasi-kättesaamise kohast kuskile edasi kuni oma lennuni. Seal on normaalsed 4-5 tooli ja ma korduvlugesin paar Eckhard Tolle raamatut läbi. Kunagi olid need keerulised, tänasel päeval tundub, et ma isegi ei oskaks paremini kirjutada :D.
Lennuk jäi mudugi hiljaks 3 tundi, milletõttu ma jäin maha Tallinna lennust, aga vahet pole. Kui tuled Nepaalist ei ole ajal ju mittemingit tähtsust.

Nüüd ma siis kulgen omas ajas. See kestab prognoosi kohaselt nii paar nädalat. Enne kui kohalik elu mu alla neelab.

Väike dzhunglitrip

Ühesõnaga – me tegelikult mitte kunagi ei läinudki Bikashi vanaema juurde (kui ma ütlen, et põhjuseks olid streigist tulenevad teesulud, siis on vist arusaadav? )
Noh, läksime siis teisele poole. Aga ikka suunaga orust välja (org on siis Kathmandu org, kus on kokku 4 linna ja mõned kümned miljoonid elanikke). Kuna nii ehk naa oli meil mitme päeva varustus kaasas, kuid samas mina olin lubanud kodustele, et mägedesse ei lähe, oligi nagu sel hetkel tunduv loogiline lahendus minna Nepaali dzhunglisse. Ilma kaardita muidugi. Kohalik külamees kirjutas üles mingi sellise legendi, et minge tund aega vasakule ja siis pöörake ära mäest alla ja siis kui näete lehmakorjust, pöörake paremale, järgmise suure kivi juurest minge üles ja kui näete ühte eriti suurt puud, siis olete juba vales kohas jne. Bikash leidis, et see on väga normaalne kirjeldus, mina muutusin natuke närviliseks ja suures hädas tegin endale selgeks, kuidas mu Suunto-kella-kompass töötab (siiani tundus, et ma lihtsalt ei saa sellest aru).
Aga dzhungel (v noh mis dzhungel, eks see siuke künklik mets oli) oli muidugi mega. Esimene päev läksime tohutu kiirusega üles, s.t. u 500 m tunnis (mis on väga suur kõrguste vahe jala minnes, eriti täisvarustuses). Aga tundub, et see ronimise teema mulle ikka sobib - tegime paraja kiiruserekordi ja läbisime selle 1500 m tõusu ja 22 km peaaegu 2 x kiiremini kui oleks normaalne olnud .(Kõik mu põlvearstid ja seljaarstid lihtsalt ei usuks et ma siukesi kõrgusi ja vahemaid võimeline võtma olen. Seljakotiga. Phähhh).
Ma tegin siis otsuse, et kui minu tulevane meditsiinialane karjäär peaks mingil põhjusel läbi kukkuma, siis ma hakkan trekking-giidiks. Päriselt. Või vähemalt ma hakkan sellega tegelema siis kui ma penshuunil olen. Maailma mõnusaim töö oleks.
Aga ühesõnaga seekord tuustisime lõpuks ringi seal 3000 meetrise kõrguse kandis. See on täiesti sobiv mulle – õhku veel jätkub, kuigi nina kipub vesiseks minema, sest õhk on jäine ja märg. Samas on vähemalt Nepaalis nii, et mida madalamal sa oled, seda järsemad on tõusud. Ehk siis koguaeg on vaja minna üles-alla-üles-alla. Allaminekud ei ole üldse minu teema. Esiteks tuleb kasutada siis mingeid selliseid jalalihaseid, mida mul pole (sest ma olen arusaadavalt keskendunud rohkem ülesmäge-lihastele :)) ja teiseks tähendab alla minek ainult ühte - varsti tuleb täie auruga jälle üles panna. Mis ratsionaalsele lääne inimesele tundub muidugi raiskamisena.
Siinkohal pean muidugi tunnistama, et mina tassisin oma seljakotti aint esimesed poolteist tundi. Meil oli Bikashiga kokkulepe, et kunaks niikuinii temal on 100x vähem asju, võtame ühe koti kahepeale ja kui mul tekkib tunne, et ma ei taha enam turisti mängida ja ei jõua kotti vedada, siis tema veab seda edasi. Arvestades, et ta on ikkagi mägedes kasvanud, ei pannud tema muidugi koti raskust millekski, kuigi ma olin hoolikalt varunud mitu pangetäit kosmeetikavahendeid jms kaupa, milleta ma ju ometigi dzhunglisse ei lähe. Eksisime muidugi ära pidevalt ja korduvalt, aga sel oli oma võlu, peab tunnistama. Eriti meeldis mulle tõsiasi, et üks päev kappasime me mööda 50meetri laiust suurt kuivanud jõesängi (noh, vahepeal tuli jõgi natuke tagasi ja siis sumpasime natuke mägijões, mis oli veel vastikum). See on uskumatu kui raske seal nendel teravatel kividel liikuda on. Tõestuseks on see, et ühed matkasaapad ma kannan nüüd maha. Igatahes tundus, et me olime seal jões mingi igaviku – ise arvasime, et me oleme varsti Tiibetis otsaga. Õnneks tuli enne õhtat vasta mingi hurtsik ja me saime aru, et me oleme ikkagi suhteliselt Nepaalis (kuigi muidugi Kathmandu orust juba päris-päris kaugel).
Aga vaatamata sellele kui väga ma ka Nepaali mägesid ja loodust ei armastaks, ei saa jällegi väita nagu ma poleks sooja hotellidushi ja korralikku söömaaega koos Everestiga peale 5-päevast dzhungliretke nautinud. Lääne inimene jääb ikka lääne inimeseks ma ütlen.
Ja kuigi ma dzhunglist saabusin täie tervise juures, siis esimesel tagasioleku päeval suutsin ma pimedas (elektert pole ju noh) trepil niiiiimooodi jala pahkluust välja väänatal, et esimene hetk oli nii valus, et ma mõtsin, et ma olen surnd. Siis tuli mulle aga meelde, et surnud olles ei saa niiii valus olla. Tuvastasin, et tegelikult on jalg ikkagi otsas ja õiget pidi, kuigi ragin oli lihtsalt jäle ja jõle ja ma tõesti ei saa aru, kuidas selle peale jalaa-labaaa üldse otsa jäi. Aga – võtsin siis mina kasutusele kõik oma teadmised ja oskused mis sellel puhul teha (noh, teate küll – külma vee kompress, manifestatsioon, väike reiki ja kolmekordne magneesiumiannus) ja tegelikult ma järgmine päev isegi ei longanud, kuigi jala läbimõõt oli keskmisest mõned korrad suurem. Aga see kõik on ehe näide kuidas ise endale häda kaela kutsuda. Ma millegipärast juba Eestis toppisin enda kotti ühe elastiksideme (mida ma kunagi ei tee). No ja siis dzhunglis ei läind vaja, a Nepaali-kodus lõpuks ikka eksole. Asjad ei juhtu niisama ma ütlen.
Tagasi olles siis ükspäev otsustasime lastega, et kuna kõik 20 ust kohhutavalt kriuksuvad, et ma ostan mingi õli või värgi ja õlitame uksehinged ära. No a katsu sa leida Nepaalist mingit mõistlikku õli. Lõppkokkuvõttes ma arvan, et me ostsime mingit tavotti ja suuremate poistega siis tohutult õlitasime uksehingi, vahetasime lukke ja linke jne (no ei Bikash ega Samuli ei oska ju siukest asja teha. Aint ikka korraliku nõukogude taustaga naine saab hakkama eksole). Lõpptulemus oli suurepärane, ainult et tavotisõja tõttu pean ära viskama ühe pearäti, ühe seeliku, ühe pluusi ja ilmselt sokid ka. Kui ma lisaksin juurde nimekirja, et mis mul veel selle mõne nädalaga on seal kaduma läinud või liiga mustaks läinud selleks, et pesta, siis on vist arusaadav, et ma tulen tagasi aint ühe seljakotiga :)
Sellised lood siis seekord. Kohe kui saan mõistlikuma Interneti juurde üritan vähemalt orkutti mõned pildid ka panna.