Väike dzhunglitrip

Ühesõnaga – me tegelikult mitte kunagi ei läinudki Bikashi vanaema juurde (kui ma ütlen, et põhjuseks olid streigist tulenevad teesulud, siis on vist arusaadav? )
Noh, läksime siis teisele poole. Aga ikka suunaga orust välja (org on siis Kathmandu org, kus on kokku 4 linna ja mõned kümned miljoonid elanikke). Kuna nii ehk naa oli meil mitme päeva varustus kaasas, kuid samas mina olin lubanud kodustele, et mägedesse ei lähe, oligi nagu sel hetkel tunduv loogiline lahendus minna Nepaali dzhunglisse. Ilma kaardita muidugi. Kohalik külamees kirjutas üles mingi sellise legendi, et minge tund aega vasakule ja siis pöörake ära mäest alla ja siis kui näete lehmakorjust, pöörake paremale, järgmise suure kivi juurest minge üles ja kui näete ühte eriti suurt puud, siis olete juba vales kohas jne. Bikash leidis, et see on väga normaalne kirjeldus, mina muutusin natuke närviliseks ja suures hädas tegin endale selgeks, kuidas mu Suunto-kella-kompass töötab (siiani tundus, et ma lihtsalt ei saa sellest aru).
Aga dzhungel (v noh mis dzhungel, eks see siuke künklik mets oli) oli muidugi mega. Esimene päev läksime tohutu kiirusega üles, s.t. u 500 m tunnis (mis on väga suur kõrguste vahe jala minnes, eriti täisvarustuses). Aga tundub, et see ronimise teema mulle ikka sobib - tegime paraja kiiruserekordi ja läbisime selle 1500 m tõusu ja 22 km peaaegu 2 x kiiremini kui oleks normaalne olnud .(Kõik mu põlvearstid ja seljaarstid lihtsalt ei usuks et ma siukesi kõrgusi ja vahemaid võimeline võtma olen. Seljakotiga. Phähhh).
Ma tegin siis otsuse, et kui minu tulevane meditsiinialane karjäär peaks mingil põhjusel läbi kukkuma, siis ma hakkan trekking-giidiks. Päriselt. Või vähemalt ma hakkan sellega tegelema siis kui ma penshuunil olen. Maailma mõnusaim töö oleks.
Aga ühesõnaga seekord tuustisime lõpuks ringi seal 3000 meetrise kõrguse kandis. See on täiesti sobiv mulle – õhku veel jätkub, kuigi nina kipub vesiseks minema, sest õhk on jäine ja märg. Samas on vähemalt Nepaalis nii, et mida madalamal sa oled, seda järsemad on tõusud. Ehk siis koguaeg on vaja minna üles-alla-üles-alla. Allaminekud ei ole üldse minu teema. Esiteks tuleb kasutada siis mingeid selliseid jalalihaseid, mida mul pole (sest ma olen arusaadavalt keskendunud rohkem ülesmäge-lihastele :)) ja teiseks tähendab alla minek ainult ühte - varsti tuleb täie auruga jälle üles panna. Mis ratsionaalsele lääne inimesele tundub muidugi raiskamisena.
Siinkohal pean muidugi tunnistama, et mina tassisin oma seljakotti aint esimesed poolteist tundi. Meil oli Bikashiga kokkulepe, et kunaks niikuinii temal on 100x vähem asju, võtame ühe koti kahepeale ja kui mul tekkib tunne, et ma ei taha enam turisti mängida ja ei jõua kotti vedada, siis tema veab seda edasi. Arvestades, et ta on ikkagi mägedes kasvanud, ei pannud tema muidugi koti raskust millekski, kuigi ma olin hoolikalt varunud mitu pangetäit kosmeetikavahendeid jms kaupa, milleta ma ju ometigi dzhunglisse ei lähe. Eksisime muidugi ära pidevalt ja korduvalt, aga sel oli oma võlu, peab tunnistama. Eriti meeldis mulle tõsiasi, et üks päev kappasime me mööda 50meetri laiust suurt kuivanud jõesängi (noh, vahepeal tuli jõgi natuke tagasi ja siis sumpasime natuke mägijões, mis oli veel vastikum). See on uskumatu kui raske seal nendel teravatel kividel liikuda on. Tõestuseks on see, et ühed matkasaapad ma kannan nüüd maha. Igatahes tundus, et me olime seal jões mingi igaviku – ise arvasime, et me oleme varsti Tiibetis otsaga. Õnneks tuli enne õhtat vasta mingi hurtsik ja me saime aru, et me oleme ikkagi suhteliselt Nepaalis (kuigi muidugi Kathmandu orust juba päris-päris kaugel).
Aga vaatamata sellele kui väga ma ka Nepaali mägesid ja loodust ei armastaks, ei saa jällegi väita nagu ma poleks sooja hotellidushi ja korralikku söömaaega koos Everestiga peale 5-päevast dzhungliretke nautinud. Lääne inimene jääb ikka lääne inimeseks ma ütlen.
Ja kuigi ma dzhunglist saabusin täie tervise juures, siis esimesel tagasioleku päeval suutsin ma pimedas (elektert pole ju noh) trepil niiiiimooodi jala pahkluust välja väänatal, et esimene hetk oli nii valus, et ma mõtsin, et ma olen surnd. Siis tuli mulle aga meelde, et surnud olles ei saa niiii valus olla. Tuvastasin, et tegelikult on jalg ikkagi otsas ja õiget pidi, kuigi ragin oli lihtsalt jäle ja jõle ja ma tõesti ei saa aru, kuidas selle peale jalaa-labaaa üldse otsa jäi. Aga – võtsin siis mina kasutusele kõik oma teadmised ja oskused mis sellel puhul teha (noh, teate küll – külma vee kompress, manifestatsioon, väike reiki ja kolmekordne magneesiumiannus) ja tegelikult ma järgmine päev isegi ei longanud, kuigi jala läbimõõt oli keskmisest mõned korrad suurem. Aga see kõik on ehe näide kuidas ise endale häda kaela kutsuda. Ma millegipärast juba Eestis toppisin enda kotti ühe elastiksideme (mida ma kunagi ei tee). No ja siis dzhunglis ei läind vaja, a Nepaali-kodus lõpuks ikka eksole. Asjad ei juhtu niisama ma ütlen.
Tagasi olles siis ükspäev otsustasime lastega, et kuna kõik 20 ust kohhutavalt kriuksuvad, et ma ostan mingi õli või värgi ja õlitame uksehinged ära. No a katsu sa leida Nepaalist mingit mõistlikku õli. Lõppkokkuvõttes ma arvan, et me ostsime mingit tavotti ja suuremate poistega siis tohutult õlitasime uksehingi, vahetasime lukke ja linke jne (no ei Bikash ega Samuli ei oska ju siukest asja teha. Aint ikka korraliku nõukogude taustaga naine saab hakkama eksole). Lõpptulemus oli suurepärane, ainult et tavotisõja tõttu pean ära viskama ühe pearäti, ühe seeliku, ühe pluusi ja ilmselt sokid ka. Kui ma lisaksin juurde nimekirja, et mis mul veel selle mõne nädalaga on seal kaduma läinud või liiga mustaks läinud selleks, et pesta, siis on vist arusaadav, et ma tulen tagasi aint ühe seljakotiga :)
Sellised lood siis seekord. Kohe kui saan mõistlikuma Interneti juurde üritan vähemalt orkutti mõned pildid ka panna.