Viimane jupp reisist möödus seikluste tähe all

Et kõik ära rääkida, tuleb alustada sellest, et viimaseks sihtkohaks Kambodzas valisime Koh Kongi. Väike, mittemidagiütlev piirlinn jõe ja mere ristumiskohas. Täidetud kohalike kalameeste, kauplejate, seljakotirändurite ja eskortteenustega. Viimane muidugi pole pooltki nii silmapaistev kui Tai kuurortites, kuhu hiljem sattusime.

Võib-olla on see ka mu elu üks õppetund, kasvatada tolerantsust. Nähes neid suuri, vanu, ülekaalulisi valgeid mehi ringi hängimas noorte, väikeste, kenade kohalike naistega (või poistega) ja ükskõik kui suurt tolerantsust ma ei püüa enda sees luua, tundub ikka, et rohkem on sel kõigel tegemist raha kui et armastusega… :s

Aga see selleks. Koh Kong ei ole kuurortlinn ja seega on siin küllalt palju veel autentsust säilinud. Jõeäärsetes kohalikes välisöögikohtades võib paari dollariga hiidtaldrikutäie mereande saada, puuviljaturg on lõputu. Külalistemajade teenindus on aga rohkem kui null, nii et meil õnnestus mitu korda täiesti närvi minna. Esiteks ei mitte mingit inglise keele oskust, teiseks näiteks Apexi külalistemajas, kus me õige mitu aega veetsime (5 dollarit per face per öö, bassein õues ja mõned suured prussakad toas (osad surnd, osad elus)), oli teenindajateks ainult mingid 15-aastased poisid-tüdrukud.

Nii restoranis, vastuvõtus, paatite broneerimisel – umbkeelsed teenagerid, kes ilmselgelt tahtsid selle asemel, et klientidega suhelda, toredaid telefonimänge mängida ja sõpradega aega surnuks lüüa. Viimase eesmärgil olid nad külla kutsunud terved hordid sõpru-pubekaid ja ilmselgelt iga nende poole pöördumine oli nendele tüli tekitamine.

Koh Kongist saab ka kohalikule suurele saarele, mida peetakse Kagu-Aasia parimate randadega saareks. Peaks olema asustamata, heleda liivaga jne. Noh, ütleme, et suuremat pettumust pole võimalik saada. Saar oli lisaks krabihordidele hoolega asustatud prügi ja mõnigate turistide poolt. Ja mitte ainult saar, vaid ka see helesinine meri ümberringi oli lihtsalt prügi täis. Ujuma ja snorkeldama ei tahtnudki eriti minna, sest igast plastitükid hulpisid vastu.

Rannas tahad näiteks hiigelkrabi pildistada – ei saa, sest mingi pudel või narts jääb ka pildile.

Prügiga ongi siin üldiselt nii, nagu mujal Aasias – kõik sodi käib ülekäe vette. Plastpudeleid ainult ei visata, sest selle kokkuostu viimise eest saab raha. Küll aga satub jõkke/merre ühekordseid nõusid (sest neid kasutatakse väga-väga palju) ja kilekotte ja igast muud kraami, mida kusagile justkui panna pole. Uskumatu, et kui ühel vaesel riigil on võimalus turistidele müüa oma unistusterandu, ei suuda nad neid absoluutselt korras hoida.

Kohalikega teemast rääkides ilmnes sama, mis näiteks Nepaalis – keegi ei viitsi, ei taha ja ei näe pointi asjaga tegeleda. On jah nõme, et vesi on sodi täis, aga mis sa teed, ütleb kohalik hotellipidaja mõtlikult ja viskab oma apelsinimahla plasttopsi üle kalda jõkke – näiteks selline lugu juhtus…

Kõigele lisaks kärssasime seal saarel korralikult ära (ilmselt üks asjadest, mida me kunagi ei õpi – et kui oled jupp aega kusagil soojal maal ringi trampinud, siis randa minnes kärsad ju ikka ära, sest peale käte ja näo pole ju päikest saanud. Sama lugu juhtus Malaisias, asjaosalised ilmselt mäletavad :).

Kui veel korra kohalikest rääkida, siis Koh Kongi ümbruses sattusime nägema siis ka õiget Kambodzat, turistivaba Kambodzhat. Kohalike majad on enamasti ehitatud postide otsa, vihmaperioodide jaoks väga mugav lahendus. Kentsakass on aga näha, et postide otsas pole mitte suvalised hütid, puidust ja lainepapist kokku klopsitud, vaid ka väga korralikud ja luksuslikud majad, suured värvitelerid sees.

Praegusel ajal on Kambodzhas ka pulmade kõrgperiood. See tähendab seda, et nii linnatänavail kui maal põllupeal võib näha suuri telke, mis on selleks puhuks üles pandud, pruutpaari pilt kenasti ukse ees ilutsemas. Meid kutsuti ka ühte kohalikku pulma, aga paraku polnud aega minna. Ühe Tais töötava koka (Tai palgad on palju paremad, paljud kambodzhalased töötavad seal) õde abiellus, külalisi oli tulemas 700 (!!!). Tegemist oli suht vaese perega, mitte mingite rikkuritega. Ja pulm kestab 2 päeva tavaliselt. Kujutage nüüd ette, palju sellise hordi nuumamine maksma võib minna. Söömisega alustatakse muidugi esimese päeva hommikul juba.

Üks tore asi veel, mida nägime tegelikult nii Vietnamis kui Kambodzhas on noorte kena komme õhtuti aega viita pargis või mõnel linnaplatsil, külade puhul siis lihtsalt turuplatsil või riisipõllu ääres tantsides. Tundub, et nad teevad samu tantse aastaid, sest liigutused olid kõigil käpas, kuigi on ka mõned nn esitantsijad, kes ees eriti hästi vingerdavad. Tantsimine on siis nii, et mitte paaris, vaid kõik näoga ühte suunda. See tants näeb välja siis natuke nagu aeroobika võihommikuvõimlemine, mingite kohalike breigi elementidega muidugi.

Palju parem meelelahutus ju, kui kuskil kaubanduskeskuses jõlkumine, kas pole. Peab muidugi tunnistama, et kõrvalt on seda hirmus naljakas vaadata. Eriti ka seetõttu, et lisaks noortele, on oma rühmitused ka vanematel prouadel, kes sama usinasti puusi nõksutades mõne vanakooli lääne hittloo järgi tatsuvad. Iga grupeeringu juures on muidugi oma krabisev transistor ka.

Kambodzha LP’s kirjutati, et teed on siin tänapäeval head. No ma ei tea, millised need vanasti olid, aga 300 km sõitmine võtab ikka 6 tundi aega, kohati tuleb sõita teepeenral, sest asfalteeritud on ainult riba, mis mahutab korraga kõrvuti ühe auto. Näib olevat oluline, et nii rolleri, motika kui autoga sõites hästi palju vaadata taha, mitte ette. Ja rollerite puhul näiteks kõrvalsõitjaga juttu ajada, mobiile vahetada vms teha. Multitasking ennekõike!

Maapiirkondades on tee ääres kohalikud silid, mis ütlevad umbes nii, et ära mine metsa pissile, seal võivad olla maamiinid. Me aint üks kord käisime ja kuna ma siin parasjagu seda juttu kirjutan, saate aru, et ma miini otsa ei astunud.

Nüüd aga siis seiklustest. Kui Kambodzha aeg läbi sai, pidime minema Taisse. Uljalt pakkisime end hommikul kokku, kimasime piirini, väljusime kenasti Kambodzhast ja ulatasime Tai piirikontrollis passid. Siis selgus meie suurimaks üllatuseks, et sealt piirilt Tai viisat üldse ei saa (Tai hästi varjatud saladus, mille ma nüüd siis paljastasin).

See on kõige ennekuulmatum lugu, mida nähtud ja üllatus võttis meid pooleks tunniks suht sõna-ja teovõimetuks (ja et me vait oleksime, ei ole mingi tavapärane asi eksole). Põhimõtteliselt juhtus nii, et jäime siis kahe riigi vahele kinni – Kambodzhast väljas, Taisse sisse ei saa. Mitte mingit võimalust Tai viisat hankida polnud (uskuge, peale üllatuse vaibumist proovisime KÕIKI variante, ma pakkusin ka välja üle mägede jooksmist, aga Rebane arvas, et meid tulistatakse siis selga).

Info kahe lolli eestlase kohta levis kulutulena ja varsti teadsid kõik ümbruskaudsed poodnikud, tuktukijuhid,t taksojuhid, piiriametnikud, politseinikud, põllupidajad, koolilapsed jne, et kahe riigi vahel on kaks turisti. Kuna meie nn tsoon oli hea mitukümmend meetrit pikk, saime seal mõtete kogumiseks patseerida ja ükskõik kumba otsa me ei jõudnud, kuulsime kohalikukeelset laterdamist, millest kõrv vabalt eristas sõna Estonia. Muidugi tegi see kõik kohalikele väga palju nalja, meile mitte nii väga palju.

Kui saime aru, et Taisse me sellest kohast siiski sisse ei saa, oli ainuke võimalus Kambodzasse tagasi minna. Samal päeval ei saa aga sellest riigist lahkuda ja riiki siseneda, viisa oli ühekordne niikuinii. Teisisõnu – ei saanud me ka Kambodzasse sisse. Peas ketrasid toredad pildid, kuidas me veedame vanaduspõlve kahe riigi vahelises tsoonis, toitudes kohalike armuandidest ja annetustest, mida meie kui tsirkusetolade näitamine võiks sisse tuua.

Et pilti veelgi illustreerida, võib lisada juurde, et loomulikult oli väljas 35 kraadi sooja, loomulikult oli meil hiigelsuured seljakotid ja kogu patseerimine käis kõigi suureks rõõmuks neid kotte seljas/käes vedades/tirides. Ei julgenud neid ju kusagile maha ka jätta.

Lõpuks otsustasid piiriametnikud, et mõningase altkäemaksu eest teevad nad näo, et me pole Kambodzhast välja läinud. Meid rivistati ametnike tööruumi üles ja peeti pikk, noomiv ja selgitav loeng, ilmselt meie tegevuse ja tegevusetuse kohta ja ilmselt oodates meilt suurt alandlikkust. Kuulasime seda omi mõtteid mõteldes, sest loeng oli kohalikus keeles. Vähemalt nii tundus. Pärast tuli välja, et oli ikka inglise keeles, aga me ei saanud ühestki sõnast aru, sest siin ju süüakse kõik sõnalõpud ära. Kohalikes keeltes konsonantühendeid pole ja nad ei suuda seda ka hääldada. Fish on näiteks fi. Passport ilmsetl pa, aga seda kõrv ei suutnud eraldada.

Lõppes asi sellega, et piiripoiste seas tekkis tüli, sest too, kellele me maksime, ütles teistele väiksema summa ja lõpuks meist sinna maha nad raha pärast kraaklema jäidki.

Meie aga pidime suunduma pealinna, et siis üritada mingeid muid Taisse sisenemise nippe. Kuna bussi jaoks polnud ei aega ega viitsimist, suutsime end sebida kohalike auto peale. Loomulikult olid nad nõus hea raha eest meid kohale viima ja andsid meile lausa auto tagaistme, kus istusime rõõmasalt suurte kilekotis olevate karvaste mängupartide ja-jäneste keskel. Meie üllatused aga veel ei lõppenud – autosse hakkas rahvast juurde tulema. Kuna meie olime oma tagaistme eest maksnud, siis läksid kõik esiistmele. Lõpuks istus tavalises Toyotas 7 inimest, neist 5 esiistmel – 3 juhi kõrval ja 2 juhi tooli peal. Juht ei ulatunud väga kõigi pedaalideni, noh, gaasini ulatus tegelikult. Käiku polnud niikuinii mõtet vahetadagi, sest käigukangil istus ta peal. Aga inimene harjub kõigega ja u 10 min pärast tundus meile see autosõit juba täitsa normaalne.

Sisenesime siis Taisse nagu valged inimesed kunagi – lennukiga ja puha, mis oli ilmselgelt eelarveväline kulu ja ilmselgelt liiga tsiviliseeritud.

Tai tervitas meid aga toreda villa ja külalislahke pererahvaga. Kuigi Pattaya on kuurort ja puha, siis on kesklinnas eemale hoides seal täiesti ok. Leidsime väikese eraranna, kus isegi meil jagus püsivust natuke vedeleda, sest samal ajal pakutakse maniküüri-pediküüri-masaazhiteenuseid. Lasin teha ka maniküüri, mis oli peaaegu sama hull nagu Myanmaris, aga jala-ja näomassaazh oli hää. Hakkas juba tunduma, et oleme puhkusel või midagi. Siis aga saabus suuremat sorti purgaa ja järgnevad 2 päeva sadas, lõi välku, müristas ja tuuleiilid loopisid asju. Tee meie toredasse eraranda uhuti põhimõtteliselt ära ja asendati tiigiga.

Ilma tulebki ilmselt süüdistada seda, et otsustasime minna kohalikku juuksurisse, et aega parajas teha ja oma reisiväsimust põdevad juuksed otsast tervemaks lõigata lasta. Jällegi – on ju teada, et Aasias juuksurisse ei ole hea mõte minna, aga ikka peab ju omal nahal järgi proovima. Juuksuri arenes järgnev sündmuste jada: kõigepealt pesti juuksed ära, mis tähendas seda, et pidid olema pikali ja oma kaelalihastega oma rasket pead ise üleval hoidma. Jube ebamugav.

Nii, sealt pääsenud (kusjuures kogu aeg ma piilusin, et ega ta shampoonitamisega samal ajal kääre kätte ei võta), pandi meid juuksuritooli istuma ja me veelkord täpsustasime üle, et ainult otsad. Yeah, right, ütlen ma selle peale. Kuna juuksurid olid ka suht umbkeelsed, siis tagantjärgi tarkusena tundub, et nad said aru, et me tahame kohalike soenguid. Kõik kohalikud on ühesuguste soengutega, eksole. Minu juuksur, keskealine meesterahvas, oli ka siiralt hämmingus mu lokkidest ja võttis nõuks maksku mis maksab nende vastu võidelda. Algas paaritunnine maraton, kus ta palehigis föönita juukseid sirgeks, sirgendas, ja vahepeal klõpsutas kääre. Kasutades nelja erinevat sorti juuksekääre muuseas. Ahsoo, kamm on ka mainimist väärt – sellel oli järgi jäänud u 8 piid, no oli selline vana ja väsinud kamm :)

Lõpuks suutis ta mu tähelepanu ikkagi piisavalt hajutada ja lõigata juukseid oluliselt rohkem, kui ma tahtsin. Teisisõnu lõikas ta ära vähemalt pooled mu juuksed, nii pikkuselt kui paksuselt (vist arvas, et nii on lihtsam nende lokkidega võidelda), ja suure järjekindlusega sai ta mu juuksed ka pulksirgeks.

Asja positiivseks küljeks oli muidugi see, et juukseid oli vahelduseks võimalik ka kammida. Et hoida positiivset joont, võib kokkuvõtvalt ütelda, et oleks võinud hullemini minna, aga ei läinud (eeldusel, et ma täisid ei saanud :p).

Eks ma Hairhousis nüüd lähen näitan end ette ja lasen siis arvata, et mis lõikus see selline on :)

Viimasel õhtul enne meie äratulekut oli meie võõrustajate juures korraldatud suur pidu kohalike vene kinnisvaraärimeeste auks. Pattaya on põhimõtteliselt nagu kinnisvaraimpeerium ise – siin on kõikvõimalikest rahvustest kinnisvaraarendajaid, -ehitajaid, müüjaid ja ostjaid. Pattaya Hilli korterid algasid mõnesajast tuhandest eesti kroonist, hiigelvillad olid seal mitmekümne tuhande krooni kanti. Siin kandis elab tohututes kogustes valgeid inimesi kas täiskohaga või osa ajast aastas, sest kliima on tõesti hea (no sellist purgaad pole tavaliselt sel ajal kunagi), söök-jook odav, valge liivaga mererand käeulatuses jne. Näiteks soomlastel on siin rajoonis lausa oma kool ja kooliõpetajategagi õnnestus meil tutvuda. Nemad olid oma eluga küll päris rahul, pidavat olema oluliselt stressivabam kui Soomes.

Ühesõnaga nägime oma reisi lõpuks ära päris vene mijardäärid ja tõdesime, et nad pidutsevad nagu meie noorest peast :D. Meie sõime aga arbuusi ja käisime kohalikus massaažisalongis maailma parimat tai massaaži nautimas, viimast korda, lahkumise auks või nii.

Päeva pärast maandusime juba Hong Kongis. Kiire linnatuur, viimane amps värskeid odavaid mereande ja oligi selleks korraks kõik.

Selline lugu sai siis seekord. Kuu aega peaaegu vaba aega läbi nigu niuhti.

Järgmine suurem asi on plaanis ette võtta sügisel: http://www.sandberg.ee/Tiibet-ja-Nepal-12-10--03-11-2012.php. Kõik asjast huvitatud on oodatud kaasa tulema! Mõtelge –2012 lõpus veel Tiibetis ära käia :p

Ja üldse, kes huvitavaid grupireise otsib (väikese grupiga), siis Sandbergi lehelt leiab muidu igasugu huvitavaid sihtkohti ka, www.sandberg.ee.

Mõned inimesed koguvad marke, mõned raha. Mina kogun reisimuljeid. Järgmiste kordadeni!

P.s Mõtlen praegu kahetsusega, et ma pole oma eelise/üle-eelmise aasta Iisraeli ja Gruusia seiklusi märganud kirja panna, aga ju siis polegi alati vaja. Kes aga teab, kuhu ma eelmise aasta Nepaali-muljed üles kribasin, siis iga vihje on teretulnud :)