Et kõik ära rääkida, tuleb alustada sellest, et viimaseks sihtkohaks Kambodzas valisime Koh Kongi. Väike, mittemidagiütlev piirlinn jõe ja mere ristumiskohas. Täidetud kohalike kalameeste, kauplejate, seljakotirändurite ja eskortteenustega. Viimane muidugi pole pooltki nii silmapaistev kui Tai kuurortites, kuhu hiljem sattusime.
Võib-olla on see ka mu elu üks õppetund, kasvatada tolerantsust. Nähes neid suuri, vanu, ülekaalulisi valgeid mehi ringi hängimas noorte, väikeste, kenade kohalike naistega (või poistega) ja ükskõik kui suurt tolerantsust ma ei püüa enda sees luua, tundub ikka, et rohkem on sel kõigel tegemist raha kui et armastusega… :s
Aga see selleks. Koh Kong ei ole kuurortlinn ja seega on siin küllalt palju veel autentsust säilinud. Jõeäärsetes kohalikes välisöögikohtades võib paari dollariga hiidtaldrikutäie mereande saada, puuviljaturg on lõputu. Külalistemajade teenindus on aga rohkem kui null, nii et meil õnnestus mitu korda täiesti närvi minna. Esiteks ei mitte mingit inglise keele oskust, teiseks näiteks Apexi külalistemajas, kus me õige mitu aega veetsime (5 dollarit per face per öö, bassein õues ja mõned suured prussakad toas (osad surnd, osad elus)), oli teenindajateks ainult mingid 15-aastased poisid-tüdrukud.
Nii restoranis, vastuvõtus, paatite broneerimisel – umbkeelsed teenagerid, kes ilmselgelt tahtsid selle asemel, et klientidega suhelda, toredaid telefonimänge mängida ja sõpradega aega surnuks lüüa. Viimase eesmärgil olid nad külla kutsunud terved hordid sõpru-pubekaid ja ilmselgelt iga nende poole pöördumine oli nendele tüli tekitamine.
Koh Kongist saab ka kohalikule suurele saarele, mida peetakse Kagu-Aasia parimate randadega saareks. Peaks olema asustamata, heleda liivaga jne. Noh, ütleme, et suuremat pettumust pole võimalik saada. Saar oli lisaks krabihordidele hoolega asustatud prügi ja mõnigate turistide poolt. Ja mitte ainult saar, vaid ka see helesinine meri ümberringi oli lihtsalt prügi täis. Ujuma ja snorkeldama ei tahtnudki eriti minna, sest igast plastitükid hulpisid vastu.
Rannas tahad näiteks hiigelkrabi pildistada – ei saa, sest mingi pudel või narts jääb ka pildile.
Prügiga ongi siin üldiselt nii, nagu mujal Aasias – kõik sodi käib ülekäe vette. Plastpudeleid ainult ei visata, sest selle kokkuostu viimise eest saab raha. Küll aga satub jõkke/merre ühekordseid nõusid (sest neid kasutatakse väga-väga palju) ja kilekotte ja igast muud kraami, mida kusagile justkui panna pole. Uskumatu, et kui ühel vaesel riigil on võimalus turistidele müüa oma unistusterandu, ei suuda nad neid absoluutselt korras hoida.
Kohalikega teemast rääkides ilmnes sama, mis näiteks Nepaalis – keegi ei viitsi, ei taha ja ei näe pointi asjaga tegeleda. On jah nõme, et vesi on sodi täis, aga mis sa teed, ütleb kohalik hotellipidaja mõtlikult ja viskab oma apelsinimahla plasttopsi üle kalda jõkke – näiteks selline lugu juhtus…
Kõigele lisaks kärssasime seal saarel korralikult ära (ilmselt üks asjadest, mida me kunagi ei õpi – et kui oled jupp aega kusagil soojal maal ringi trampinud, siis randa minnes kärsad ju ikka ära, sest peale käte ja näo pole ju päikest saanud. Sama lugu juhtus Malaisias, asjaosalised ilmselt mäletavad :).
Kui veel korra kohalikest rääkida, siis Koh Kongi ümbruses sattusime nägema siis ka õiget Kambodzat, turistivaba Kambodzhat. Kohalike majad on enamasti ehitatud postide otsa, vihmaperioodide jaoks väga mugav lahendus. Kentsakass on aga näha, et postide otsas pole mitte suvalised hütid, puidust ja lainepapist kokku klopsitud, vaid ka väga korralikud ja luksuslikud majad, suured värvitelerid sees.
Praegusel ajal on Kambodzhas ka pulmade kõrgperiood. See tähendab seda, et nii linnatänavail kui maal põllupeal võib näha suuri telke, mis on selleks puhuks üles pandud, pruutpaari pilt kenasti ukse ees ilutsemas. Meid kutsuti ka ühte kohalikku pulma, aga paraku polnud aega minna. Ühe Tais töötava koka (Tai palgad on palju paremad, paljud kambodzhalased töötavad seal) õde abiellus, külalisi oli tulemas 700 (!!!). Tegemist oli suht vaese perega, mitte mingite rikkuritega. Ja pulm kestab 2 päeva tavaliselt. Kujutage nüüd ette, palju sellise hordi nuumamine maksma võib minna. Söömisega alustatakse muidugi esimese päeva hommikul juba.
Üks tore asi veel, mida nägime tegelikult nii Vietnamis kui Kambodzhas on noorte kena komme õhtuti aega viita pargis või mõnel linnaplatsil, külade puhul siis lihtsalt turuplatsil või riisipõllu ääres tantsides. Tundub, et nad teevad samu tantse aastaid, sest liigutused olid kõigil käpas, kuigi on ka mõned nn esitantsijad, kes ees eriti hästi vingerdavad. Tantsimine on siis nii, et mitte paaris, vaid kõik näoga ühte suunda. See tants näeb välja siis natuke nagu aeroobika võihommikuvõimlemine, mingite kohalike breigi elementidega muidugi.
Palju parem meelelahutus ju, kui kuskil kaubanduskeskuses jõlkumine, kas pole. Peab muidugi tunnistama, et kõrvalt on seda hirmus naljakas vaadata. Eriti ka seetõttu, et lisaks noortele, on oma rühmitused ka vanematel prouadel, kes sama usinasti puusi nõksutades mõne vanakooli lääne hittloo järgi tatsuvad. Iga grupeeringu juures on muidugi oma krabisev transistor ka.
Kambodzha LP’s kirjutati, et teed on siin tänapäeval head. No ma ei tea, millised need vanasti olid, aga 300 km sõitmine võtab ikka 6 tundi aega, kohati tuleb sõita teepeenral, sest asfalteeritud on ainult riba, mis mahutab korraga kõrvuti ühe auto. Näib olevat oluline, et nii rolleri, motika kui autoga sõites hästi palju vaadata taha, mitte ette. Ja rollerite puhul näiteks kõrvalsõitjaga juttu ajada, mobiile vahetada vms teha. Multitasking ennekõike!
Maapiirkondades on tee ääres kohalikud silid, mis ütlevad umbes nii, et ära mine metsa pissile, seal võivad olla maamiinid. Me aint üks kord käisime ja kuna ma siin parasjagu seda juttu kirjutan, saate aru, et ma miini otsa ei astunud.
Nüüd aga siis seiklustest. Kui Kambodzha aeg läbi sai, pidime minema Taisse. Uljalt pakkisime end hommikul kokku, kimasime piirini, väljusime kenasti Kambodzhast ja ulatasime Tai piirikontrollis passid. Siis selgus meie suurimaks üllatuseks, et sealt piirilt Tai viisat üldse ei saa (Tai hästi varjatud saladus, mille ma nüüd siis paljastasin).
See on kõige ennekuulmatum lugu, mida nähtud ja üllatus võttis meid pooleks tunniks suht sõna-ja teovõimetuks (ja et me vait oleksime, ei ole mingi tavapärane asi eksole). Põhimõtteliselt juhtus nii, et jäime siis kahe riigi vahele kinni – Kambodzhast väljas, Taisse sisse ei saa. Mitte mingit võimalust Tai viisat hankida polnud (uskuge, peale üllatuse vaibumist proovisime KÕIKI variante, ma pakkusin ka välja üle mägede jooksmist, aga Rebane arvas, et meid tulistatakse siis selga).
Info kahe lolli eestlase kohta levis kulutulena ja varsti teadsid kõik ümbruskaudsed poodnikud, tuktukijuhid,t taksojuhid, piiriametnikud, politseinikud, põllupidajad, koolilapsed jne, et kahe riigi vahel on kaks turisti. Kuna meie nn tsoon oli hea mitukümmend meetrit pikk, saime seal mõtete kogumiseks patseerida ja ükskõik kumba otsa me ei jõudnud, kuulsime kohalikukeelset laterdamist, millest kõrv vabalt eristas sõna Estonia. Muidugi tegi see kõik kohalikele väga palju nalja, meile mitte nii väga palju.
Kui saime aru, et Taisse me sellest kohast siiski sisse ei saa, oli ainuke võimalus Kambodzasse tagasi minna. Samal päeval ei saa aga sellest riigist lahkuda ja riiki siseneda, viisa oli ühekordne niikuinii. Teisisõnu – ei saanud me ka Kambodzasse sisse. Peas ketrasid toredad pildid, kuidas me veedame vanaduspõlve kahe riigi vahelises tsoonis, toitudes kohalike armuandidest ja annetustest, mida meie kui tsirkusetolade näitamine võiks sisse tuua.
Et pilti veelgi illustreerida, võib lisada juurde, et loomulikult oli väljas 35 kraadi sooja, loomulikult oli meil hiigelsuured seljakotid ja kogu patseerimine käis kõigi suureks rõõmuks neid kotte seljas/käes vedades/tirides. Ei julgenud neid ju kusagile maha ka jätta.
Lõpuks otsustasid piiriametnikud, et mõningase altkäemaksu eest teevad nad näo, et me pole Kambodzhast välja läinud. Meid rivistati ametnike tööruumi üles ja peeti pikk, noomiv ja selgitav loeng, ilmselt meie tegevuse ja tegevusetuse kohta ja ilmselt oodates meilt suurt alandlikkust. Kuulasime seda omi mõtteid mõteldes, sest loeng oli kohalikus keeles. Vähemalt nii tundus. Pärast tuli välja, et oli ikka inglise keeles, aga me ei saanud ühestki sõnast aru, sest siin ju süüakse kõik sõnalõpud ära. Kohalikes keeltes konsonantühendeid pole ja nad ei suuda seda ka hääldada. Fish on näiteks fi. Passport ilmsetl pa, aga seda kõrv ei suutnud eraldada.
Lõppes asi sellega, et piiripoiste seas tekkis tüli, sest too, kellele me maksime, ütles teistele väiksema summa ja lõpuks meist sinna maha nad raha pärast kraaklema jäidki.
Meie aga pidime suunduma pealinna, et siis üritada mingeid muid Taisse sisenemise nippe. Kuna bussi jaoks polnud ei aega ega viitsimist, suutsime end sebida kohalike auto peale. Loomulikult olid nad nõus hea raha eest meid kohale viima ja andsid meile lausa auto tagaistme, kus istusime rõõmasalt suurte kilekotis olevate karvaste mängupartide ja-jäneste keskel. Meie üllatused aga veel ei lõppenud – autosse hakkas rahvast juurde tulema. Kuna meie olime oma tagaistme eest maksnud, siis läksid kõik esiistmele. Lõpuks istus tavalises Toyotas 7 inimest, neist 5 esiistmel – 3 juhi kõrval ja 2 juhi tooli peal. Juht ei ulatunud väga kõigi pedaalideni, noh, gaasini ulatus tegelikult. Käiku polnud niikuinii mõtet vahetadagi, sest käigukangil istus ta peal. Aga inimene harjub kõigega ja u 10 min pärast tundus meile see autosõit juba täitsa normaalne.
Sisenesime siis Taisse nagu valged inimesed kunagi – lennukiga ja puha, mis oli ilmselgelt eelarveväline kulu ja ilmselgelt liiga tsiviliseeritud.
Tai tervitas meid aga toreda villa ja külalislahke pererahvaga. Kuigi Pattaya on kuurort ja puha, siis on kesklinnas eemale hoides seal täiesti ok. Leidsime väikese eraranna, kus isegi meil jagus püsivust natuke vedeleda, sest samal ajal pakutakse maniküüri-pediküüri-masaazhiteenuseid. Lasin teha ka maniküüri, mis oli peaaegu sama hull nagu Myanmaris, aga jala-ja näomassaazh oli hää. Hakkas juba tunduma, et oleme puhkusel või midagi. Siis aga saabus suuremat sorti purgaa ja järgnevad 2 päeva sadas, lõi välku, müristas ja tuuleiilid loopisid asju. Tee meie toredasse eraranda uhuti põhimõtteliselt ära ja asendati tiigiga.
Ilma tulebki ilmselt süüdistada seda, et otsustasime minna kohalikku juuksurisse, et aega parajas teha ja oma reisiväsimust põdevad juuksed otsast tervemaks lõigata lasta. Jällegi – on ju teada, et Aasias juuksurisse ei ole hea mõte minna, aga ikka peab ju omal nahal järgi proovima. Juuksuri arenes järgnev sündmuste jada: kõigepealt pesti juuksed ära, mis tähendas seda, et pidid olema pikali ja oma kaelalihastega oma rasket pead ise üleval hoidma. Jube ebamugav.
Nii, sealt pääsenud (kusjuures kogu aeg ma piilusin, et ega ta shampoonitamisega samal ajal kääre kätte ei võta), pandi meid juuksuritooli istuma ja me veelkord täpsustasime üle, et ainult otsad. Yeah, right, ütlen ma selle peale. Kuna juuksurid olid ka suht umbkeelsed, siis tagantjärgi tarkusena tundub, et nad said aru, et me tahame kohalike soenguid. Kõik kohalikud on ühesuguste soengutega, eksole. Minu juuksur, keskealine meesterahvas, oli ka siiralt hämmingus mu lokkidest ja võttis nõuks maksku mis maksab nende vastu võidelda. Algas paaritunnine maraton, kus ta palehigis föönita juukseid sirgeks, sirgendas, ja vahepeal klõpsutas kääre. Kasutades nelja erinevat sorti juuksekääre muuseas. Ahsoo, kamm on ka mainimist väärt – sellel oli järgi jäänud u 8 piid, no oli selline vana ja väsinud kamm :)
Lõpuks suutis ta mu tähelepanu ikkagi piisavalt hajutada ja lõigata juukseid oluliselt rohkem, kui ma tahtsin. Teisisõnu lõikas ta ära vähemalt pooled mu juuksed, nii pikkuselt kui paksuselt (vist arvas, et nii on lihtsam nende lokkidega võidelda), ja suure järjekindlusega sai ta mu juuksed ka pulksirgeks.
Asja positiivseks küljeks oli muidugi see, et juukseid oli vahelduseks võimalik ka kammida. Et hoida positiivset joont, võib kokkuvõtvalt ütelda, et oleks võinud hullemini minna, aga ei läinud (eeldusel, et ma täisid ei saanud :p).
Eks ma Hairhousis nüüd lähen näitan end ette ja lasen siis arvata, et mis lõikus see selline on :)
Viimasel õhtul enne meie äratulekut oli meie võõrustajate juures korraldatud suur pidu kohalike vene kinnisvaraärimeeste auks. Pattaya on põhimõtteliselt nagu kinnisvaraimpeerium ise – siin on kõikvõimalikest rahvustest kinnisvaraarendajaid, -ehitajaid, müüjaid ja ostjaid. Pattaya Hilli korterid algasid mõnesajast tuhandest eesti kroonist, hiigelvillad olid seal mitmekümne tuhande krooni kanti. Siin kandis elab tohututes kogustes valgeid inimesi kas täiskohaga või osa ajast aastas, sest kliima on tõesti hea (no sellist purgaad pole tavaliselt sel ajal kunagi), söök-jook odav, valge liivaga mererand käeulatuses jne. Näiteks soomlastel on siin rajoonis lausa oma kool ja kooliõpetajategagi õnnestus meil tutvuda. Nemad olid oma eluga küll päris rahul, pidavat olema oluliselt stressivabam kui Soomes.
Ühesõnaga nägime oma reisi lõpuks ära päris vene mijardäärid ja tõdesime, et nad pidutsevad nagu meie noorest peast :D. Meie sõime aga arbuusi ja käisime kohalikus massaažisalongis maailma parimat tai massaaži nautimas, viimast korda, lahkumise auks või nii.
Päeva pärast maandusime juba Hong Kongis. Kiire linnatuur, viimane amps värskeid odavaid mereande ja oligi selleks korraks kõik.
Selline lugu sai siis seekord. Kuu aega peaaegu vaba aega läbi nigu niuhti.
Järgmine suurem asi on plaanis ette võtta sügisel: http://www.sandberg.ee/Tiibet-ja-Nepal-12-10--03-11-2012.php. Kõik asjast huvitatud on oodatud kaasa tulema! Mõtelge –2012 lõpus veel Tiibetis ära käia :p
Ja üldse, kes huvitavaid grupireise otsib (väikese grupiga), siis Sandbergi lehelt leiab muidu igasugu huvitavaid sihtkohti ka, www.sandberg.ee.
Mõned inimesed koguvad marke, mõned raha. Mina kogun reisimuljeid. Järgmiste kordadeni!
P.s Mõtlen praegu kahetsusega, et ma pole oma eelise/üle-eelmise aasta Iisraeli ja Gruusia seiklusi märganud kirja panna, aga ju siis polegi alati vaja. Kes aga teab, kuhu ma eelmise aasta Nepaali-muljed üles kribasin, siis iga vihje on teretulnud :)
esmaspäev, 20. veebruar 2012
kolmapäev, 15. veebruar 2012
Käisime siis dzhunglis
Dzhungel
Retsept: võtke mingi tõhusamat sorti trenažöör, tõstke see aurusauna ja hakake väntama. Vat siis saate aru mis tunne meil siin džunglis oli.
Läksime kohaliku kuti Jake’ga (tont teab, mis ta päris nimi oli). Jake on alles suht hiljuti Kambodzhasse tagasi tulnud, kuigi ta on põline kambodzhalane. Nimelt 70ndatel põgenes nende pere Taisse, kus nad elasid põgenikelaagris. Laager ise oli siis selline, et põhimõtteliselt ei tohtinud ruumist välja minna ja korra kui ta 5 aastase poisina seda tegi, peksid Tai sõdurid ta vaeseomaks. Ühesõnaga - sellest tulenevalt oli Jake suht ebastabiilne, muutes meeleolusid kiiremini kui ma silma jõudsin pingutada, aga lõppkokkuvõttes oli ta ikkagi tore. Jake peab meie mõistes siis talu siin kohalikus džunglis, Cardemomi mägede rahvuspargi piiril koos venna ja tädipojaga, noh kasvatab jackfruit’i, mangosid, riisi ja muud – puha orgaaniliselt.
Sõit farmi läks läbi mangroovivõsade, taustaks mägedevaated – ilus! Jake kodu asub nii suures võsas, et paadigagi on keeruline ligi saada. Mingi ime läbi on ta sinna aga suutnud ehitada maja ja tuua lehmad (kõik selle pisikese paadiga). Kujutasime elavalt ette kuidas lehmad paadis kenasti keskel istusid ja äärest kinni hoidsid.
Selle Cardemomi rahvuspargiga on muidu üks kole lugu. Nimelt on Kambodza hea läbisaamise nimel Hiinaga andnud 99 aastaks rendile ühe osa rahvuspargist. Kavalad hiinlased rajavad sinna nüüd hüdroelektrijaama, selleks raiuvad nad seda ühte vähest Kambodzhas säilinud ürgmetsa maha, ehitavad tamme jne. Algul olid nad lubanud tööd kohalikele, nüüdseks on aga rahvusparki juba 8000 hiina töölist toonud – mis te arvate, kas need lähevad kunagi üldse ära? 99 aasta jooksul jõuavad nad kardetavasti maha võtta iga viimase kui hiigelpuu, laastata mangroovisalud ja ära kuivendada/ümber suunata jõed. Jake arvas, et hiinlaste mõte on planeet rüüstata võimalikult ruttu ja kolida siis Kuule. Tundub küll nii… :( Ma usun hiinlaste abiga suudame veel meie eluajal planeedist lahti saada küll. Kohutav.
Jake juures dzhunglisüdames kohtasime rida valgeid mehi, kellest üks näiteks elab kõrval võsas sel ajal kui Euroopas on talv ja teine tuli detsembris Kambodzasse, sai ka Jakega tuttavaks, tuli talle külla ja pole veel jõudnud ära minna.
Aga dzhunglimatkast.
Esiteks oli ilmataat sooja keeranud endiselt 35 kraadi peale (Jake võdistas õlgu kui rääkis, et vahest kui on + 25, peab ta kõikide tekkide all olema, et sooja saada). Selle kuumaga pidime siis turnima mäkke, aga katsu seda teha kui samal ajal kõikvõimalikud taimed püüavad sind võimalikult palju takistada. Kuidagi on siin jah nii, et taimed moodustavad omaalgatuslikke püüniseid. Kui neil õnnestu sind jalust rabada, püüavad nad vähemalt särgist haarata või seljakoti külge klammerduda. Kõigele lisaks on selline huvitav lugu, et puudest haarata ei saa, sest paljud neist on okaste või ogadega. Ahvatlevalt abivalmid liaanisarnased asjad aga lasevad kohe oma ülemisest kinnituskohast lahti nii pea kui nendelt tasakaalus püsimiseks abi otsid (siit tähelepanek, et Tarzan ei saanud nendega ikka koguaeg sõita – need ei ole nii kindlad lihtsalt. Või siis kaalun mina rohkem kui Tarzan).
Ma arvasin, et üle 3 liitri vett ei jõua ma vedada. Noh, see sai otsa poole päevaga. Siin on lihtne, pissil üldse käima ei pea, joo palju tahad, kõik higistad välja. Metsas oli koguaeg nina otsas tilk ja püksisäärtest võis vett välja väänata.
Dzungli kõige imelisemad asukad olid väiksed valged ämblikusarnased loomad, kes nägid välja nagu Avatari puu seemned. Me arvasime algul, et nad ongi sellised võilille lendlevad tupsud. Aga siis tuli välja, et need tupsud lendavad, hüppavad ja on üldse päris teadlikud oma tegevusest. Väga ilusad on ka tulekärbsed, kes pimeduses teevad puu ümber mustreid ja tekitavad tunde, nagu oleks džunglisse järsku jõulukaunistused pandud. Kohtusime ka kohaliku mürkmaoga, kes Jake peaaegu hammustada tahtis, sest noh , talle astuti peaaegu peale. Suht rästiku moodi tegelane oli, sellise leebe näoga (mulle maod muidu suhteliselt sümpatiseerivad). No ta ei näe ka valges midagi, võib-olla sellest malbe nägu. Peale selle mao hammustamist pidi surm saabuma 24 tunni jooksul. See tundub olevat piisava varuga, et valge inimene ikkagi kusagile tsivilisatsiooni arstile jõuaks, arvasime. Aga ega rohkem seda madu ei olnud ka.
Küll oli aga palju herilasi, kellest muidugi mõned ka hammustasid. Õnneks olin ma Vietnamist ostnud püütonirasva kreemi (!!!), mis on mõeldud putuka hammustustega võitlemiseks. Tundub suht tõhus. Millegipärast haiseb see aint nigu kuivand kala, see kreem siis. Seal Vietnamis, muuseas, olid nad üldse madudest igasugu asju teinud. Salve, kreeme ja viimases hädas kui neil muud pähe ei tulnud, topivad veinipudelisse kobramao ja siis müüvad kobraveini. Saad muretseda endale väikese, keskmise, suure või hiigelsuure kobramaoga veinipudeli. Ma ei julgenud osta, esiteks oli mul madudest kahju, teiseks ma kujutasin elavalt ette kuidas see pudel kotis katki läheb ja siis madu elustub ja lennukis paanika tekitab.
Aa, üks lahe asi oli džunglis veel. Teate neid Dr Fish moodsaid teraapiaid? Pistad jalad kusagile vanni, kus on väikesed kalad, kes näksivad ära kõik surnud naharakud, pärast on jalad nagu peale pediküüri. Novot, need kalad elavad siin Kambodzha džunglis. Lähed istud jõe äärde maha, lükkad jalad vette ja kalad tulevad söögijahile ja teevad mõnusa teraapiaseansi. Midagi muuseas maksma ei pea.
Kuigi džunglis on ju varemgi käidud, sain seekord tõsiselt aru, miks dzhunglimatkad on nii puhastava toimega. Nimelt pead sa koguaeg olema 100% kohal, teadvel, hetkes et mitte libastuda, auku kukkuda, valest oksast haarata, mingisse taime kinni jääda. Ei mingit võimalust millegi muu peale mõtelda kui ainult enda ellu- ja terveksjäämisele. Me jäime ellu ja terveks kuigi jalad on sinised. Aga see võib olla ka hoopis paati ronimisest, kuna paadisillad on siin paari meetri kõrgused ja ei oma mingeid redeleid ega üldse mingeid mõistlikke atribuute paati laskumiseks ega paadist väljumiseks.
Dzhunglimatkal ööbitakse võrkkiigedes suht lageda taeva all, et dzhunglihääled oleksid võimalikult maksimumis ja oleks kindlasti selline tunne, et miski loom on sinust täpselt 20 cm kaugusel. Siinsed on väga spetsid, sellised USA armee omad, mille peale käib ka lukuga moskiitovõrk. Peab ütlema, et suutsime juba endale ka sellised muretseda. Ainuke takistus on see, et pole veel kindel kuidas need Eestisse saada, sest seljakotti need ei mahu.
Novot, niipalju siis džunglist.Pildid tulevad jällegi mõni teine kord :)
Retsept: võtke mingi tõhusamat sorti trenažöör, tõstke see aurusauna ja hakake väntama. Vat siis saate aru mis tunne meil siin džunglis oli.
Läksime kohaliku kuti Jake’ga (tont teab, mis ta päris nimi oli). Jake on alles suht hiljuti Kambodzhasse tagasi tulnud, kuigi ta on põline kambodzhalane. Nimelt 70ndatel põgenes nende pere Taisse, kus nad elasid põgenikelaagris. Laager ise oli siis selline, et põhimõtteliselt ei tohtinud ruumist välja minna ja korra kui ta 5 aastase poisina seda tegi, peksid Tai sõdurid ta vaeseomaks. Ühesõnaga - sellest tulenevalt oli Jake suht ebastabiilne, muutes meeleolusid kiiremini kui ma silma jõudsin pingutada, aga lõppkokkuvõttes oli ta ikkagi tore. Jake peab meie mõistes siis talu siin kohalikus džunglis, Cardemomi mägede rahvuspargi piiril koos venna ja tädipojaga, noh kasvatab jackfruit’i, mangosid, riisi ja muud – puha orgaaniliselt.
Sõit farmi läks läbi mangroovivõsade, taustaks mägedevaated – ilus! Jake kodu asub nii suures võsas, et paadigagi on keeruline ligi saada. Mingi ime läbi on ta sinna aga suutnud ehitada maja ja tuua lehmad (kõik selle pisikese paadiga). Kujutasime elavalt ette kuidas lehmad paadis kenasti keskel istusid ja äärest kinni hoidsid.
Selle Cardemomi rahvuspargiga on muidu üks kole lugu. Nimelt on Kambodza hea läbisaamise nimel Hiinaga andnud 99 aastaks rendile ühe osa rahvuspargist. Kavalad hiinlased rajavad sinna nüüd hüdroelektrijaama, selleks raiuvad nad seda ühte vähest Kambodzhas säilinud ürgmetsa maha, ehitavad tamme jne. Algul olid nad lubanud tööd kohalikele, nüüdseks on aga rahvusparki juba 8000 hiina töölist toonud – mis te arvate, kas need lähevad kunagi üldse ära? 99 aasta jooksul jõuavad nad kardetavasti maha võtta iga viimase kui hiigelpuu, laastata mangroovisalud ja ära kuivendada/ümber suunata jõed. Jake arvas, et hiinlaste mõte on planeet rüüstata võimalikult ruttu ja kolida siis Kuule. Tundub küll nii… :( Ma usun hiinlaste abiga suudame veel meie eluajal planeedist lahti saada küll. Kohutav.
Jake juures dzhunglisüdames kohtasime rida valgeid mehi, kellest üks näiteks elab kõrval võsas sel ajal kui Euroopas on talv ja teine tuli detsembris Kambodzasse, sai ka Jakega tuttavaks, tuli talle külla ja pole veel jõudnud ära minna.
Aga dzhunglimatkast.
Esiteks oli ilmataat sooja keeranud endiselt 35 kraadi peale (Jake võdistas õlgu kui rääkis, et vahest kui on + 25, peab ta kõikide tekkide all olema, et sooja saada). Selle kuumaga pidime siis turnima mäkke, aga katsu seda teha kui samal ajal kõikvõimalikud taimed püüavad sind võimalikult palju takistada. Kuidagi on siin jah nii, et taimed moodustavad omaalgatuslikke püüniseid. Kui neil õnnestu sind jalust rabada, püüavad nad vähemalt särgist haarata või seljakoti külge klammerduda. Kõigele lisaks on selline huvitav lugu, et puudest haarata ei saa, sest paljud neist on okaste või ogadega. Ahvatlevalt abivalmid liaanisarnased asjad aga lasevad kohe oma ülemisest kinnituskohast lahti nii pea kui nendelt tasakaalus püsimiseks abi otsid (siit tähelepanek, et Tarzan ei saanud nendega ikka koguaeg sõita – need ei ole nii kindlad lihtsalt. Või siis kaalun mina rohkem kui Tarzan).
Ma arvasin, et üle 3 liitri vett ei jõua ma vedada. Noh, see sai otsa poole päevaga. Siin on lihtne, pissil üldse käima ei pea, joo palju tahad, kõik higistad välja. Metsas oli koguaeg nina otsas tilk ja püksisäärtest võis vett välja väänata.
Dzungli kõige imelisemad asukad olid väiksed valged ämblikusarnased loomad, kes nägid välja nagu Avatari puu seemned. Me arvasime algul, et nad ongi sellised võilille lendlevad tupsud. Aga siis tuli välja, et need tupsud lendavad, hüppavad ja on üldse päris teadlikud oma tegevusest. Väga ilusad on ka tulekärbsed, kes pimeduses teevad puu ümber mustreid ja tekitavad tunde, nagu oleks džunglisse järsku jõulukaunistused pandud. Kohtusime ka kohaliku mürkmaoga, kes Jake peaaegu hammustada tahtis, sest noh , talle astuti peaaegu peale. Suht rästiku moodi tegelane oli, sellise leebe näoga (mulle maod muidu suhteliselt sümpatiseerivad). No ta ei näe ka valges midagi, võib-olla sellest malbe nägu. Peale selle mao hammustamist pidi surm saabuma 24 tunni jooksul. See tundub olevat piisava varuga, et valge inimene ikkagi kusagile tsivilisatsiooni arstile jõuaks, arvasime. Aga ega rohkem seda madu ei olnud ka.
Küll oli aga palju herilasi, kellest muidugi mõned ka hammustasid. Õnneks olin ma Vietnamist ostnud püütonirasva kreemi (!!!), mis on mõeldud putuka hammustustega võitlemiseks. Tundub suht tõhus. Millegipärast haiseb see aint nigu kuivand kala, see kreem siis. Seal Vietnamis, muuseas, olid nad üldse madudest igasugu asju teinud. Salve, kreeme ja viimases hädas kui neil muud pähe ei tulnud, topivad veinipudelisse kobramao ja siis müüvad kobraveini. Saad muretseda endale väikese, keskmise, suure või hiigelsuure kobramaoga veinipudeli. Ma ei julgenud osta, esiteks oli mul madudest kahju, teiseks ma kujutasin elavalt ette kuidas see pudel kotis katki läheb ja siis madu elustub ja lennukis paanika tekitab.
Aa, üks lahe asi oli džunglis veel. Teate neid Dr Fish moodsaid teraapiaid? Pistad jalad kusagile vanni, kus on väikesed kalad, kes näksivad ära kõik surnud naharakud, pärast on jalad nagu peale pediküüri. Novot, need kalad elavad siin Kambodzha džunglis. Lähed istud jõe äärde maha, lükkad jalad vette ja kalad tulevad söögijahile ja teevad mõnusa teraapiaseansi. Midagi muuseas maksma ei pea.
Kuigi džunglis on ju varemgi käidud, sain seekord tõsiselt aru, miks dzhunglimatkad on nii puhastava toimega. Nimelt pead sa koguaeg olema 100% kohal, teadvel, hetkes et mitte libastuda, auku kukkuda, valest oksast haarata, mingisse taime kinni jääda. Ei mingit võimalust millegi muu peale mõtelda kui ainult enda ellu- ja terveksjäämisele. Me jäime ellu ja terveks kuigi jalad on sinised. Aga see võib olla ka hoopis paati ronimisest, kuna paadisillad on siin paari meetri kõrgused ja ei oma mingeid redeleid ega üldse mingeid mõistlikke atribuute paati laskumiseks ega paadist väljumiseks.
Dzhunglimatkal ööbitakse võrkkiigedes suht lageda taeva all, et dzhunglihääled oleksid võimalikult maksimumis ja oleks kindlasti selline tunne, et miski loom on sinust täpselt 20 cm kaugusel. Siinsed on väga spetsid, sellised USA armee omad, mille peale käib ka lukuga moskiitovõrk. Peab ütlema, et suutsime juba endale ka sellised muretseda. Ainuke takistus on see, et pole veel kindel kuidas need Eestisse saada, sest seljakotti need ei mahu.
Novot, niipalju siis džunglist.Pildid tulevad jällegi mõni teine kord :)
esmaspäev, 13. veebruar 2012
Kambodžast
Peale Vietnami on Kambodža kui paradiis. Juba viimases Vietnami linnas olid inimesed palju toredamad kui Saigonis.
Ühesõnaga, ühel ilusal hommikul võtsime siis paadil suuna Phnom Penhi ehk Kambodža poole (kõlab, nagu oleksime ise aerutanud aga noh, ei aerutanud).
Seljakotiga reisimise üks suurimaid eeliseid ja rõõme on minuarust see, et kohtad igasugu erinevaid inimesi, peaaegu eranditult toredaid. Näiteks kohtasid Rebane ja Hunt kahte Karu :p.
Isegi kui pole õrna aimu kuhu lähed ja pole suutnud grammigi eeltööd teha, siis keegi vandersellidest on ikka mõne ööbimisasutuse välja nuhkinud. Kui me Phnom Phenis maabusime, siis loomulikult läks tuktukimeeste seas (no siuksed autorikshad) saabunud turistide pärast kemplemiseks, nii, et lõpuks kaotasime ses mäsus ära ühe Rootsi tüdruku ja ühe Hollandi kuti, kellega samasse külalismajja plaanisime minna.
Kambodzasse jõudes oli Rebane paraku endiselt külili, isegi täiesti uppis, seega pidime ta vahelduseks kohalikku haiglasse kupatama. Muidugi tehti kohe malaariaproov, mille peale mõtlemine ei meeldinud muidugi ühelegi osapoolele, sest Mekongi malaariatüvi on päris kuri. Peale mõnesid liitreid erinevaid veeni tilgutatud vedelikke võttis Rebane jälle enamvähem toru ja tänaseks on ta täiesti inimese nägu jälle. Ja põlndki malaaria, oli mingi kohalik bakterikoloonia. Mind muidugi bakterid eriti ei taha, ma arvan minu sees elutsevad Nepaali-bakterid on kõvemad kui need siinsed :p.
Ühesõnaga – kuna Rebane oli ahistatud tilgutite külge, oli mul võimalus Phnom Pheni omal käel kaeda. Sain paar uskumatult lahedat elamust. No üldiselt kõik teavad, et ma jumaldan üksi reisimist, siis on meeled siis hoopis erksamad (kuigi Rebane on üks vähestest kodanikest kellega koos ma olen nõus seljakotireisima ja kellega reisimine kvalifitseerub kvaliteetreisi alla, sest me oleme samasugused tuisupead ja jumaldame kõike mis on ebatavaline). Ühesõnaga istusin sel päeval tunde Silver Pagoda ühes nurgatemplis ja tegin oma budistlikke praktikaid, mis on sellises õhustikus palju tõhusamad peab ütlema. Oli väga ilus päev.
Teine ülilahe kogemus oli Lonely Planetis palju promotud söögikohas Friends, mis on loodud tänavalaste õpetajate poolt ja toetabki siis nii endiseid kui praeguseid tänavalapsi. Siinkohal pean ma natuke tausta avama. Kambodzas on lastekaitsega seotud teemad väga tõsiselt päevakorras, suuresti tänu lapsprostitutsioonile. Siin on isegi nii, et osadel tuktukimeestel on oma tuktuki küljes vastav sertifikaat, et nad on läbinud lastekaitse koolituse vms. Iga nurga peal on kirjad, et kui näed laste väärkohtlemist helista sinna ja sinna. Isegi koolibussil oli silt „Koolibuss – kui näed, et buss sõidab ohtlikult, helista….“. Nägin ka plakatit „lapsed pole loomaaialoomad, enne kui mõnda lastekodu külastad, mõtle 2 korda“. Väga sümpaatne suhtumine. Noh, ühesõnaga Firends on siis koht, mis on üles ehitatud nende tänavalaste rehabiliteerimiseks. Imelise söögiga, puupüsti rahvast täis koht, kus töötajaiks siis vastavalt tänavalaste õpetaja ja kunagised tänavalapsed ise. Teenitud kasum läheb tänavalaste toetamiseks. Ja teate mis, ma täiesti usun, et see nii ka toimib. Sõin seal muuhulgas päikesekuivatatud tomatite huumust, mis oli nii taevalik, et ma usun selle enda top 3 söögielamustesse kuuluvaks.
Toidust veel – nagu ikka Kagu-Aasias, on siin palju head tänavatoitu ja tänavapuuvilju. Tänavatoit on väga hea ja maksab väga vähe, aga vahest on keeruline selgeks teha, mida ma täpselt tahan, sest inglise keele oskusega on nii, et turismipiirkondades räägitakse päris hästi, aga linna servades või linnast väljas turistiteenindusega mitte seotud inimesed väga ei räägi (kohalikku keelt muidugi räägivad ja vastavad selles sulle täiesti vabalt).
Kohalik toit on amok (no see kmeeri keel ongi üks imelik keel. Orkun on aitäh, kui ütled valesti, orkut, mis jääb paremini meelde onja, siis tähendab see juba tagumikku :D).
Amok on midagi curry-laadset (meie mõistes mõnus soust liha, kala, mereandide või köögiviljaga), süüakse riisiga. Oleme ka üüratus koguses erinevaid puuvilju sisse kühveldanud, millest poolte nimesid ei tea ja osade puhul pole ka päris kindel olnud, kas need ikka söögiks on mõeldud (ühed nägid välja nagu kastekannutoru). Jackfruit, maailma suurim puuvili, mis näeb välja nagu suur siil, on üks lemmikutest näiteks. Üldiselt tundub, et midagi söödamatut pole ma vist suutnud konsumeerida ja tänavapuuviljad ei ole ka liiga teinud.
Küpsetatud ämblikke ja kooritud konni ma pole proovinud, sest ma ju ei söö liha :p
Oluline on ka mainida, et Kambodžas kehtib lisaks kohalikule rahale ka USA dollar. Põhimõtteliselt sülitab isegi pangaautomaat ainult dollareid. Kogu arveldus on dollarites, väike vahetusraha siis kohalikes rielides. Paraku siin nii rikkaks me ei saanud, nagu Vietnamis, kus me olime koguaeg miljonärid. Rielides (ma tõesti ei tea kuidas riel eesti keeles on) on lihtsalt mõned head kümned tuhanded koguaeg taskus.
Kambodzas toodetakse sarnaselt Kagu-Aasiale ka palju igasugu rõivakraami. Turul on eraldi sektsioon muidugi Gucci-mucci jaoks. Lisaks Kevin Clainile võib sealt leida ka originaaltoodangut, sest enamus taolised brändid toodetakse ju kusagil siinsamas ja eks nad siis natuke toodangust teevad ka kohaliku Vene turu jaoks. Jah, sest ühe turu nimi on siin Russian Market, kust võib saada kõikvõimalikke asju, sh osta trükitud US dollareid. Omaette vaatamisväärsus on kohalikud brändid, nagu näiteks Hallo Puppy või Hallo Rabbit. Ja igas kolkakülas, kus vetsu asemel auk, võib näha vanaprouat Louis Vuittoni kotiga, aga see on vist kõikjal Kagu-Aasias nii.
Paljud asjad maksavad siin 1 dollar. Tuktukisõit – 1 dollar. 2 pdl vett – 1 dollar. Massaazh – 1 dollar. T-särk – 1 dollar. Ok, pikem ja korralikum khmeri või tai masaazh, nii pooleteisttunnine võib siiski maksta 4 dollarit. Vahel isegi 6.
Kohalikud inimesed on omaette vaatamisväärsus. Ma ei tea ühtegi teist nii sõbralikku rahvast, ausalt. Üks päev kui tuktukiga kusagile sõitsime, juhtus see, mis Aasias ikka võib juhtuda – tuktuki mees tegelikult ei teadnud kus me sihtkoht asub. Tegime üüratu ringi linnale peale. Ma olin end juba puhevile tõmmanud, sest mõtlesin, et ta nüüd kindlasti küsib topelt raha võrreldes esialgse kokkulepituga – Nepalis või Indias oleks see kindlasti juhtunud nii pika ringi peale. Mis aga siin toimus, oli see, et tuktukijuht lõi silmad maha ja vabandas, et ta õige koha otsimisega meie aega raiskas. Saate aru! Selline rahvas siis…
Nüüd natuke Ankorist.
Ankorisse, õigemini küll Siem Riepi, mis on Ankori külje all asuv turistilinn, läksime jälle bussiga. Kohutav linn see Siem Riep – see eksisteerib vist ainult tänu turistidele (turism on jõudsalt kasvav majandusharu, õnneks on siiski 80% rahvast põlluharijad, ei ole veel üdini rikutud riik ütleks ma seepeale).
Etteruttavalt olgu öeldud, et pidasime Siem Riepis vastu täpselt 2 päeva, sest lisaks tempokale ja intensiivsele klotsivahtimisele (uudissõna laenatud Uhhuduurilt), ei olnud seal midagi teha, kunaks baarist baari jõlkumine ei kõneta hetkel kuidagi ja ega muud seal linnas sees tõesti teha pole.
Seekord kanasid bussis polnud, mis oli tore. Küll aga oli väga palju inimesi, nii palju, et istekohti ei jagunud. Kohalikud olid selle kenasti lahendanud, puistates vahekäiku plasttaburetid, mis moodustas kena tõkkeraja. Lisaks tuvastasime, et enamasti ei ole bussiistme nupp (noh see, millest istet üles-alla liigutada) kuidagi ühenduses istme endaga, nii et istud sellises asendis, nagu iste parasjagu on (ja bussisõit kestab tavaliselt 6-9 tundi).
Bussisõidu ajal, ei, tegelikult igal ajal meeldib kohalikele teha mobiiliga erinevaid kõnesid. Tähelepanelikul vaatlemisel saime aru, et on kahte liiki telefoneerimist – tavaline ja tähtis. Tavaline on selline kõneviis, nagu enamasti kõik me kasutame. Tähtis kõne on selline, et vaatad sissetuleva helina peale telefoni äärmise imestuse ja/või halvakspanuga ja siis demonstratiivselt tõstad eriti suure kaarega kõrva juurde ja röögatad telefoni.
Mobiilikultus muidu pole siin nii suur kui Vietnamis, kus inimesed näperdasid telefoni isegi üksteisega rääkides. Nagu seda teevad ka enamus turistid, muuseas. Tore on ju minna kellegagi koos õhtust sööma ja siis mõlemad ninapidi oma telefonis istuda.
Paar sõna ka liiklusest. See on siin päris pöörane. Jah, mina, kes ma suudan Katmandus normaalselt teed ületada, olen siinsest liiklusest päris hämmingus. Tundub, et vahe on lihtsalt selles, et siin on kiirused suuremad ja esimesed päevad oli teeületamine Vietnamis ikka paras väljakutse. Kambodzas on aga nii, et astud teele isegi siis kui igast suunast tulevad liikurvahendid (sest nende vool ei vaibu kunagi), aga lihtsalt oled enesekindlat nägu ja kuidagi kõik need sajad motikad, tukid ja jalgrattad suudavad sulle otsasõitu vältida. Liiklus käib muidugi igas suunas, eile ööse just imestasime, et ringteel võib ka sõita sedapidi, mispidi just parasjagu tarvilik tundub olevat. Vastassuunavööndis liiklemine on päris tavaline, eriti kui see teekonda lühendab. Äärmine viisakus ja tähelepanelikkus teevad võimalikuks selle, et nad kõik üksteisele otsa ei sõida. Eestis vaevalt selline asi toimiks.
**
Esimene päev Ankoris oli täiesti masendav, sest te ei kujuta ette, et maailmas saab üheski kohas olla nii palju Korea ja Jaapani turiste. Uue trendina ei kanna nad mitte enam 3 erinevat kaamerat, vaid IPadi (millega siis pildistatakse) ja isiklikku profifotograafi. Pidime kõvasti nuputama, kuidas neist pääseda ja toda iidset salapärast linna normaalselt nautida. Lahenduskäiku kuulus näiteks mõne templi öine külastamine (totaalne highlight! Kuu paistab, hiilid kusagile pimedasse, kummastavasse kohta, õhk vibreerib, ühekorraga on õudne ja väga ilus. Ükskõik kuhu pea pöörad, on kellegi silmad – suured buda silmad, mis tunduvad sind jälgivat. Kogu aeg on tunne, et keegi vaatab sind, pöörad ümber – pimedus. Täielik vaikus ja siis kummalised hääled – ja õhku tõuseb tohutus koguses nahkhiiri. Hommikul toimub totaalne müstika kui esimesed päikesekiired hakkavad kujude nägusid ükshaaval valgustama tekitades enneolematu varjude ja valguse mängu). Nii et - kes siiakanti satub, teab mida otsida.
Samuti võib turistidehordidest pääsemiseks katsetada südapäevast ringitrampimist, kui 35kraadi kütab lagipähe ja valged turistid on taandunud. Aga see korealasi väga ei heiduta. Viimasel päeval Angor Watis oli hetk, kus sadu korealase välimusega tegelasi jooksis tormi peauksest sisse, nii, et me vaatasime, kuidas minema saime. Nigu sõda. Lisaks sellele, et neid on Väga Palju, nad on Väga Valjud ja Väga Ebaviisakad (ronivad pildistamise jaoks sinna, kuhu kindlasti ei peaks minema, puistavad sodi maha jne). Ja kannavad eranditult umbes 4 numbrit suuremaid tosse/kingi. Mis mood see on, mina aru ei saa.
Ja muidugi on võimalik külastada vähemolulisi nurgataguseid, kus võib leida lausa turistivabu tsoone. Vahest nõuab see küll füüsilist pingutust, sest kena turistide jaoks kokkuklopsitud laudteed pole rajatud, aga pingutus on seda väärt.
AnkorWat on väidetavalt kui kõikide templite ema või templite Everest või midagi säherdust. Kõige lahedam on see, et keegi ikkagi ei tea päris täpselt miks ja kuidas kõik need hooned ja templid rajatud on, samuti on lahe see, et lisaks ehitiste ilule ja filigraanselt viimistletud detailide rohkusele on neis kirjas palju suurem mõte ja sümbolid: nn taevas ja põrgu, üla-ja allilmad, maailma loomise lugu, universumi olemus, ühest ilmast teise liikumine vastavalt liikumisele hoonetes jms. Nii näiteks on Ankor Watis endas keskel Meru mägi koos teda ümbritseva nelja kontinendiga. Film Ankor Watis teadis rääkida, et kunagise Ankori linna ja kuningriigi vee-ja niisutussüsteemid näiteks olid palju arenenumad kui need, mida täna Kambodzhas kasutatakse. Samuti on kõikide nende hiiglaslike ja väga-väga keerukate ehitiste tegemine nõudnud tipptasemel matemaatikat ja inseneriteadust. See kõik on olemas olnud, millegipärast oleme selle info kaotanud, nagu palju muudki väärtuslikku.
Sellise elutarga tõdemusega siis siinkohal lõpetan.
Kuidagi väga hektiline jutt sai, aga moskiitod närivad mind hirmsal kombel hetkel.Pilte ei suuda ka üles laadida, sest internet on koletult uimane.
Lippangi nüüd, sest džungel ja puutumatud väikesaared ja Taimaa ootavad.
Ühesõnaga, ühel ilusal hommikul võtsime siis paadil suuna Phnom Penhi ehk Kambodža poole (kõlab, nagu oleksime ise aerutanud aga noh, ei aerutanud).
Seljakotiga reisimise üks suurimaid eeliseid ja rõõme on minuarust see, et kohtad igasugu erinevaid inimesi, peaaegu eranditult toredaid. Näiteks kohtasid Rebane ja Hunt kahte Karu :p.
Isegi kui pole õrna aimu kuhu lähed ja pole suutnud grammigi eeltööd teha, siis keegi vandersellidest on ikka mõne ööbimisasutuse välja nuhkinud. Kui me Phnom Phenis maabusime, siis loomulikult läks tuktukimeeste seas (no siuksed autorikshad) saabunud turistide pärast kemplemiseks, nii, et lõpuks kaotasime ses mäsus ära ühe Rootsi tüdruku ja ühe Hollandi kuti, kellega samasse külalismajja plaanisime minna.
Kambodzasse jõudes oli Rebane paraku endiselt külili, isegi täiesti uppis, seega pidime ta vahelduseks kohalikku haiglasse kupatama. Muidugi tehti kohe malaariaproov, mille peale mõtlemine ei meeldinud muidugi ühelegi osapoolele, sest Mekongi malaariatüvi on päris kuri. Peale mõnesid liitreid erinevaid veeni tilgutatud vedelikke võttis Rebane jälle enamvähem toru ja tänaseks on ta täiesti inimese nägu jälle. Ja põlndki malaaria, oli mingi kohalik bakterikoloonia. Mind muidugi bakterid eriti ei taha, ma arvan minu sees elutsevad Nepaali-bakterid on kõvemad kui need siinsed :p.
Ühesõnaga – kuna Rebane oli ahistatud tilgutite külge, oli mul võimalus Phnom Pheni omal käel kaeda. Sain paar uskumatult lahedat elamust. No üldiselt kõik teavad, et ma jumaldan üksi reisimist, siis on meeled siis hoopis erksamad (kuigi Rebane on üks vähestest kodanikest kellega koos ma olen nõus seljakotireisima ja kellega reisimine kvalifitseerub kvaliteetreisi alla, sest me oleme samasugused tuisupead ja jumaldame kõike mis on ebatavaline). Ühesõnaga istusin sel päeval tunde Silver Pagoda ühes nurgatemplis ja tegin oma budistlikke praktikaid, mis on sellises õhustikus palju tõhusamad peab ütlema. Oli väga ilus päev.
Teine ülilahe kogemus oli Lonely Planetis palju promotud söögikohas Friends, mis on loodud tänavalaste õpetajate poolt ja toetabki siis nii endiseid kui praeguseid tänavalapsi. Siinkohal pean ma natuke tausta avama. Kambodzas on lastekaitsega seotud teemad väga tõsiselt päevakorras, suuresti tänu lapsprostitutsioonile. Siin on isegi nii, et osadel tuktukimeestel on oma tuktuki küljes vastav sertifikaat, et nad on läbinud lastekaitse koolituse vms. Iga nurga peal on kirjad, et kui näed laste väärkohtlemist helista sinna ja sinna. Isegi koolibussil oli silt „Koolibuss – kui näed, et buss sõidab ohtlikult, helista….“. Nägin ka plakatit „lapsed pole loomaaialoomad, enne kui mõnda lastekodu külastad, mõtle 2 korda“. Väga sümpaatne suhtumine. Noh, ühesõnaga Firends on siis koht, mis on üles ehitatud nende tänavalaste rehabiliteerimiseks. Imelise söögiga, puupüsti rahvast täis koht, kus töötajaiks siis vastavalt tänavalaste õpetaja ja kunagised tänavalapsed ise. Teenitud kasum läheb tänavalaste toetamiseks. Ja teate mis, ma täiesti usun, et see nii ka toimib. Sõin seal muuhulgas päikesekuivatatud tomatite huumust, mis oli nii taevalik, et ma usun selle enda top 3 söögielamustesse kuuluvaks.
Toidust veel – nagu ikka Kagu-Aasias, on siin palju head tänavatoitu ja tänavapuuvilju. Tänavatoit on väga hea ja maksab väga vähe, aga vahest on keeruline selgeks teha, mida ma täpselt tahan, sest inglise keele oskusega on nii, et turismipiirkondades räägitakse päris hästi, aga linna servades või linnast väljas turistiteenindusega mitte seotud inimesed väga ei räägi (kohalikku keelt muidugi räägivad ja vastavad selles sulle täiesti vabalt).
Kohalik toit on amok (no see kmeeri keel ongi üks imelik keel. Orkun on aitäh, kui ütled valesti, orkut, mis jääb paremini meelde onja, siis tähendab see juba tagumikku :D).
Amok on midagi curry-laadset (meie mõistes mõnus soust liha, kala, mereandide või köögiviljaga), süüakse riisiga. Oleme ka üüratus koguses erinevaid puuvilju sisse kühveldanud, millest poolte nimesid ei tea ja osade puhul pole ka päris kindel olnud, kas need ikka söögiks on mõeldud (ühed nägid välja nagu kastekannutoru). Jackfruit, maailma suurim puuvili, mis näeb välja nagu suur siil, on üks lemmikutest näiteks. Üldiselt tundub, et midagi söödamatut pole ma vist suutnud konsumeerida ja tänavapuuviljad ei ole ka liiga teinud.
Küpsetatud ämblikke ja kooritud konni ma pole proovinud, sest ma ju ei söö liha :p
Oluline on ka mainida, et Kambodžas kehtib lisaks kohalikule rahale ka USA dollar. Põhimõtteliselt sülitab isegi pangaautomaat ainult dollareid. Kogu arveldus on dollarites, väike vahetusraha siis kohalikes rielides. Paraku siin nii rikkaks me ei saanud, nagu Vietnamis, kus me olime koguaeg miljonärid. Rielides (ma tõesti ei tea kuidas riel eesti keeles on) on lihtsalt mõned head kümned tuhanded koguaeg taskus.
Kambodzas toodetakse sarnaselt Kagu-Aasiale ka palju igasugu rõivakraami. Turul on eraldi sektsioon muidugi Gucci-mucci jaoks. Lisaks Kevin Clainile võib sealt leida ka originaaltoodangut, sest enamus taolised brändid toodetakse ju kusagil siinsamas ja eks nad siis natuke toodangust teevad ka kohaliku Vene turu jaoks. Jah, sest ühe turu nimi on siin Russian Market, kust võib saada kõikvõimalikke asju, sh osta trükitud US dollareid. Omaette vaatamisväärsus on kohalikud brändid, nagu näiteks Hallo Puppy või Hallo Rabbit. Ja igas kolkakülas, kus vetsu asemel auk, võib näha vanaprouat Louis Vuittoni kotiga, aga see on vist kõikjal Kagu-Aasias nii.
Paljud asjad maksavad siin 1 dollar. Tuktukisõit – 1 dollar. 2 pdl vett – 1 dollar. Massaazh – 1 dollar. T-särk – 1 dollar. Ok, pikem ja korralikum khmeri või tai masaazh, nii pooleteisttunnine võib siiski maksta 4 dollarit. Vahel isegi 6.
Kohalikud inimesed on omaette vaatamisväärsus. Ma ei tea ühtegi teist nii sõbralikku rahvast, ausalt. Üks päev kui tuktukiga kusagile sõitsime, juhtus see, mis Aasias ikka võib juhtuda – tuktuki mees tegelikult ei teadnud kus me sihtkoht asub. Tegime üüratu ringi linnale peale. Ma olin end juba puhevile tõmmanud, sest mõtlesin, et ta nüüd kindlasti küsib topelt raha võrreldes esialgse kokkulepituga – Nepalis või Indias oleks see kindlasti juhtunud nii pika ringi peale. Mis aga siin toimus, oli see, et tuktukijuht lõi silmad maha ja vabandas, et ta õige koha otsimisega meie aega raiskas. Saate aru! Selline rahvas siis…
Nüüd natuke Ankorist.
Ankorisse, õigemini küll Siem Riepi, mis on Ankori külje all asuv turistilinn, läksime jälle bussiga. Kohutav linn see Siem Riep – see eksisteerib vist ainult tänu turistidele (turism on jõudsalt kasvav majandusharu, õnneks on siiski 80% rahvast põlluharijad, ei ole veel üdini rikutud riik ütleks ma seepeale).
Etteruttavalt olgu öeldud, et pidasime Siem Riepis vastu täpselt 2 päeva, sest lisaks tempokale ja intensiivsele klotsivahtimisele (uudissõna laenatud Uhhuduurilt), ei olnud seal midagi teha, kunaks baarist baari jõlkumine ei kõneta hetkel kuidagi ja ega muud seal linnas sees tõesti teha pole.
Seekord kanasid bussis polnud, mis oli tore. Küll aga oli väga palju inimesi, nii palju, et istekohti ei jagunud. Kohalikud olid selle kenasti lahendanud, puistates vahekäiku plasttaburetid, mis moodustas kena tõkkeraja. Lisaks tuvastasime, et enamasti ei ole bussiistme nupp (noh see, millest istet üles-alla liigutada) kuidagi ühenduses istme endaga, nii et istud sellises asendis, nagu iste parasjagu on (ja bussisõit kestab tavaliselt 6-9 tundi).
Bussisõidu ajal, ei, tegelikult igal ajal meeldib kohalikele teha mobiiliga erinevaid kõnesid. Tähelepanelikul vaatlemisel saime aru, et on kahte liiki telefoneerimist – tavaline ja tähtis. Tavaline on selline kõneviis, nagu enamasti kõik me kasutame. Tähtis kõne on selline, et vaatad sissetuleva helina peale telefoni äärmise imestuse ja/või halvakspanuga ja siis demonstratiivselt tõstad eriti suure kaarega kõrva juurde ja röögatad telefoni.
Mobiilikultus muidu pole siin nii suur kui Vietnamis, kus inimesed näperdasid telefoni isegi üksteisega rääkides. Nagu seda teevad ka enamus turistid, muuseas. Tore on ju minna kellegagi koos õhtust sööma ja siis mõlemad ninapidi oma telefonis istuda.
Paar sõna ka liiklusest. See on siin päris pöörane. Jah, mina, kes ma suudan Katmandus normaalselt teed ületada, olen siinsest liiklusest päris hämmingus. Tundub, et vahe on lihtsalt selles, et siin on kiirused suuremad ja esimesed päevad oli teeületamine Vietnamis ikka paras väljakutse. Kambodzas on aga nii, et astud teele isegi siis kui igast suunast tulevad liikurvahendid (sest nende vool ei vaibu kunagi), aga lihtsalt oled enesekindlat nägu ja kuidagi kõik need sajad motikad, tukid ja jalgrattad suudavad sulle otsasõitu vältida. Liiklus käib muidugi igas suunas, eile ööse just imestasime, et ringteel võib ka sõita sedapidi, mispidi just parasjagu tarvilik tundub olevat. Vastassuunavööndis liiklemine on päris tavaline, eriti kui see teekonda lühendab. Äärmine viisakus ja tähelepanelikkus teevad võimalikuks selle, et nad kõik üksteisele otsa ei sõida. Eestis vaevalt selline asi toimiks.
**
Esimene päev Ankoris oli täiesti masendav, sest te ei kujuta ette, et maailmas saab üheski kohas olla nii palju Korea ja Jaapani turiste. Uue trendina ei kanna nad mitte enam 3 erinevat kaamerat, vaid IPadi (millega siis pildistatakse) ja isiklikku profifotograafi. Pidime kõvasti nuputama, kuidas neist pääseda ja toda iidset salapärast linna normaalselt nautida. Lahenduskäiku kuulus näiteks mõne templi öine külastamine (totaalne highlight! Kuu paistab, hiilid kusagile pimedasse, kummastavasse kohta, õhk vibreerib, ühekorraga on õudne ja väga ilus. Ükskõik kuhu pea pöörad, on kellegi silmad – suured buda silmad, mis tunduvad sind jälgivat. Kogu aeg on tunne, et keegi vaatab sind, pöörad ümber – pimedus. Täielik vaikus ja siis kummalised hääled – ja õhku tõuseb tohutus koguses nahkhiiri. Hommikul toimub totaalne müstika kui esimesed päikesekiired hakkavad kujude nägusid ükshaaval valgustama tekitades enneolematu varjude ja valguse mängu). Nii et - kes siiakanti satub, teab mida otsida.
Samuti võib turistidehordidest pääsemiseks katsetada südapäevast ringitrampimist, kui 35kraadi kütab lagipähe ja valged turistid on taandunud. Aga see korealasi väga ei heiduta. Viimasel päeval Angor Watis oli hetk, kus sadu korealase välimusega tegelasi jooksis tormi peauksest sisse, nii, et me vaatasime, kuidas minema saime. Nigu sõda. Lisaks sellele, et neid on Väga Palju, nad on Väga Valjud ja Väga Ebaviisakad (ronivad pildistamise jaoks sinna, kuhu kindlasti ei peaks minema, puistavad sodi maha jne). Ja kannavad eranditult umbes 4 numbrit suuremaid tosse/kingi. Mis mood see on, mina aru ei saa.
Ja muidugi on võimalik külastada vähemolulisi nurgataguseid, kus võib leida lausa turistivabu tsoone. Vahest nõuab see küll füüsilist pingutust, sest kena turistide jaoks kokkuklopsitud laudteed pole rajatud, aga pingutus on seda väärt.
AnkorWat on väidetavalt kui kõikide templite ema või templite Everest või midagi säherdust. Kõige lahedam on see, et keegi ikkagi ei tea päris täpselt miks ja kuidas kõik need hooned ja templid rajatud on, samuti on lahe see, et lisaks ehitiste ilule ja filigraanselt viimistletud detailide rohkusele on neis kirjas palju suurem mõte ja sümbolid: nn taevas ja põrgu, üla-ja allilmad, maailma loomise lugu, universumi olemus, ühest ilmast teise liikumine vastavalt liikumisele hoonetes jms. Nii näiteks on Ankor Watis endas keskel Meru mägi koos teda ümbritseva nelja kontinendiga. Film Ankor Watis teadis rääkida, et kunagise Ankori linna ja kuningriigi vee-ja niisutussüsteemid näiteks olid palju arenenumad kui need, mida täna Kambodzhas kasutatakse. Samuti on kõikide nende hiiglaslike ja väga-väga keerukate ehitiste tegemine nõudnud tipptasemel matemaatikat ja inseneriteadust. See kõik on olemas olnud, millegipärast oleme selle info kaotanud, nagu palju muudki väärtuslikku.
Sellise elutarga tõdemusega siis siinkohal lõpetan.
Kuidagi väga hektiline jutt sai, aga moskiitod närivad mind hirmsal kombel hetkel.Pilte ei suuda ka üles laadida, sest internet on koletult uimane.
Lippangi nüüd, sest džungel ja puutumatud väikesaared ja Taimaa ootavad.
teisipäev, 7. veebruar 2012
Vietnam ja muud loomad
Ma ei tea, kas ma vahepeal pole üldse blogi pidanud? Mulle nagu meenub, et olen viimase Nepaali (2011) ka kusagile üles pannud, äkki keegi teab aadressi? :p Ühesõnaga – oleme siis otsapidi Kagu-Aasias. Võib kokku võtta, et Vietnam on suhteliselt mõttetu koht, vabandust. Alustasime lõunast, Saigonist. Linn on minu arust segu Yangoonist (Myanmar) ja Kathmandust (Nepal). Teisisõnu, ei midagi uut, kohe liiga tuttavlik. Ainult kodanike kaabud on teistsugused. Yangooniga võrreldes kallim ja tänavatoit ei ole nii hea. Mereannid maksid Myanmaris lihtsalt mitte midagi, siin juba midagi maksavad, mis on kerge pettumus. Lisaks tuleb osa kala konservist, nagu tõdesime.
Otse muidugi Vietnami polnud võimalik jõuda, sest jõudsime HongKongist pileti ostmiseni viimane öö enne väljasõitu. Juhtub noh. Viisa saime välja printida Helsinki lennujaama vip-tsoonis kus töötas tore Eesti poiss Rain, kellele me koledal kombel vahele jäime sellega, et pidasime just kõvasti eesti keeles aru, kuidas business lounge end sisse nihverdada. Olime juba päris hea loo välja mõtelnud ja alustasime selle ettekandmist inglise keeles, kui Rain muigas ja ütles puhtas eesti keeles, et tulge siis sisse :) Piinlik :). Lubasime pühalikult, et püüame edaspidi kahtlustada eestlaste olemasolu igas kohas ja seega teema sõjaplaane vaikse(ma)lt.
Viisapaberid saime vähemalt välja prinditud. Tuleb välja, et Vietnami viisaga on selline lugu, et pead paar päeva ette mingid paberid saatma ja nemad saadavad omakorda loa vastu. Loa peal on veel umbes kolmekümne välismaalase isikuandmed, nagu tuvastasime. Nüüd me teame näiteks Kanadast pärit Caroli ja Ukrainast pärit Ivani kohta ka ühtteist olulist. Nagu nemad ka meie kohta.
Kuna viimasel hetkel ei suutnud me leida paremaid lende kui läbi Singapuri, no läksime siis ka sinna. Paraku oli meie saabudes juba öö, nii, et pidime siis tutvuma öise Singapuriga. Ilusa arhitektuuriga päris mitte-muljet-avaldav maa, tundub. Ma ei usu, et mul seal midagi toredat pikema aja jooksul teha oleks. Nagu tohutusse kaubanduskeskusesse oleks sattunud, natuke nagu Dubai, ainult ilma kaameliteta ja majade all ei näinud kaatriparklaid.
Lõpuks suutsime siiski jõuda ka Vietnami, Ho Chi Minhi, mille palju ilusam nimi on Saigon. Taksojuht, nagu ikka (ma ei tea, kuidas see koguaeg minuga juhtub), ei suutnud aru saada kus hotell asub, nii et me pidime ise kaardi järgi teed juhatama. Tuletame meelde, et tema eeldatavasti on kohalik, aga meie esimest korda siin.
Kahjuks on vietnamlased oma sõja-aega kinni jäänud ja vastavasisulist meelelahutust ja atribuutikat müüakse iga nurga peal ja see on nii rusuv, et nad ise on ka juba täitsa mornid ja kohati kurjad lausa. Kurjus väljendub näiteks selles, et kui sa turistina ei suuda roostes ilma pidurita jalgrattaga orienteeruda piisavalt kiiresti, hakkavad nad möhhitama. Sõjamuuseume on ka siin maal ilmselgelt liiga palju, no ühes käisime. Nüüd ei taha päris mitu aastat ühegi muuseumi lähedalegi minna. Nimelt näikse vietnamlased arvavat, et väga tore on näidata, mida kõik erinevate keemia-jm relvadega võib saavutada. Sõja ajaloost ja tegelikust poindist kui sellisest ülevaadet ei saanudki, küll aga pilte, mis kindlustasid kvaliteetse seikluse unes mitmeks ööks (kui siia juurde lisada veel ülevaade, mida Mekongis elavatest putukatest ja ussidest lugesin, siis mõistate, et meil pole siin kerge :p).
Kõigele lisaks tundub kohalikelt meeldivat vaadata kohhhutavalt halbu USA filme ikka Vietnami sõjast. Ja kõikvõimalikes kohtades saab erinevatest relvadest (tõhusa tasu eest) tulistada. Kole.
Noh, seal Saigonis polnudki suurt midagi teha, peale selle pidime natuke tööd tegema ja veetsime pooled päevad hotellis arvuti taga. Kvaliteetpuhkus ma ütlen. Õnneks oli hotelli katusel bassein ock saun (väljas on 35 kraadi sooja, eksole). Korralikud eestlased muidugi läksid kohe ka sauna, mis osutus vaid veidi palavamaks kui välistemperatuur, aga raskel ajal abiks seegi. Ühel hommikul oli Saigonist juba nii villand, et mõtlesime liikuda edasi, sohu. Mekongi deltasse teisisõnu. Selleks pidime peatuma linnakeses Vinh Long, mille tulemusena mõistsime, et Saigon oli paradiis. Vinh kandideerib üheks maailma mõttetumaks (ja võimalik, et koledamaks) linnaks. Õnneks saime siin süüa väga peenel vietnami kombel mudakala, mille kohalik nimetus on poisson (kõlab jah nagu mürk) ja teine nimetus elevandikõrvakala, ja mille valmistamine ja serveerimine tähendas vähemalt mõningast elamust. Kala, kes näeb välja kole nagu öö, keeratakse nimelt imeõhukese riisipaberi sisse koos salati ja erinevate maitseainetega. Väga peen roog.
Ah jaa, Vinhi sõitsime muidugi kohaliku bussiga. Väärib mainimist, et kui me olime end sinna sisse pakkinud, ütles Rebane ohates, et jumal tänatud – normaalne buss, pole kanu ega midagi. Hetk hiljem muidugi kostis kaagutamist me tooli all, ja seal nad siiski olid – no need kanad. Kanad tõsteti poole tee peal maha, lihtsalt tee äärde. Loodan, et neile tuldi ikka järele sinna. Kuna me ignoreerima nii palju kui võimalik reisiagentuure, siis Mekongi minekuks muidugi me suutsime hankida kohaliku paadimehe, kes rääkis inglise keelt täpselt niipalju kui 3 sõna. Ja ma ei tee nalja, hello, overthere ja kilometer olid tema sõnavarapagas. Siit soovitus, et kui seiklust soovite, võtke ikka umbkeelne giid. Sattusime siis paariks päevaks Mekongi deltale sõitma ja matkama (mille käigus olete sunnitud vaatama krokusid ja palju imelikke kalu ja eriti palju mudast vett jms), mis päädis paadimehe peresse integreerumisega. Suutsime end sealt siiski välja osta ja õnnelikult maismaale naasta.
Siin Mekongi delta:
Kõigele lisaks olime sunnitud külalislahkust mitte kuritarvitamise huvides sööma halvaks läinud piimast tehtud jäätist ja muna, mis oli tehtud igatahes mitte kanast :D. Ühesõnaga – tõe huvides tuleb mainida, et Rebane nüüd külili ja püüame teda vaheldumisi Pepsi ja mantraveega tohterdada. Kuna Mekongis on ka malaariasääsed, siis ma väga loodan, et häda põhjus on siiski jäätises, mitte mõnes tigedas sääses.
Ja siin toimub ootamatu integreerumine paadimehe perre.
Hetkel olema Chao Docis, mis on esimene tõsiselt nunnu linn, mäevaadetega ja puha. Nagu Nepaal! :p
Kohe bussijaamas suutsid kaks kohalikku tüüpi meid ära rääkida, et me motikatega linna sõidaksime. Kuigi täna hommikul olin ma veel 100% kindel, et seda nalja ma ei tee, siis kuidagi lõunaks oli see otsus kustunud ja no siis me siin sõitsimegi, hiigelsuured seljakotid kusagil motikaküljes kõlkumas. Homme tahaks Kambodzhasse minna, kui Rebane toru võtab ja kui me viitsime välja uurida, et kas midagi viisa jaoks ka tegema peab. Hetkel sõin just tänavasöögikohas 4 krooni eest imehead nuudlirooga ja hängin nüüd natuke veel levis, kohalikus motopoes muuseas. Imelikul kombel ei pane keegi ei tähele ega imeks mu siinviibimist.
Hääd kodumaalased, jah, ma pean seda siiski veel kord ütlema - temperatuur väljas on u 35 - ja see pole miinus :p.
Otse muidugi Vietnami polnud võimalik jõuda, sest jõudsime HongKongist pileti ostmiseni viimane öö enne väljasõitu. Juhtub noh. Viisa saime välja printida Helsinki lennujaama vip-tsoonis kus töötas tore Eesti poiss Rain, kellele me koledal kombel vahele jäime sellega, et pidasime just kõvasti eesti keeles aru, kuidas business lounge end sisse nihverdada. Olime juba päris hea loo välja mõtelnud ja alustasime selle ettekandmist inglise keeles, kui Rain muigas ja ütles puhtas eesti keeles, et tulge siis sisse :) Piinlik :). Lubasime pühalikult, et püüame edaspidi kahtlustada eestlaste olemasolu igas kohas ja seega teema sõjaplaane vaikse(ma)lt.
Viisapaberid saime vähemalt välja prinditud. Tuleb välja, et Vietnami viisaga on selline lugu, et pead paar päeva ette mingid paberid saatma ja nemad saadavad omakorda loa vastu. Loa peal on veel umbes kolmekümne välismaalase isikuandmed, nagu tuvastasime. Nüüd me teame näiteks Kanadast pärit Caroli ja Ukrainast pärit Ivani kohta ka ühtteist olulist. Nagu nemad ka meie kohta.
Kuna viimasel hetkel ei suutnud me leida paremaid lende kui läbi Singapuri, no läksime siis ka sinna. Paraku oli meie saabudes juba öö, nii, et pidime siis tutvuma öise Singapuriga. Ilusa arhitektuuriga päris mitte-muljet-avaldav maa, tundub. Ma ei usu, et mul seal midagi toredat pikema aja jooksul teha oleks. Nagu tohutusse kaubanduskeskusesse oleks sattunud, natuke nagu Dubai, ainult ilma kaameliteta ja majade all ei näinud kaatriparklaid.
Lõpuks suutsime siiski jõuda ka Vietnami, Ho Chi Minhi, mille palju ilusam nimi on Saigon. Taksojuht, nagu ikka (ma ei tea, kuidas see koguaeg minuga juhtub), ei suutnud aru saada kus hotell asub, nii et me pidime ise kaardi järgi teed juhatama. Tuletame meelde, et tema eeldatavasti on kohalik, aga meie esimest korda siin.
Kahjuks on vietnamlased oma sõja-aega kinni jäänud ja vastavasisulist meelelahutust ja atribuutikat müüakse iga nurga peal ja see on nii rusuv, et nad ise on ka juba täitsa mornid ja kohati kurjad lausa. Kurjus väljendub näiteks selles, et kui sa turistina ei suuda roostes ilma pidurita jalgrattaga orienteeruda piisavalt kiiresti, hakkavad nad möhhitama. Sõjamuuseume on ka siin maal ilmselgelt liiga palju, no ühes käisime. Nüüd ei taha päris mitu aastat ühegi muuseumi lähedalegi minna. Nimelt näikse vietnamlased arvavat, et väga tore on näidata, mida kõik erinevate keemia-jm relvadega võib saavutada. Sõja ajaloost ja tegelikust poindist kui sellisest ülevaadet ei saanudki, küll aga pilte, mis kindlustasid kvaliteetse seikluse unes mitmeks ööks (kui siia juurde lisada veel ülevaade, mida Mekongis elavatest putukatest ja ussidest lugesin, siis mõistate, et meil pole siin kerge :p).
Kõigele lisaks tundub kohalikelt meeldivat vaadata kohhhutavalt halbu USA filme ikka Vietnami sõjast. Ja kõikvõimalikes kohtades saab erinevatest relvadest (tõhusa tasu eest) tulistada. Kole.
Noh, seal Saigonis polnudki suurt midagi teha, peale selle pidime natuke tööd tegema ja veetsime pooled päevad hotellis arvuti taga. Kvaliteetpuhkus ma ütlen. Õnneks oli hotelli katusel bassein ock saun (väljas on 35 kraadi sooja, eksole). Korralikud eestlased muidugi läksid kohe ka sauna, mis osutus vaid veidi palavamaks kui välistemperatuur, aga raskel ajal abiks seegi. Ühel hommikul oli Saigonist juba nii villand, et mõtlesime liikuda edasi, sohu. Mekongi deltasse teisisõnu. Selleks pidime peatuma linnakeses Vinh Long, mille tulemusena mõistsime, et Saigon oli paradiis. Vinh kandideerib üheks maailma mõttetumaks (ja võimalik, et koledamaks) linnaks. Õnneks saime siin süüa väga peenel vietnami kombel mudakala, mille kohalik nimetus on poisson (kõlab jah nagu mürk) ja teine nimetus elevandikõrvakala, ja mille valmistamine ja serveerimine tähendas vähemalt mõningast elamust. Kala, kes näeb välja kole nagu öö, keeratakse nimelt imeõhukese riisipaberi sisse koos salati ja erinevate maitseainetega. Väga peen roog.
Ah jaa, Vinhi sõitsime muidugi kohaliku bussiga. Väärib mainimist, et kui me olime end sinna sisse pakkinud, ütles Rebane ohates, et jumal tänatud – normaalne buss, pole kanu ega midagi. Hetk hiljem muidugi kostis kaagutamist me tooli all, ja seal nad siiski olid – no need kanad. Kanad tõsteti poole tee peal maha, lihtsalt tee äärde. Loodan, et neile tuldi ikka järele sinna. Kuna me ignoreerima nii palju kui võimalik reisiagentuure, siis Mekongi minekuks muidugi me suutsime hankida kohaliku paadimehe, kes rääkis inglise keelt täpselt niipalju kui 3 sõna. Ja ma ei tee nalja, hello, overthere ja kilometer olid tema sõnavarapagas. Siit soovitus, et kui seiklust soovite, võtke ikka umbkeelne giid. Sattusime siis paariks päevaks Mekongi deltale sõitma ja matkama (mille käigus olete sunnitud vaatama krokusid ja palju imelikke kalu ja eriti palju mudast vett jms), mis päädis paadimehe peresse integreerumisega. Suutsime end sealt siiski välja osta ja õnnelikult maismaale naasta.
Siin Mekongi delta:
Kõigele lisaks olime sunnitud külalislahkust mitte kuritarvitamise huvides sööma halvaks läinud piimast tehtud jäätist ja muna, mis oli tehtud igatahes mitte kanast :D. Ühesõnaga – tõe huvides tuleb mainida, et Rebane nüüd külili ja püüame teda vaheldumisi Pepsi ja mantraveega tohterdada. Kuna Mekongis on ka malaariasääsed, siis ma väga loodan, et häda põhjus on siiski jäätises, mitte mõnes tigedas sääses.
Ja siin toimub ootamatu integreerumine paadimehe perre.
Hetkel olema Chao Docis, mis on esimene tõsiselt nunnu linn, mäevaadetega ja puha. Nagu Nepaal! :p
Kohe bussijaamas suutsid kaks kohalikku tüüpi meid ära rääkida, et me motikatega linna sõidaksime. Kuigi täna hommikul olin ma veel 100% kindel, et seda nalja ma ei tee, siis kuidagi lõunaks oli see otsus kustunud ja no siis me siin sõitsimegi, hiigelsuured seljakotid kusagil motikaküljes kõlkumas. Homme tahaks Kambodzhasse minna, kui Rebane toru võtab ja kui me viitsime välja uurida, et kas midagi viisa jaoks ka tegema peab. Hetkel sõin just tänavasöögikohas 4 krooni eest imehead nuudlirooga ja hängin nüüd natuke veel levis, kohalikus motopoes muuseas. Imelikul kombel ei pane keegi ei tähele ega imeks mu siinviibimist.
Hääd kodumaalased, jah, ma pean seda siiski veel kord ütlema - temperatuur väljas on u 35 - ja see pole miinus :p.
pühapäev, 7. veebruar 2010
Epiloog ;)
Ega's muud, kui selleks korraks on ringirändamine otsa saanud. Hiina-Nepal-Myanmar - suurepärane valik, ma pean tõdema.
Tulin koju, tegin kooli lõpueksamid-värgid ära. Sain diplomi ka kätte.
Nüüd mõtlen, et kuhu järgmisena :). Tahaks Siberian-transiga minna läbi Siberi Mongooliasse. Näiteks. Tõmbab ka Uus-Meremaa-Tonga etc. Jaapanis tahaks ära käia. Kolmik: Laos-Kambodza-Vietnam vajaks ülevaatamist. Brasiilia ja Peruu kutsuvad... Samas Nepali peaks hiljemalt aasta pärast ikka jälle minema...
Aga mis siin salata, kõigepealt oleks vaja hoopis selleks kõigeks raha teenida. Eks ma siis, kui uus reisuraha koos, teavitan KUHU järgmisena.
Aitäh teile, kes te mu blogi lugesite. Järgmiste kordadeni! :)
Tulin koju, tegin kooli lõpueksamid-värgid ära. Sain diplomi ka kätte.
Nüüd mõtlen, et kuhu järgmisena :). Tahaks Siberian-transiga minna läbi Siberi Mongooliasse. Näiteks. Tõmbab ka Uus-Meremaa-Tonga etc. Jaapanis tahaks ära käia. Kolmik: Laos-Kambodza-Vietnam vajaks ülevaatamist. Brasiilia ja Peruu kutsuvad... Samas Nepali peaks hiljemalt aasta pärast ikka jälle minema...
Aga mis siin salata, kõigepealt oleks vaja hoopis selleks kõigeks raha teenida. Eks ma siis, kui uus reisuraha koos, teavitan KUHU järgmisena.
Aitäh teile, kes te mu blogi lugesite. Järgmiste kordadeni! :)
pühapäev, 17. jaanuar 2010
Myanmar on kummaline
Ma arvasin, et peale Nepali on mind raske üllatada. Tuhkagi. Myanmar on üks kummalisemaid maid, mida nähtud.
Esiteks, seal on kaheksapäevased nädalad. Lõpuks on küll kokku sama pikk see nädal, sest kolmapäev koosneb kahest päevast. Lihtsalt.
Ühtegi sularahaautomaati pole. Vahetada saab ainult Teatud seeria tuttuusi US dollareid.
Kõikidel meestel on veripunased hambad. Sest nad närivad mingit tubaka ja pähklisegu. Seega - kõik näevad välja nagu vampiirid. Ja siis seda punast plöga sülitatakse koguaeg igale poole, ole mees ja vaata et pihta ei saa.
Kõik mehed kannavad seelikuid. Selles mõttes on võrdõiguslik riik.
Eelmine aasta kaaperdas valitsus ühe lennuki, mis pidi Myanmarist välja lendama. Juhtub.
250 km läbimiseks ööbussiga (milles on 30 minti jääkülma konditsioneeri ja siis 30 min tulikuuma soojendust) läheb keskmiselt 15 tundi. Järele proovitud - mitte kõige mugavam.
Söök on imehea ja maksab mitte midagi (peamiselt mereannid ja puuviljad). Järgi proovitud - super! :)
Inimesed on pelglikud, pelgavad hirmsasti võimul olevat huntat, kelle nuhid on iga nurga peal. Natuke rääkima hakkad valitsusest või poliitikast, pannakse kohe 15 aastaks vangi. Nagu näha, meid siiski ei pandud. Üldse ei olnud meil valitsusega muud erilist kokkupuudet kui mõned check-pointi kontrollid (kus sind üles rivistatakse ja passi andmed üles kirjutatakse). Siis korra hääletasime ja sõitsime valitsuse dzhiibiga (ja Kairil oli migreen ja ta pidi iga 20 minuti järgi oksendama, kuid valitsusametnikud säilitasid oma viisakuse ka selles olukorras). Ja korra nägime, kuidas relvastatud sõjavägi saja autoga läbi linna sõitis, lihtsalt meelde tuletamaks, et nad on olemas.
Inle järve inimesed on imelikud. Lambist on ehitanud kogu elamise, kaasa arvatud põllupidamise järve peale. Mingil moel kogu kupatus ei upu. Teede asemel on kanalid ja auto asemel paadid. Ökonoomne.
Pole mingi ime, kui näed mõnda linna, kuhu on ehitatud mõnisada budistlikku stuupat. Kõik on budistid ja stuupa ehitamine tundub olevat iga mehe püha kohus ja elu mõte. Karta on, et stuupasid on sama palju kui rahvast. Mõni neist on nii suur, et teeb meie Nigulistelegi silmad ette. Mõni on tilluke, et pista või tasku. Munkasid ja nunnasid on ka jalaga segada. Meile meeldisid mungad, kes seda punast plöga ei närinud.
Delta-regioonis on maailma kõige puutumatumad valgeliivarannad. Kuna turistid eriti Myamaris hetkel ei käi ja tõtt öelda pole vist valitsuse poolt väga teretulnud ka, siis võid vabalt minna ja omada paar päeva mitu-mitusada meetrit oma randa. Enne peab muidugi paberid hankima, et sinna piirkonda sisse saada. Paberile pead kirjutama lubaduse,et sa ei korralda poliitilisi aktsioone ja ei räägi poliitikast. siis saad loa, kus mitu templit ja tähtsad allkirjad all.
Muuseas, huntale meeldivat rohkem grupituristid, sest siis ei satuta kohalikega rääkima. Meie sattusime koguaeg kohalikega rääkima, no me polnud grupiga ka. Hirmus palju kasulikku informatsiooni, ei teagi mida rääkida tohib ja kas hunta võib ka siia järgi tulla?
Kohalikud muusikavideod on ainult õnnetust armastusest ja enamus videod lõpevad enesetapuga küll läbi mahalaskmise, küll läbi mürgitamise. Ma mõtlen, mis eeskuju sellest noorsoole küll on.
Ärge kunagi minge maniküüri või pediküüri Myanmaris. Neil on asjast teine arusaam. Põhimõtteliselt tähendab see nende jaoks vaid küünte lõikamist, soovitavalt võimalikult ebatasaselt. Küll aga soovitan soojalt traditsioonilist Myanmari massaazhi, mis on üks paremaid asju üldse. Nõrganärvilised ei tohiks vahepeal silmi lahti teha, sest siis on näha, et massöör tatsub su otas paljaste jalgadega.
Mobiilid on vaid väga rikastel. Telefonikaardi hind algab 1000 dollarist, telefonid 700 dollarist. Ühe maailma vaesema maa jaoks on see ütleme, et ülijabur. Seega see on peamiselt valitsuse privileeg, kes "juhuslikult" kõik on üksteisega suguluses.
Iga asja jaoks on must turg. Bensiini saad osta limonaadipudelites näiteks mõne palmipuu alt.
Kas ma läheks sinna tagasi? Uhh, iga kell. Mõne nädalaga ei näe ju pooltki (eriti arvestades, et kõikide vahemaade läbimine võtab meeletu aja). Kogu reisi eelarve (üle 2 ndl kõik kohalikud sõidud, kaasa arvatud lennud, majutused, söögid 10 x päevas (sest kõik on niiiii hea), õlled ja veinid, suveniirid (ja mitte vähe), taksosõidud, lennujaamamaksud, annetused kohalikele kloostritele ja muu pudipadi) kokku u 700 USDi. Pole just palju kohti, kus see nii võimalik oleks, onja.
Esiteks, seal on kaheksapäevased nädalad. Lõpuks on küll kokku sama pikk see nädal, sest kolmapäev koosneb kahest päevast. Lihtsalt.
Ühtegi sularahaautomaati pole. Vahetada saab ainult Teatud seeria tuttuusi US dollareid.
Kõikidel meestel on veripunased hambad. Sest nad närivad mingit tubaka ja pähklisegu. Seega - kõik näevad välja nagu vampiirid. Ja siis seda punast plöga sülitatakse koguaeg igale poole, ole mees ja vaata et pihta ei saa.
Kõik mehed kannavad seelikuid. Selles mõttes on võrdõiguslik riik.
Eelmine aasta kaaperdas valitsus ühe lennuki, mis pidi Myanmarist välja lendama. Juhtub.
250 km läbimiseks ööbussiga (milles on 30 minti jääkülma konditsioneeri ja siis 30 min tulikuuma soojendust) läheb keskmiselt 15 tundi. Järele proovitud - mitte kõige mugavam.
Söök on imehea ja maksab mitte midagi (peamiselt mereannid ja puuviljad). Järgi proovitud - super! :)
Inimesed on pelglikud, pelgavad hirmsasti võimul olevat huntat, kelle nuhid on iga nurga peal. Natuke rääkima hakkad valitsusest või poliitikast, pannakse kohe 15 aastaks vangi. Nagu näha, meid siiski ei pandud. Üldse ei olnud meil valitsusega muud erilist kokkupuudet kui mõned check-pointi kontrollid (kus sind üles rivistatakse ja passi andmed üles kirjutatakse). Siis korra hääletasime ja sõitsime valitsuse dzhiibiga (ja Kairil oli migreen ja ta pidi iga 20 minuti järgi oksendama, kuid valitsusametnikud säilitasid oma viisakuse ka selles olukorras). Ja korra nägime, kuidas relvastatud sõjavägi saja autoga läbi linna sõitis, lihtsalt meelde tuletamaks, et nad on olemas.
Inle järve inimesed on imelikud. Lambist on ehitanud kogu elamise, kaasa arvatud põllupidamise järve peale. Mingil moel kogu kupatus ei upu. Teede asemel on kanalid ja auto asemel paadid. Ökonoomne.
Pole mingi ime, kui näed mõnda linna, kuhu on ehitatud mõnisada budistlikku stuupat. Kõik on budistid ja stuupa ehitamine tundub olevat iga mehe püha kohus ja elu mõte. Karta on, et stuupasid on sama palju kui rahvast. Mõni neist on nii suur, et teeb meie Nigulistelegi silmad ette. Mõni on tilluke, et pista või tasku. Munkasid ja nunnasid on ka jalaga segada. Meile meeldisid mungad, kes seda punast plöga ei närinud.
Delta-regioonis on maailma kõige puutumatumad valgeliivarannad. Kuna turistid eriti Myamaris hetkel ei käi ja tõtt öelda pole vist valitsuse poolt väga teretulnud ka, siis võid vabalt minna ja omada paar päeva mitu-mitusada meetrit oma randa. Enne peab muidugi paberid hankima, et sinna piirkonda sisse saada. Paberile pead kirjutama lubaduse,et sa ei korralda poliitilisi aktsioone ja ei räägi poliitikast. siis saad loa, kus mitu templit ja tähtsad allkirjad all.
Muuseas, huntale meeldivat rohkem grupituristid, sest siis ei satuta kohalikega rääkima. Meie sattusime koguaeg kohalikega rääkima, no me polnud grupiga ka. Hirmus palju kasulikku informatsiooni, ei teagi mida rääkida tohib ja kas hunta võib ka siia järgi tulla?
Kohalikud muusikavideod on ainult õnnetust armastusest ja enamus videod lõpevad enesetapuga küll läbi mahalaskmise, küll läbi mürgitamise. Ma mõtlen, mis eeskuju sellest noorsoole küll on.
Ärge kunagi minge maniküüri või pediküüri Myanmaris. Neil on asjast teine arusaam. Põhimõtteliselt tähendab see nende jaoks vaid küünte lõikamist, soovitavalt võimalikult ebatasaselt. Küll aga soovitan soojalt traditsioonilist Myanmari massaazhi, mis on üks paremaid asju üldse. Nõrganärvilised ei tohiks vahepeal silmi lahti teha, sest siis on näha, et massöör tatsub su otas paljaste jalgadega.
Mobiilid on vaid väga rikastel. Telefonikaardi hind algab 1000 dollarist, telefonid 700 dollarist. Ühe maailma vaesema maa jaoks on see ütleme, et ülijabur. Seega see on peamiselt valitsuse privileeg, kes "juhuslikult" kõik on üksteisega suguluses.
Iga asja jaoks on must turg. Bensiini saad osta limonaadipudelites näiteks mõne palmipuu alt.
Kas ma läheks sinna tagasi? Uhh, iga kell. Mõne nädalaga ei näe ju pooltki (eriti arvestades, et kõikide vahemaade läbimine võtab meeletu aja). Kogu reisi eelarve (üle 2 ndl kõik kohalikud sõidud, kaasa arvatud lennud, majutused, söögid 10 x päevas (sest kõik on niiiii hea), õlled ja veinid, suveniirid (ja mitte vähe), taksosõidud, lennujaamamaksud, annetused kohalikele kloostritele ja muu pudipadi) kokku u 700 USDi. Pole just palju kohti, kus see nii võimalik oleks, onja.
laupäev, 26. detsember 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)