Viimaste päevade highlite on olnud muidugi järgmine lugu:
Mu sõbrants Krissu tegi köögis pannkooke (jeee, ta tõi Eestist pannkoogipulbrit kaasa) kui ta järsku mind hüüdis. Ma mõtlesin et nonoh, eks ma lähen varsti ja tegin omi asju edasi. Järgmisena oli Kristiina mu kõrval trepil ja ütles et „Eee. Eee. Kas keegi palun tuleks ja võtaks selle madu-ussi sealt köögist ära“. Sellise asja peale arvad ju, et nali. Sest Nepaalis eriti usse pole. Kuna just olid saabunud Hollandi tüdruk Djoeke (seekord õieti kirjutatuna) ja ta õde, siis läksime kõik koos – neli valget naist kööki ussi vaatama. Üks valge (rõhk sõnal valge) Eesti mees seal oli juba ees. Nojah, ja oligi – üks nii 50 cm pikkune, kuid siiski suht kleenuke tegelane see uss (aga mulle tundus et veidi õel ja pahas tujus). Köögi välisukse juures end kerra kerind, pea püsti ja urises (s.t. sisises). Aga ega valged naised papist pole. Asusime kööki vallutama. Lollid valged naised (s.t. Lääne Euroopa taustaga) varustasid end kummikinnastega (???? – kuidas see maohammustuse vastu aitab), targad valged naised kas a) astusid kaugemale (Krissu) või b) asusid rünnakule põrandapesumopiga (mina). Eesti mees kontakteerus ussiga üritades talle selgeks teha, kuhupoole vingerdada. Peale mõningasi eriarvamusi ussiga, et kuhu ja miks ta minna võiks, suutsime ta õue suunata. Ma arvan, ta tegelikult põgenes pigem nelja naise kiljumise peale, mis võis päris võigas olla. Lõpuks muidugi avastasime, et uss elas maja küljes oleva toru sees (vist), seega me ootame, millel selle pisiussi suguvõsa külla tuleb. Olgu siinkohal muidugi öeldud, et paljajalu ja pimedas mina mitte ühtegi maailma kööki mitte kunagi enam ei lähe. Bikash pärast lohutas, et kuna oli vaid väike uss, siis ta ei saanud maailma kõige mürgisem olla. Õhtuti tänan jumalat, et mu tuba on teisel korrusel, sest ma loodan, et mööda treppe nad vast üles ei saa ja mööda majaseina akna taha ka ei tule. (Terts kindlasti itsitab pihku, et ilge jama küll üks uss mitme kuu jooksul. Et kui tal seal Austraalimaal oli sada ussi ja hiidämblikku minutis).
Sellest väikesest vahejuhtumist tingituna täna kui tänaval elevant mulle vastu jalutas, ei suutnud ma isegi kulmu kergitada. Noh teate - igast loomi siin ju.
Vahepealsetest vahejuhtumistest veel niipalju, et peale Kristiina saabumist andsime kodanikele kingitused kätte. Ja ütleme nii, et kuigi ma olen kõikide mulle kaasa antud asjade eest ülitänulik ma järgmine kord keeldun toomast kõike, mis teeb mingit häält. Ehk siis ühesõnaga – flööt, mikrofon, viled, päkapikk ja veel paar asja on mu lihtsalt hulluks ajanud. Kui te kujutate ette, et mänguasjade patareid saavad 2 päevaga tühjaks, siis suudate ette kujutada millise intensiivsusega neid kasutatakse. Ehk siis - terve ärkveloleku aja, soovitavalt muidugi võimalikult lähedal minu kõrvale. Järgmine kord on tglt mõistlikum kingid anda vahetult enne äratulekut.
Täna kui me tegime väikest tuuri linna peal, et teistele eestlastele näidata Kathmandud, siis sattusime ühe maoisti liidri matustele. Noh siin on põletusmatused eksole. Igatahes kuna valimised on 2 nädala pärast läheb kõik kaubaks – nii ka matused. Sajad ja sajad maoistid olid kogunenud matusele, kus nad skandeerisid, karjusid ruuporist propagandat ja lehvitasid oma üüratusuurte punalippudega kus peal sirp ja vasar. On ilmselt aimatav kuidas selline vaatepilt eestlastele mõjub – noh punalipp ja nii. Selline odav, alatu, demagoogitsev propaganda on täiesti oksele ajav. Nagu tegelikult ka see, kui su ninna jõuab inimliha kärsahais...Pärast nokkisime seda haisu tükk aega ninakarvadest välja :p
Heli – Soome tüdruk kes töötab kõrval lastekodus– käis täna kuskil linnas kohalikus haiglas. No me kõik arvame, et tal on ka vähemalt A hepatiit kui mitte midagi hullemat – mudu pole ju normaalne, et inimesel on 2 kuud järjest kõhuhädad. No nii, läks ta siis arsti juurde. Arst sattus olema Indiast. See on juba väga halb toon (kes veel ei tea, siis Nepaali ja India vahe on üüratu. Kõik, kes tulevad Indiast leiavad, et Nepaal on lihtsalt paradiis). Nii. See arst, siis otsustas ühesõnaga, et selle asemel et teha analüüse v midagi kontsentreerus ta Heli rindadele, kust ta enam pilku ei tõstnud ja peale pooletunnist veenmist (no et hallooo - mul kõht valutab), otsustas Heli, et talle aitab, ja tuli tulema. Arst mudugi kohe sulges kogu oma praksise ja arvas, et ta peab nüüd siis kindlasti Heliga kaasa minema. Igatahes – lõpuks sai Heli mingi nipiga tast lahti, arusaadavalt ta otsustas, et mitte kunagi enam ta kohaliku arsti juurde ei lähe ja meie otsustasime veelkord, et India inimesed ei ole normaalsed.
Aga rääkides ka millestki meeldivast: täna oli mul pool päeva vaba, nii et peale linnas hängimise läksime tegime seitsmekesi - hollandlased, eestlased, Bikash ja Bibechana ühe mõnusa õhtusöögi. Ma mõtlen tõesti, et maailmas pole paremat sööki kui Thamelis (Kathmandu kesklinna turistitänav) – ma annaks pool maailma selle eest, et igapäev neid roogi süüa. Ja Everesti õlu – mmmmmm. Niipalju naernud olen ma vist viimati Kuubal (Kaidi, mäletad- wowowowow :D). Ja siis läheb vaikselt pimedaks ja sa istud oma sõpradega katuseterrassil kus ümber on elu täis värve, meeldivaid lõhnu, meeliülendavat muusikat, värvilist valgust, kohalikku lärmi, inimesi, tuhandeid raamtupoode, kohvikuid, baare, restorane, käsitöökaupmehi, hotelle, katuseterasse, kontserdikohti – vaatevälja taustal kümned mäed - siis mõtled, et kas saaks midagi veel paremat olla. Ja kõik inimesed kinnitavad kui ühest suust, et kui nad on korra Nepaalis käinud, on nende süda siia jäänud. Seda lihtsalt ei saa võrrelda mitte ühegi teise maaga ja kohalikke ei saa võrrelda ühegi teise rahvaga. See on midagi hindamatut, kirjeldamatut. (noh me oleme kõik eilsest veel totaalselt ülevoolavas tujus). Ma arvan, et mind seekord külastanud kaasmaalastest on 50% järgmine aasta tagasi.
Ühesõnaga, ma tegin järelduse täna – inimesed, kes mind armastavad, armastavad ka Nepaali :)
Nyyd ma la"hen igatahes paariks pa"evaks levist a"ra, sest la"hme Bikashiga ta vanaema kylastama, kes elab 3 pa"evatee kaugusel :)
(kuidas tahaks kyll pilte lisada, a kuna isegi interneti vool tuleb praegu geneka pealt ja internet siin ju aeglane, siis lihtsalt EI SAA)
reede, 28. märts 2008
neljapäev, 20. märts 2008
Elu
Kohati on see kentsakas mis siin toimub. Täna just oli juttu nendest eriti mahajäänud piirkondadest. Kornalis on ikka veel nii, et metsades elavad inimesed, ainsaks rõivaesemeks on puulehtedest punutised ja nad elavad mingites umbmäärastes leheonnides.
See on looduslikult meeletult ilus, aga täiesti ligipääsmatu koht – kopteri jaoks liiga pilvine, autoga läbipääsmatu. Arusaadavalt pole seal kommunikatsioone, inimesed pole ihusilmaga autot näinud jne. Seal on ka mõned metsavälised külad. Bikas rääkis mulle just ühe sealse loo ajast mil ta eelmine aasta ise seal käis: naine, oma väike laps korviga seljas, ronis mööda Kornalise kliffe, et korjata mingeid taimi. Ta libastus ja laps kukkus korvist välja, mööda järsakut alla kuid jäi miskitpidi mingi põõsa külge rippuma. Kuid selgus, et kuna põõsani ei ole mitte mingi nipiga võimalik pääseda (no see oli kuidagi kuristiku kohal),ja seal puudub igasugune varustus ja maastik on seal oi-kui-pöörane (ja nagu mainitud telefone jms pole), siis lõpuks oli kõige humaansem lahendus see titt kividega surnuks loopida, et ta ei peaks nälga ja külma surema... Lood elust enesest.
Aa seal külas oli lausa olnud mingi haiglasarnane asi. Üks Soome tüdruk jutustas mulle täna sellest. Arusaadavalt sai ta seal Kornalises kõikvõimalikud tõved, kahtlustati kollapalavikku, tüüfust ja malaariat ja kuna ta oli ikka nagu väga haige, pidigi ta haiglasse minema. Kohalik haigla oli selline, et rotid jooksid mööda seinu, süüa kahjuks polnud ja vesi jäätus ruumis. Lõpuks mingi sõjaväe kopteriga ta ikka sealt ära toodi tänu mingitele satellittelefonidele ja rahvusvahelisele päästeoperatsioonile. Täna kui Bikashilt selle koha kohta küsisin suurenes mu hämming veelgi – nimelt seal on küll riisipõllud, kuid inimesed ei kavata ega söö riisi, vaid riisipõldude all elavaid ROTTE! See tähendab, et kogu nende tööpäev näeb välja nii, et nad jooksevad kambaga huilates mööda põldu ja kaevavad rotte välja. Siis säilitavad neid kuidagi hunnikus ületalve, et oleks. Noh, see säilitusteema ongi siin huvitav. Me siin Kathmandu lähistel hoiame näiteks piima lihtsalt kraanikausi all kapis. Ja ei lähe pahaks, no ei lähe noh. Igaks juhuks ma pole seda piima muidugi proovinud ka, sest ma ei usu, et see lehma oma on. Ja kitsede vastu pole mul ammu mingit sümpaatiat siinmaal.
Täna juhtusin lugemast veel üht „vahvat“ artikkelt Terai kohta (see on Lõuna-Nepaalis). Seal on mingid imelikud usundid ja ka veidi moslemeid. Ja neil on selline komme, et naised, kel on päevad või kes sünnitavad v on just sünnitanud, nii öelda visatakse selleks perioodiks külast välja. Nad peavad siis kuskil jumalteabkus ringi kooserdama, ei tohi puutuda ei vett, sööki ega teisi inimesi. Noh ja siis ei ole vist raske aru saada miks väikelapsed ja vastsed emad kipuvad otsi andma. Ja iseenesest mõistetavalt tegeletakse seal „nõidade“ põletamisega. EI tasu midagi selle peale nina kirtsutada ja mõtelda, et me oleme paremad. Tuhkagi – siin on kohati lihtsalt puhas keskaeg veel. Selliste lugude taustal on Kathmandu muidugi moderne paradiis.
Muuseas, Bikashi vend tuleb suve lõpust Soome tööle kolmeks aastaks. Ma mõtlen juba õudusega kuidas see õbluke vaikne tegelane kavatseb hakkama saada selles materialistlikul, külmal ja alkolembesel maal . Mul on juba ette temast kahju. Alles eelmine suvi oli ta siin nii haige (sisuliselt veremürgitus) ja mulle meenub kuidas me võimlesime kambakesi ööpäev läbi siis nagu nahast välja, et ta palavikku alla 40 saada. Ja nüüd ta mõtleb Soomes üksi hakkama saada... Mnjaaa.
Siin on öösiti veel jube külm. Võibolla sellepärast, et põhimõtteliselt pole siin küttesüsteemi (ärge küsige kuidas nad talvel hakkama saavad). Ja noh, ma täna avastasin, et mu toal pole ka kõiki aknaid ees – osaliselt on aint putukavõrk. See võibolla seletab tõsiasja, miks ma öösel magan niimoodi et olen villaste sokkidega oma magamiskoti sees ja siis suur tekk veel ülepea kah tõmmatud. Ametlikud uudised räägivad, et öösel on 12kraadi sooja – no ma tahan näha kuskohas see 12 kraadi on. Hea et hommikul halla maas ponud. Eile hommiku ma panin magamiskoti sees enamvähem kõik riided selga, et oleks võimalik üleüldse end liigutama hakata. Päeval tuleb päike välja, siis on juba parem. Aga ikkagi mõtlen ma õudusega, et peaks pead pesema – jääkülma veega kui ka õues on suht jahe – võehh. Aga noh, inimene harjub kõigega. Nagu näiteksjoogi veega. Otsustasin, et kuna ma olen vee energeetikast juba nii palju lugend ja filme vaadand ja uurind, et mai viitsi enam pudelivett osta vaid püüan siis endale kohalikust veest ise joogivee teha J. Juba 2 päeva on mööda esimese kohaliku vee joomisest, tundub, et sain hakkama. Kui poleks õnnestunud oleks mõni bakter juba raudselt pead tõstnud. Üks soome tüdruk sai mudugi A-hepatiidi. A noh, ta sai väidetavalt selle juba Indias, enne siia jõudmist.
Täna hommikul äratati mind loomulikult kl 5. Mis tegelt ei ole normaalne – mul oli kl 6 plaanis silmad alles lahti teha. A kl 5 tungis esime lapsinime mu tuppa ja kuigi ma ütsin, et ma magan veel tunnikese, siis pidas ta vajalikuks seda iga 5 min tagant täpsustada, nii et lõppkokkuvõttes ei tulnud magamisest midagi välja. Kusjuures mul on jube hea meel näha, et lapsed on nii muutunud võrreldes sellega, kes ja mis nad olid kui neid esimest korda nägin. Nad kosuvad, nad õpivad, nad panevad end ise riidesse, nad söövad normaalses tempos ja normaalsetes kogustes, nad vahetevahel juba tulevad selle peale, et nina nuusata, nad ei pilli sisuliselt iga asja peale, nad pole koguaeg haiged jne. Kuigi endiselt suudavad nad kohhhutavalt palju igaltpoolt end katki teha. Üritasin täna lõunauinakut teha, aga selle tunni jooksul pidin ma aga 3 korda end püsti ajama, et mingeid haavu puhastada ja plaasterdada. Kusjuures Krishna haav oli nii hull, et oleks vist õmmelda tulnud. Ma lõpuks ei saanudki aru, et kust ta siis alla kukkus. Mis iseenesest pole ju ka oluline.
Ja siis ma mõtlesin veel, et tegelikult ma hullult naudin siin söögitegemist. See tähendab seda, et kõigepealt tuleb söögimaterjal tuua. Igaks söögikorraks uus. See tähendab seda, et lähed mõne naabri juurde, kes vajalikku toorainet müüb ja siis vestled, arutad, räägid ilmast (no see tähendab, nemad räägivad, mina naeratan ja kiidan takka, enamusest aru saamata). Siis valid endale sobivaid produkte, vaidled hinna üle, räägid veel natuke ja siis lähed järgmise juurde järgmist asja ostma. Lõpuks jõuad koju ja tuju on jummala hea, sest sa pole pidanud hambad risti stressates kuskil poes ringi tormama, järjekorras seisma, parkimiskohta (ja hiljem autot) otsima jne. Ja siis sorteerid riisi ära, mõtled kuidas seda keeta (et kas on elekter või ehk vähemalt tilgake gaasi), vaikselt hakid köögivilju sinna juurde – kiiret pole, stressi pole, telefonid ei helise, msn ei vilgu - elämä on laiffi ma ütlen. No ei tule meelde hommikused Pirita tee ummikud või kas-ma-selle-eelarve-tehtud-jõuan või presentatsioon-tuleb-valmis-teha-kella-üheksaks või miks-telefon-juba-jälle-heliseb jne.
Ma arvan, et enesekasvatuslikel eesmärkidel peaks iga inimene mõnda aega oma elus, soovitavalt nooremas eas, sellises kohas elama. Pooled oma meessoost sõbrad ma saadaks hoobilt siia – no ikka need, kes on lendavad sellistel kõrgustel ja sellisel reaktiivikiirusel, et ei pane tähele millest ja kellest nad üle sõidavad ja kes ei pane tähele (või ei oska tähele panna) maailma selle tegelikes värvides. Ma vaatan kasvõi Samulit (kes elab praegu siin aastaläbi eksole) – tüüp kes siia tulles oli ikka üle keskmise ennast täis ja koletark kõikides maailma asjades. Kes pani üüratult pahaks nepaallaste oskamatust asjadega toime tulla ja üritas maailma muuta oma jäigal ja halvakspaneval viisil. Aga täna on ta siinsetele lastele üks parimaid võimalikke suuri vendi, kelle suhtumine maailma on muutunud nii kardinaalselt, et see on lausa hämmastav. Muuseas, täna täitis ta Interneti teel sisseastumisdokumendid Rovaniemi ülikooli sotsiaaltöö õppesuunale. Ma hoian kõik pöidlad pihus, et ta sisse saaks, sest temasuguseid inimesi on sellesse valdkonda väga vaja.
Meg’sil ja Mayal (need 2 lastekodu mille eest me praegu hoolitseme) läheb ka iga päevaga paremini. Seda suuresti tänu rahvusvahelisele vabatahtlike programmile, mille kohta info levibki ilmselt suust-suhu. Just käis siin Ram – üks pensionil saksa pangajuht, kes armus sellesse kohta jäägitult, nii et ma arvan, et mõne kuu pärast on ta oma investeeringutega siin tagasi. Siis on siin veel mõned noored - Kara the kunstnik Chicagost ja Juka (issver mai tea kuidas seda kirjutada) the jurist Hollandist. Hämmastav on rääkida inimestega, kes justkui kordavad su omi mõtteid ja arusaamu ja kes on lihtsalt niivõrd siirad, armastavad ja hoolivad ja samas kellega on ülifun.
Krissu saabus ka täna just Nepaali. Kui inimene Indiast tuleb rongiga, siis on loomulik, et ta jouab kohale "kunagi", s.t. ilma otseselt kindla ajata. Natuke murelikuks tegi aint see, et Bikash yts eile, et rongid ta"napa"eval Kathmandusse ei ka"i :))))). A no Krissu on suur tydruk, tuli ilmselt ha’a”lega J - noh ta”na na”en teda, eks siis kuuleb. Loppkokkuvottes on tema ka"es osad ma"nguasjad ja riided mis me siia toime, nii et ma pole isegi oma tonniseid kingipakke lahti teind enne kui Krissu kohal - et saaks korraga jagada noh. (siinkohal ha"sti suured ta"nud koigile, kes mulle kaasa andsid igast ma"nguasju ja riideid ja va"rke).
Eile siis oli meil ja"rjekordne maailmapa"a'stmisprojekt ka"sil. Bikashil on nimelt idee, kuidas lapsed varakult oma keskkonnast hoolima panna (mis arusaadavalt on siin mega probleem - noh sodi ja koik visatakse maha ja sinna see ja"a"b). Tulemuseks oli siis see, et me myttasime laste ma"nguva"ljakul ja mingites yhiskondlikel vabadel maadel maja taga (mis on ainult natuke soine ala) mingi 3 tundi ja koristasime. Saime vist mingi 20 suure prygikotita"ie tra"ni seehulgas na"iteks pool lehmakolpa yhe puuduva hambaga, hulgaliselt kondoomipakke (???), yhe ma"ngukoera (mis hiljem osutus loviks) jne. Pohiliselt muidugi kilekotte ja igast pakendeid ja taarat. Ma arvan, et see oli mu elu koige ja"ledam kogemus - no kujutate ette - oled polvini soos ja paljaka"si tirid aastatevanust sodi sealt va"lja. Pa"rast ma istusin pool tundi ja"a"kylma vee all ja yritasin koikse seda (ja most probably ka NEID sest ma arvan seal oli igast elajaid) endalt maha pesta. Onneks oli mul kaasas ka liiter gutasepti millega ma end yle kallasin. iiiiiiikkk. iiiiiiiiikkkkk. o"o"o"o"kkkk. Aa ja muuseas kohalikud vaatasid kogu aktsiooni pealt nigu korralikku tsirkust. keegi nimelt ei tule va"ga selle peale, et yldse midagi koristada, ra"a"kimata siis mingilt yhiskondlikult alalt. ffffoehhh. No Bikash siis ra"a"kis neile nigu titadele, miks koristamine hea on, aga nende arusaamatut na"gu na"hes ma arvan, nad va"ga a"ra ei ostnud seda juttu. Et selline elu siis.
See on looduslikult meeletult ilus, aga täiesti ligipääsmatu koht – kopteri jaoks liiga pilvine, autoga läbipääsmatu. Arusaadavalt pole seal kommunikatsioone, inimesed pole ihusilmaga autot näinud jne. Seal on ka mõned metsavälised külad. Bikas rääkis mulle just ühe sealse loo ajast mil ta eelmine aasta ise seal käis: naine, oma väike laps korviga seljas, ronis mööda Kornalise kliffe, et korjata mingeid taimi. Ta libastus ja laps kukkus korvist välja, mööda järsakut alla kuid jäi miskitpidi mingi põõsa külge rippuma. Kuid selgus, et kuna põõsani ei ole mitte mingi nipiga võimalik pääseda (no see oli kuidagi kuristiku kohal),ja seal puudub igasugune varustus ja maastik on seal oi-kui-pöörane (ja nagu mainitud telefone jms pole), siis lõpuks oli kõige humaansem lahendus see titt kividega surnuks loopida, et ta ei peaks nälga ja külma surema... Lood elust enesest.
Aa seal külas oli lausa olnud mingi haiglasarnane asi. Üks Soome tüdruk jutustas mulle täna sellest. Arusaadavalt sai ta seal Kornalises kõikvõimalikud tõved, kahtlustati kollapalavikku, tüüfust ja malaariat ja kuna ta oli ikka nagu väga haige, pidigi ta haiglasse minema. Kohalik haigla oli selline, et rotid jooksid mööda seinu, süüa kahjuks polnud ja vesi jäätus ruumis. Lõpuks mingi sõjaväe kopteriga ta ikka sealt ära toodi tänu mingitele satellittelefonidele ja rahvusvahelisele päästeoperatsioonile. Täna kui Bikashilt selle koha kohta küsisin suurenes mu hämming veelgi – nimelt seal on küll riisipõllud, kuid inimesed ei kavata ega söö riisi, vaid riisipõldude all elavaid ROTTE! See tähendab, et kogu nende tööpäev näeb välja nii, et nad jooksevad kambaga huilates mööda põldu ja kaevavad rotte välja. Siis säilitavad neid kuidagi hunnikus ületalve, et oleks. Noh, see säilitusteema ongi siin huvitav. Me siin Kathmandu lähistel hoiame näiteks piima lihtsalt kraanikausi all kapis. Ja ei lähe pahaks, no ei lähe noh. Igaks juhuks ma pole seda piima muidugi proovinud ka, sest ma ei usu, et see lehma oma on. Ja kitsede vastu pole mul ammu mingit sümpaatiat siinmaal.
Täna juhtusin lugemast veel üht „vahvat“ artikkelt Terai kohta (see on Lõuna-Nepaalis). Seal on mingid imelikud usundid ja ka veidi moslemeid. Ja neil on selline komme, et naised, kel on päevad või kes sünnitavad v on just sünnitanud, nii öelda visatakse selleks perioodiks külast välja. Nad peavad siis kuskil jumalteabkus ringi kooserdama, ei tohi puutuda ei vett, sööki ega teisi inimesi. Noh ja siis ei ole vist raske aru saada miks väikelapsed ja vastsed emad kipuvad otsi andma. Ja iseenesest mõistetavalt tegeletakse seal „nõidade“ põletamisega. EI tasu midagi selle peale nina kirtsutada ja mõtelda, et me oleme paremad. Tuhkagi – siin on kohati lihtsalt puhas keskaeg veel. Selliste lugude taustal on Kathmandu muidugi moderne paradiis.
Muuseas, Bikashi vend tuleb suve lõpust Soome tööle kolmeks aastaks. Ma mõtlen juba õudusega kuidas see õbluke vaikne tegelane kavatseb hakkama saada selles materialistlikul, külmal ja alkolembesel maal . Mul on juba ette temast kahju. Alles eelmine suvi oli ta siin nii haige (sisuliselt veremürgitus) ja mulle meenub kuidas me võimlesime kambakesi ööpäev läbi siis nagu nahast välja, et ta palavikku alla 40 saada. Ja nüüd ta mõtleb Soomes üksi hakkama saada... Mnjaaa.
Siin on öösiti veel jube külm. Võibolla sellepärast, et põhimõtteliselt pole siin küttesüsteemi (ärge küsige kuidas nad talvel hakkama saavad). Ja noh, ma täna avastasin, et mu toal pole ka kõiki aknaid ees – osaliselt on aint putukavõrk. See võibolla seletab tõsiasja, miks ma öösel magan niimoodi et olen villaste sokkidega oma magamiskoti sees ja siis suur tekk veel ülepea kah tõmmatud. Ametlikud uudised räägivad, et öösel on 12kraadi sooja – no ma tahan näha kuskohas see 12 kraadi on. Hea et hommikul halla maas ponud. Eile hommiku ma panin magamiskoti sees enamvähem kõik riided selga, et oleks võimalik üleüldse end liigutama hakata. Päeval tuleb päike välja, siis on juba parem. Aga ikkagi mõtlen ma õudusega, et peaks pead pesema – jääkülma veega kui ka õues on suht jahe – võehh. Aga noh, inimene harjub kõigega. Nagu näiteksjoogi veega. Otsustasin, et kuna ma olen vee energeetikast juba nii palju lugend ja filme vaadand ja uurind, et mai viitsi enam pudelivett osta vaid püüan siis endale kohalikust veest ise joogivee teha J. Juba 2 päeva on mööda esimese kohaliku vee joomisest, tundub, et sain hakkama. Kui poleks õnnestunud oleks mõni bakter juba raudselt pead tõstnud. Üks soome tüdruk sai mudugi A-hepatiidi. A noh, ta sai väidetavalt selle juba Indias, enne siia jõudmist.
Täna hommikul äratati mind loomulikult kl 5. Mis tegelt ei ole normaalne – mul oli kl 6 plaanis silmad alles lahti teha. A kl 5 tungis esime lapsinime mu tuppa ja kuigi ma ütsin, et ma magan veel tunnikese, siis pidas ta vajalikuks seda iga 5 min tagant täpsustada, nii et lõppkokkuvõttes ei tulnud magamisest midagi välja. Kusjuures mul on jube hea meel näha, et lapsed on nii muutunud võrreldes sellega, kes ja mis nad olid kui neid esimest korda nägin. Nad kosuvad, nad õpivad, nad panevad end ise riidesse, nad söövad normaalses tempos ja normaalsetes kogustes, nad vahetevahel juba tulevad selle peale, et nina nuusata, nad ei pilli sisuliselt iga asja peale, nad pole koguaeg haiged jne. Kuigi endiselt suudavad nad kohhhutavalt palju igaltpoolt end katki teha. Üritasin täna lõunauinakut teha, aga selle tunni jooksul pidin ma aga 3 korda end püsti ajama, et mingeid haavu puhastada ja plaasterdada. Kusjuures Krishna haav oli nii hull, et oleks vist õmmelda tulnud. Ma lõpuks ei saanudki aru, et kust ta siis alla kukkus. Mis iseenesest pole ju ka oluline.
Ja siis ma mõtlesin veel, et tegelikult ma hullult naudin siin söögitegemist. See tähendab seda, et kõigepealt tuleb söögimaterjal tuua. Igaks söögikorraks uus. See tähendab seda, et lähed mõne naabri juurde, kes vajalikku toorainet müüb ja siis vestled, arutad, räägid ilmast (no see tähendab, nemad räägivad, mina naeratan ja kiidan takka, enamusest aru saamata). Siis valid endale sobivaid produkte, vaidled hinna üle, räägid veel natuke ja siis lähed järgmise juurde järgmist asja ostma. Lõpuks jõuad koju ja tuju on jummala hea, sest sa pole pidanud hambad risti stressates kuskil poes ringi tormama, järjekorras seisma, parkimiskohta (ja hiljem autot) otsima jne. Ja siis sorteerid riisi ära, mõtled kuidas seda keeta (et kas on elekter või ehk vähemalt tilgake gaasi), vaikselt hakid köögivilju sinna juurde – kiiret pole, stressi pole, telefonid ei helise, msn ei vilgu - elämä on laiffi ma ütlen. No ei tule meelde hommikused Pirita tee ummikud või kas-ma-selle-eelarve-tehtud-jõuan või presentatsioon-tuleb-valmis-teha-kella-üheksaks või miks-telefon-juba-jälle-heliseb jne.
Ma arvan, et enesekasvatuslikel eesmärkidel peaks iga inimene mõnda aega oma elus, soovitavalt nooremas eas, sellises kohas elama. Pooled oma meessoost sõbrad ma saadaks hoobilt siia – no ikka need, kes on lendavad sellistel kõrgustel ja sellisel reaktiivikiirusel, et ei pane tähele millest ja kellest nad üle sõidavad ja kes ei pane tähele (või ei oska tähele panna) maailma selle tegelikes värvides. Ma vaatan kasvõi Samulit (kes elab praegu siin aastaläbi eksole) – tüüp kes siia tulles oli ikka üle keskmise ennast täis ja koletark kõikides maailma asjades. Kes pani üüratult pahaks nepaallaste oskamatust asjadega toime tulla ja üritas maailma muuta oma jäigal ja halvakspaneval viisil. Aga täna on ta siinsetele lastele üks parimaid võimalikke suuri vendi, kelle suhtumine maailma on muutunud nii kardinaalselt, et see on lausa hämmastav. Muuseas, täna täitis ta Interneti teel sisseastumisdokumendid Rovaniemi ülikooli sotsiaaltöö õppesuunale. Ma hoian kõik pöidlad pihus, et ta sisse saaks, sest temasuguseid inimesi on sellesse valdkonda väga vaja.
Meg’sil ja Mayal (need 2 lastekodu mille eest me praegu hoolitseme) läheb ka iga päevaga paremini. Seda suuresti tänu rahvusvahelisele vabatahtlike programmile, mille kohta info levibki ilmselt suust-suhu. Just käis siin Ram – üks pensionil saksa pangajuht, kes armus sellesse kohta jäägitult, nii et ma arvan, et mõne kuu pärast on ta oma investeeringutega siin tagasi. Siis on siin veel mõned noored - Kara the kunstnik Chicagost ja Juka (issver mai tea kuidas seda kirjutada) the jurist Hollandist. Hämmastav on rääkida inimestega, kes justkui kordavad su omi mõtteid ja arusaamu ja kes on lihtsalt niivõrd siirad, armastavad ja hoolivad ja samas kellega on ülifun.
Krissu saabus ka täna just Nepaali. Kui inimene Indiast tuleb rongiga, siis on loomulik, et ta jouab kohale "kunagi", s.t. ilma otseselt kindla ajata. Natuke murelikuks tegi aint see, et Bikash yts eile, et rongid ta"napa"eval Kathmandusse ei ka"i :))))). A no Krissu on suur tydruk, tuli ilmselt ha’a”lega J - noh ta”na na”en teda, eks siis kuuleb. Loppkokkuvottes on tema ka"es osad ma"nguasjad ja riided mis me siia toime, nii et ma pole isegi oma tonniseid kingipakke lahti teind enne kui Krissu kohal - et saaks korraga jagada noh. (siinkohal ha"sti suured ta"nud koigile, kes mulle kaasa andsid igast ma"nguasju ja riideid ja va"rke).
Eile siis oli meil ja"rjekordne maailmapa"a'stmisprojekt ka"sil. Bikashil on nimelt idee, kuidas lapsed varakult oma keskkonnast hoolima panna (mis arusaadavalt on siin mega probleem - noh sodi ja koik visatakse maha ja sinna see ja"a"b). Tulemuseks oli siis see, et me myttasime laste ma"nguva"ljakul ja mingites yhiskondlikel vabadel maadel maja taga (mis on ainult natuke soine ala) mingi 3 tundi ja koristasime. Saime vist mingi 20 suure prygikotita"ie tra"ni seehulgas na"iteks pool lehmakolpa yhe puuduva hambaga, hulgaliselt kondoomipakke (???), yhe ma"ngukoera (mis hiljem osutus loviks) jne. Pohiliselt muidugi kilekotte ja igast pakendeid ja taarat. Ma arvan, et see oli mu elu koige ja"ledam kogemus - no kujutate ette - oled polvini soos ja paljaka"si tirid aastatevanust sodi sealt va"lja. Pa"rast ma istusin pool tundi ja"a"kylma vee all ja yritasin koikse seda (ja most probably ka NEID sest ma arvan seal oli igast elajaid) endalt maha pesta. Onneks oli mul kaasas ka liiter gutasepti millega ma end yle kallasin. iiiiiiikkk. iiiiiiiiikkkkk. o"o"o"o"kkkk. Aa ja muuseas kohalikud vaatasid kogu aktsiooni pealt nigu korralikku tsirkust. keegi nimelt ei tule va"ga selle peale, et yldse midagi koristada, ra"a"kimata siis mingilt yhiskondlikult alalt. ffffoehhh. No Bikash siis ra"a"kis neile nigu titadele, miks koristamine hea on, aga nende arusaamatut na"gu na"hes ma arvan, nad va"ga a"ra ei ostnud seda juttu. Et selline elu siis.
Nepaali!
Nüüd ma pean küll kiiresti kirjutama. Lisaks sellele, et siin pole internetiga just hõisata, ei saa ma ka arusaadavalt siis arvutit laadida... u 6 päeval nädalas on elekter puudu vähemalt 8 tundi ööpäevas. Aga peab ütlema, et ega seda elektert muuks kui mingiteks moodsa maailma asjadeks eriti nigu vaja ei lähegi. Taskulampe võtsin seekord ettenägelikult kaks. Et oleks.
Seekord oli minek üldse teistsugune. Eelmine õhtu ei mingit reisuärevust. Paanika oli päev varem ära ja edasi tuli lihtsalt loogiline minemisprotsess, mis on mu lempar reiside juures. Tulemine ka. No või nagu mu Alexandri tehnika õpetaja ikka ütleb, et nautida tuleb protsess, mitte tulemust. Vbolla seepärast ma naudingi kõike hoopis rohkem, sest tuleku põhjused on olnud õigemad kui varem. Ja seepärast, et seekord ongi kõik teisiti mul on siin rida Läänemaailmast pärit inimesi, kellega ma kohtumisi pikisilmi ootan ja Krissu tuleb juba homme ka siia. Ja minu viimaste aegade üks suurimaid mõtte-ja rännakutekaaslasi Inxu on ainult natuke kaugel, maailma mastaabis suisa siinsamas – Indias siis nimelt. Seega – mis saab olla parem kui võimalus enda sõpradega jagada seda maailma, millesse ma nii kiindunud olen ja mida ma armastan. J
Lend oli tüütu nigu ikka. Kõigele lisaks ei saanud lennuk peaaegu 2(!) tundi Delhis maandumisluba, mis on ekstra-tüütu. Sõidad 6 tundi Helsinkist siia ja siis 2 tunid tiirutad mingi Delhi põllu peal. Ma ei saa aru, kas neile pole ette teatatud et me tuleme v mis. Et kuidas saab olla, et ei mahu maanduma kahe tunni jooksul. Ma ikka kahtlustan, et võis olla muu jama. Aga vahepeal sai nalja ikka – kogu selle 2 tunni jooksul rahvas tüdines ju ära paigal istmast, nii et lennukimeeskond nägi vaeva, et kõiki jälle istuma sundida. Niikui ühes lennuki otsas lõpetasid, oli teises rahvas juba jooksus. Vähemalt mulle tegi see nalja . Nii et igatahes maandusime kohaliku aja järgi kl 2 öösel ja et juba kl 4-st algas check in Kathmandu lennule, kerisin vaid viivuks oma seljakoti Delhi lennujaama räpasel põrandal lahti ja üritasin magada. Põrandal magamiskotis nohisev kuri valge naine on vist väga eksootiline (erootiline?) vaatepilt, igatahes igakord kui ma silma avasin, oli mul publikut ümberringi küllaga.
Ktm lennu ajaks olin sellest öö läbi magamatusest täitsa küpse nii et niikui lennukisse jõudsin jäi magama ja ärkasin selle peale, et arvasin, et me kukkusime alla. Tegelt maandusime ilge kolakaga. Seega – ei mingit turbulentsi, sest ma lihtsalt magasin selle maha.
Mingil veidral kombel polnud Karthmandus ühtegi streiki ega muud säherdust toimumas (noh eile oli just ära olnud), seega Bikash(Meg’s Children Centeri juht) ja Samuli (Soome kutt kellega me seda projekti siin natsa ajame) olid mul vastas. Väga mõnus oli näha tuttavaid nägusid. Samuli oli endale motika ostnud (täitsa lollakas. siin sellega sõita on pmõtslet nigu hüppaks 2 korda päevas benjit ilma kummita). Ja Samulil oli kaasas kanister selle kütusega (mis on mingi sodi meie mõistes). Teema siis selles, et kuna lisaks elektrile on siin ka kütusekriis, siis tuleb kütust motikasse panna võimalikult vähe. Ja ülejäänud kaasas vedada – et keegi ära ei pätsaks :D. Väga lahe mu arust.
Kohapeal selgus veel üks nali – nimelt on mingid pühad (ärge jummala eest küsige mille v kelle auks – neid on siin koguaeg) ja sellega kaasneb siuke trikk, et lapsed võivad üle Nepaalimaa ohjeldamatult veepomme, veeämbreid ja muid vesiseid asju loopida. Mis on segatud varviga loomulikult, et saaks ikka nalja. Ja seda nii omavahel kui siis ka nendele, kes lihtsalt ette jäävad. Seega ma parem istun siin oma toas (no mul on siin oma luks tuba ju) ja võtsin hoopis läpaka välja. Niikauaks kui patareid on.
Seekord oli minek üldse teistsugune. Eelmine õhtu ei mingit reisuärevust. Paanika oli päev varem ära ja edasi tuli lihtsalt loogiline minemisprotsess, mis on mu lempar reiside juures. Tulemine ka. No või nagu mu Alexandri tehnika õpetaja ikka ütleb, et nautida tuleb protsess, mitte tulemust. Vbolla seepärast ma naudingi kõike hoopis rohkem, sest tuleku põhjused on olnud õigemad kui varem. Ja seepärast, et seekord ongi kõik teisiti mul on siin rida Läänemaailmast pärit inimesi, kellega ma kohtumisi pikisilmi ootan ja Krissu tuleb juba homme ka siia. Ja minu viimaste aegade üks suurimaid mõtte-ja rännakutekaaslasi Inxu on ainult natuke kaugel, maailma mastaabis suisa siinsamas – Indias siis nimelt. Seega – mis saab olla parem kui võimalus enda sõpradega jagada seda maailma, millesse ma nii kiindunud olen ja mida ma armastan. J
Lend oli tüütu nigu ikka. Kõigele lisaks ei saanud lennuk peaaegu 2(!) tundi Delhis maandumisluba, mis on ekstra-tüütu. Sõidad 6 tundi Helsinkist siia ja siis 2 tunid tiirutad mingi Delhi põllu peal. Ma ei saa aru, kas neile pole ette teatatud et me tuleme v mis. Et kuidas saab olla, et ei mahu maanduma kahe tunni jooksul. Ma ikka kahtlustan, et võis olla muu jama. Aga vahepeal sai nalja ikka – kogu selle 2 tunni jooksul rahvas tüdines ju ära paigal istmast, nii et lennukimeeskond nägi vaeva, et kõiki jälle istuma sundida. Niikui ühes lennuki otsas lõpetasid, oli teises rahvas juba jooksus. Vähemalt mulle tegi see nalja . Nii et igatahes maandusime kohaliku aja järgi kl 2 öösel ja et juba kl 4-st algas check in Kathmandu lennule, kerisin vaid viivuks oma seljakoti Delhi lennujaama räpasel põrandal lahti ja üritasin magada. Põrandal magamiskotis nohisev kuri valge naine on vist väga eksootiline (erootiline?) vaatepilt, igatahes igakord kui ma silma avasin, oli mul publikut ümberringi küllaga.
Ktm lennu ajaks olin sellest öö läbi magamatusest täitsa küpse nii et niikui lennukisse jõudsin jäi magama ja ärkasin selle peale, et arvasin, et me kukkusime alla. Tegelt maandusime ilge kolakaga. Seega – ei mingit turbulentsi, sest ma lihtsalt magasin selle maha.
Mingil veidral kombel polnud Karthmandus ühtegi streiki ega muud säherdust toimumas (noh eile oli just ära olnud), seega Bikash(Meg’s Children Centeri juht) ja Samuli (Soome kutt kellega me seda projekti siin natsa ajame) olid mul vastas. Väga mõnus oli näha tuttavaid nägusid. Samuli oli endale motika ostnud (täitsa lollakas. siin sellega sõita on pmõtslet nigu hüppaks 2 korda päevas benjit ilma kummita). Ja Samulil oli kaasas kanister selle kütusega (mis on mingi sodi meie mõistes). Teema siis selles, et kuna lisaks elektrile on siin ka kütusekriis, siis tuleb kütust motikasse panna võimalikult vähe. Ja ülejäänud kaasas vedada – et keegi ära ei pätsaks :D. Väga lahe mu arust.
Kohapeal selgus veel üks nali – nimelt on mingid pühad (ärge jummala eest küsige mille v kelle auks – neid on siin koguaeg) ja sellega kaasneb siuke trikk, et lapsed võivad üle Nepaalimaa ohjeldamatult veepomme, veeämbreid ja muid vesiseid asju loopida. Mis on segatud varviga loomulikult, et saaks ikka nalja. Ja seda nii omavahel kui siis ka nendele, kes lihtsalt ette jäävad. Seega ma parem istun siin oma toas (no mul on siin oma luks tuba ju) ja võtsin hoopis läpaka välja. Niikauaks kui patareid on.
Aa pildid joudsin ka lisada. Koigepealt na"ete mida see va"rvifestival voi asi, nii et koik on la"bima"rjad. Siis on pilt kus Hundipra"ili teeb syya oues sest elektert pole ja gaasi pole ja yldse. Ja kolmas on ehe toestus kui kole Samuli va"lja na"gi peale seda kui ta ylekere punaseks oli tehtud. See kolmas pilt ongi meie katuselt. Kus on vahelduseks soe (kui muidu on siin suht kylm praegu ikka)
reede, 7. märts 2008
Intervjuu ettevõtjaga
- Mida oled Sa teinud ühiskonna hüvanguks?
- Ma lõin uued töökohad
- Aitäh, aga mida sa oled teinud ühsikonna hüvanguks?
- Ma loon uudset tehnoloogiat
- Aitäh, aga mida sa oled teinud ühiskonna hüvanguks?
- Ma arendan ettevõtlust
- Aitäh, aga mida sa oled teinud ühiskonna hüvanguks?
- Ma suurendan inimeste heaolutaset
- Aitäh, aga mida sa oled teinud ühiskonna hüvanguks?
- Ma maksan inimestele palka
- Aitäh, aga mida sa oled teinud ühiskonna hüvanguks?
- Mis mõttes mida? Kas kõigest sellest siis ei piisa?
- Ma küsisin, mida sa oled teinud ühiskonna hüvanguks?
- ???
- Kas sa oled loonud tähtsaid väärtusi? Oled sa loonud uusi, kestvaid ja tõelisi väärtusi?Oled sa aidanud mõnda abivajajat? Oled sa võtnud sõna mõnel tähtsal teemal? Oled sa kasvatanud sotsiaalset närvi? Oled sa puhastanud metsa prügihunnikust? Oled sa annetanud raha midagi vastu tahtmata? Oled sa osalenud vabatahtlikuna mõne haridusasutuse töös? Oled sa oma nõuga ja jõuga aidanud mõnda sotsiaalasutust? Oled sa pakkunud oma tuge mõnele mahajäänud vallale või külale? Oled sa vaadanud ringi ja märganud nõrka ja abitut?
**********************************************************
Eellugu:
Eelmisel aastal ühel konverentsil Marseilles ütles prof Walter Beats, et alati kui ta Koletähtsaid ja Koletarku ettevõttejuhte koolitab, küsib ta nende käest, et mis on see väärtus, mida teie ettevõttted ühiskonnale loovad. Tavaliselt seepeale saabuvat piinlik vaikus ja kõik vaatavad häbelikult maha. Hr Beats on karmi ütlemisega mees. Tema võtab siis need ettevõtjad ja firmajuhid ette ja ütleb, et te pole mingid mehed kui te ei loo tegelikke ühiskonnaväärtusi. Ma arvan, et tal on täielik õigus neid noomida. Sest ka mina ei saa aru inimestest kel on ja kes ei jaga. Kes saavad, aga ei anna. Kes näevad, kuid sulevad silmad. Kohutav.
- Ma lõin uued töökohad
- Aitäh, aga mida sa oled teinud ühsikonna hüvanguks?
- Ma loon uudset tehnoloogiat
- Aitäh, aga mida sa oled teinud ühiskonna hüvanguks?
- Ma arendan ettevõtlust
- Aitäh, aga mida sa oled teinud ühiskonna hüvanguks?
- Ma suurendan inimeste heaolutaset
- Aitäh, aga mida sa oled teinud ühiskonna hüvanguks?
- Ma maksan inimestele palka
- Aitäh, aga mida sa oled teinud ühiskonna hüvanguks?
- Mis mõttes mida? Kas kõigest sellest siis ei piisa?
- Ma küsisin, mida sa oled teinud ühiskonna hüvanguks?
- ???
- Kas sa oled loonud tähtsaid väärtusi? Oled sa loonud uusi, kestvaid ja tõelisi väärtusi?Oled sa aidanud mõnda abivajajat? Oled sa võtnud sõna mõnel tähtsal teemal? Oled sa kasvatanud sotsiaalset närvi? Oled sa puhastanud metsa prügihunnikust? Oled sa annetanud raha midagi vastu tahtmata? Oled sa osalenud vabatahtlikuna mõne haridusasutuse töös? Oled sa oma nõuga ja jõuga aidanud mõnda sotsiaalasutust? Oled sa pakkunud oma tuge mõnele mahajäänud vallale või külale? Oled sa vaadanud ringi ja märganud nõrka ja abitut?
**********************************************************
Eellugu:
Eelmisel aastal ühel konverentsil Marseilles ütles prof Walter Beats, et alati kui ta Koletähtsaid ja Koletarku ettevõttejuhte koolitab, küsib ta nende käest, et mis on see väärtus, mida teie ettevõttted ühiskonnale loovad. Tavaliselt seepeale saabuvat piinlik vaikus ja kõik vaatavad häbelikult maha. Hr Beats on karmi ütlemisega mees. Tema võtab siis need ettevõtjad ja firmajuhid ette ja ütleb, et te pole mingid mehed kui te ei loo tegelikke ühiskonnaväärtusi. Ma arvan, et tal on täielik õigus neid noomida. Sest ka mina ei saa aru inimestest kel on ja kes ei jaga. Kes saavad, aga ei anna. Kes näevad, kuid sulevad silmad. Kohutav.
pühapäev, 13. jaanuar 2008
veel moned ta"helepanekud Kuubamaa kohta
Moned asjad, mis on arutult meelest a'ra la"inud, aga vajavad ylesta"hendamist Kuuba kohta:
1) Paabulinnud on siin kentsakad. Yks o"o" kui kuskil Kuuba restoranis so"o"mas ka"isime, na"gimne, kuidas nad hyppavad puude otsa ja konkreetselt ronivad seal edasi. Liiga syrr.
2) Kui Kuubas leiad supipotist kilpkonna, siis ei voi iial teada, kas ta on sinna pandud selleks, et suppi teha, voi siis ta elab seal.
3) Kui Sulle on lubatud vahvat Havanna ohtuso"o"ki pole palju ronida eriti mahaja"etud maja viiendale korrusele, yhe kohaliku pere ko"o"gist, esikust ja vannitoast la"bi, et siis tagatoas valge linikuga laua a"a"res syya maailma koige paremat ja odavamat meriva"hki.
4) Kaidi ja"reldus ta"nasel snorkeldamisyritusel Kuuba pa"ikese kohta: punaposk on parem kui punarind :D
Mina olen maailma koigerohkem pandakaru - teised juba norivad. NOh, ma ei saa ju pa"ikese ka"es ilma prillata olla ja siis nyyd on kaks valget auku pa"he polend. Voi siis vastupidi - ymbert on midagi a"ra polend. Seega olen ma pandakaru(ke). :)Kariibimere oma.
Tundub, et me pole juba mitu tundi so"o"nud. seega - sainna me siis nyyd suundumegi. Ma"mmmm... (Viimane ohtuso"o"k Kuubal muuseas).
1) Paabulinnud on siin kentsakad. Yks o"o" kui kuskil Kuuba restoranis so"o"mas ka"isime, na"gimne, kuidas nad hyppavad puude otsa ja konkreetselt ronivad seal edasi. Liiga syrr.
2) Kui Kuubas leiad supipotist kilpkonna, siis ei voi iial teada, kas ta on sinna pandud selleks, et suppi teha, voi siis ta elab seal.
3) Kui Sulle on lubatud vahvat Havanna ohtuso"o"ki pole palju ronida eriti mahaja"etud maja viiendale korrusele, yhe kohaliku pere ko"o"gist, esikust ja vannitoast la"bi, et siis tagatoas valge linikuga laua a"a"res syya maailma koige paremat ja odavamat meriva"hki.
4) Kaidi ja"reldus ta"nasel snorkeldamisyritusel Kuuba pa"ikese kohta: punaposk on parem kui punarind :D
Mina olen maailma koigerohkem pandakaru - teised juba norivad. NOh, ma ei saa ju pa"ikese ka"es ilma prillata olla ja siis nyyd on kaks valget auku pa"he polend. Voi siis vastupidi - ymbert on midagi a"ra polend. Seega olen ma pandakaru(ke). :)Kariibimere oma.
Tundub, et me pole juba mitu tundi so"o"nud. seega - sainna me siis nyyd suundumegi. Ma"mmmm... (Viimane ohtuso"o"k Kuubal muuseas).
reede, 11. jaanuar 2008
Havanna
Nonii nonii. Me nyyd ja"lle tagasi siin saare peal. Vahepeal ka"isime siis Havannas ja Vinaleses. Havanna kohta kohe algatuseks tuleb ytelda seda, et saime kokku Eesti kuti Tomiga, kes ka just samal ajal Kuubal on. Kuna Tom oli juba moned pa"evad Havannas olnud, siis ta teadis linna juba pa"ris ha"sti ja saime ta abiga endale vahva kodumajutse kah.
Nalja hakkas saama kohe alguses, nii et meil kypses kindel plaan kirjutada raamat Not So Lonely Planet, sest meile lihtsalt juhtus ka"tte va"ga palju igasugust erinevat infot :).
Mojitosi joime nii palju ja voimalikult erinevates kohtades - no et saada ikka oige ylevaade asjast. Mmmmm.
Havannas voib ta"iesti a"ra armuda kohalikesse autodesse. 50ndate suured Chevid - no need on vaatamist va'a"rt. Igas va"rvis, igas katkisuse astmes, igast tuuningutega. Me ikka rentisime ka yhe lahtise kollase takso ja va"ga lahe oli mo"o"da linna cruisida.
Iseenesest meenutab Havanna mulle veidi Kathmandud - ainuke vahe on selles, et siin on ka nn Lasnama"e linnaosa ja rahvast ei ole ta"navatel va"Ga palju, lehmi on ka va"hem ja puhtam on veits. Aga muidu meeletult ilus oma tillukeste kitsaste ta"navate, koloniaalarhitektuuri majade ja ajahambast puretyd saradega. Yks ohtu ka"isime so"o"mas maailma koige ilusamas ja paremas restoranis, mis oli yhe sara kolmandal korrusel - ilma trip.ee nouanneteta poleks seda vist kuidagi leidnud.
Pikemalt voiks peatuda kyll kabareeklubi Tropicana kylastusel. See on siis selline asi, mis on maailma top5 o"o"klubi hulgas. Isegi Tom Cruise pidavat seal ka"ima kuigi kui meie olime, siis me teda ei na"ind :p. Iseenesest joudsin ma ja"reldusele, et kabaree on suht mottetu, sest pohirohk on aint kostyymidel ja rindadeta naistel. Paar tsirkusenumbrit olid ainukesed lahedad asjad. Sissepa'a"s maksab muidugi miljoon ja selle eest saab kaks viilu sinki, kaks juustutykki ja pudeli rummi. Noh ja siis oli show ja siis ma leidsin mingi iirlase ja siis me la"ksime Kaidi ja Tomi ja iirlasega edasi veel yhte klubbi, mille edasistest seiklustest ajalugu vaikib. :p
Nii. Ja"rgmine pa"ev rentisime kooos juhiga yhe hiidlagunenud Chevy ja soitsime Vinalesesse - ma"girajooni kus kasvatatakse tubakat. Ja kus on suured indiaanikoopad. Ja imelahedad hoopis teistsuguse kujuga ma"ed. Autos kylmetaisn koledasti, sest juuksed olid ma"rjad ja tuul kova ja autoaknad ei ka"ind kinni. A see selleks. Mingi tahtejou najal koospysiv auto igatahes teenis meid ausalt ja reis oli ta"iega kymnesse.
Kui joudis aeg ka"tte oma saarele tagasi tulla, kutsusime Tomi ka kaasa. Ja korralike eestlastena smungeldasime ta salahilju oma hotelli sisse ja nyyd me siis elame kolmekesi toas ja so"o"me-joome tasuta pakutavaid horgutisi. See on esimene puhkusereis mu elus, kus ma olen lihtsalt johkralt juurde votnud. Tom vottis kohe juhtimise yle ja kamandas meid mingil mystilisel kellaajal o"o"sel ujuma. nigu hiljem selgus, ja"i Tom ka randa magama niikaua kui mingi rannavalvetyyp ta sealt minema peksis :D.
Ta"na avastas Tom rannast paraklaidi tyybid ja me ka"isime soitmas. Ma kyll alguses oudselt kartsin, a no oli ju vaja ikka minna. See on siis selline langevarju moodi asi, mis tommatakse paadiga ja no"o"riga yles ja siis holjud alla. Vat see oli va"gev mis va"gev ja kuigi mu ka"pad tipsa va"risesid, suutsin ma siiski moned pildid teha. Fotografeerimisega muuseas seoses - Havannas tuli yks louna peale mondasid mojitosid meil selline ulakas pildistamistuju peale, et me kasutasime kolmepeale kolme erinevat kaamerat ja tegime yksteisest umbes kolm miljonit pilti. Ma usun, et na"gime va"lja nigu mingi korralik jaapani turistiperekond, kes lihtsalt ei saa mudu kui peab pildistama koguaeg ja voimalikult paljude erinevate kaameratega.
Lisaks igast so"o"gi-ja joogiorgiatele olen ma siiski suutnud ka palju lugeda. KOhe saab neljas raamat la"bi. Uskumatult ja meeletult head raamatud - harva juhtub nii, et koik on absoluutselt mega head. Ma neist raamatuist kindlasti kirjutan kunagi pikemalt.
Igatahes siiani on see yks lahedamaid reise olnud - seltskond on mega ja mu enda areng on olnud ta"nu neile raamatuile ja ta"nu vabale ajale motlemaks omi asju ikka va"ga kiire ja tormiline ja ilus ja hea. Homme soidame maailma suuruselt teisele korallrifile snorkeldama ja siis varsti juba kodupoole kah.
Nalja hakkas saama kohe alguses, nii et meil kypses kindel plaan kirjutada raamat Not So Lonely Planet, sest meile lihtsalt juhtus ka"tte va"ga palju igasugust erinevat infot :).
Mojitosi joime nii palju ja voimalikult erinevates kohtades - no et saada ikka oige ylevaade asjast. Mmmmm.
Havannas voib ta"iesti a"ra armuda kohalikesse autodesse. 50ndate suured Chevid - no need on vaatamist va'a"rt. Igas va"rvis, igas katkisuse astmes, igast tuuningutega. Me ikka rentisime ka yhe lahtise kollase takso ja va"ga lahe oli mo"o"da linna cruisida.
Iseenesest meenutab Havanna mulle veidi Kathmandud - ainuke vahe on selles, et siin on ka nn Lasnama"e linnaosa ja rahvast ei ole ta"navatel va"Ga palju, lehmi on ka va"hem ja puhtam on veits. Aga muidu meeletult ilus oma tillukeste kitsaste ta"navate, koloniaalarhitektuuri majade ja ajahambast puretyd saradega. Yks ohtu ka"isime so"o"mas maailma koige ilusamas ja paremas restoranis, mis oli yhe sara kolmandal korrusel - ilma trip.ee nouanneteta poleks seda vist kuidagi leidnud.
Pikemalt voiks peatuda kyll kabareeklubi Tropicana kylastusel. See on siis selline asi, mis on maailma top5 o"o"klubi hulgas. Isegi Tom Cruise pidavat seal ka"ima kuigi kui meie olime, siis me teda ei na"ind :p. Iseenesest joudsin ma ja"reldusele, et kabaree on suht mottetu, sest pohirohk on aint kostyymidel ja rindadeta naistel. Paar tsirkusenumbrit olid ainukesed lahedad asjad. Sissepa'a"s maksab muidugi miljoon ja selle eest saab kaks viilu sinki, kaks juustutykki ja pudeli rummi. Noh ja siis oli show ja siis ma leidsin mingi iirlase ja siis me la"ksime Kaidi ja Tomi ja iirlasega edasi veel yhte klubbi, mille edasistest seiklustest ajalugu vaikib. :p
Nii. Ja"rgmine pa"ev rentisime kooos juhiga yhe hiidlagunenud Chevy ja soitsime Vinalesesse - ma"girajooni kus kasvatatakse tubakat. Ja kus on suured indiaanikoopad. Ja imelahedad hoopis teistsuguse kujuga ma"ed. Autos kylmetaisn koledasti, sest juuksed olid ma"rjad ja tuul kova ja autoaknad ei ka"ind kinni. A see selleks. Mingi tahtejou najal koospysiv auto igatahes teenis meid ausalt ja reis oli ta"iega kymnesse.
Kui joudis aeg ka"tte oma saarele tagasi tulla, kutsusime Tomi ka kaasa. Ja korralike eestlastena smungeldasime ta salahilju oma hotelli sisse ja nyyd me siis elame kolmekesi toas ja so"o"me-joome tasuta pakutavaid horgutisi. See on esimene puhkusereis mu elus, kus ma olen lihtsalt johkralt juurde votnud. Tom vottis kohe juhtimise yle ja kamandas meid mingil mystilisel kellaajal o"o"sel ujuma. nigu hiljem selgus, ja"i Tom ka randa magama niikaua kui mingi rannavalvetyyp ta sealt minema peksis :D.
Ta"na avastas Tom rannast paraklaidi tyybid ja me ka"isime soitmas. Ma kyll alguses oudselt kartsin, a no oli ju vaja ikka minna. See on siis selline langevarju moodi asi, mis tommatakse paadiga ja no"o"riga yles ja siis holjud alla. Vat see oli va"gev mis va"gev ja kuigi mu ka"pad tipsa va"risesid, suutsin ma siiski moned pildid teha. Fotografeerimisega muuseas seoses - Havannas tuli yks louna peale mondasid mojitosid meil selline ulakas pildistamistuju peale, et me kasutasime kolmepeale kolme erinevat kaamerat ja tegime yksteisest umbes kolm miljonit pilti. Ma usun, et na"gime va"lja nigu mingi korralik jaapani turistiperekond, kes lihtsalt ei saa mudu kui peab pildistama koguaeg ja voimalikult paljude erinevate kaameratega.
Lisaks igast so"o"gi-ja joogiorgiatele olen ma siiski suutnud ka palju lugeda. KOhe saab neljas raamat la"bi. Uskumatult ja meeletult head raamatud - harva juhtub nii, et koik on absoluutselt mega head. Ma neist raamatuist kindlasti kirjutan kunagi pikemalt.
Igatahes siiani on see yks lahedamaid reise olnud - seltskond on mega ja mu enda areng on olnud ta"nu neile raamatuile ja ta"nu vabale ajale motlemaks omi asju ikka va"ga kiire ja tormiline ja ilus ja hea. Homme soidame maailma suuruselt teisele korallrifile snorkeldama ja siis varsti juba kodupoole kah.
laupäev, 5. jaanuar 2008
Kuuba vol II
Nii. Viimati oli meil plaan siis Havannasse minna. A sattusime hoopis Trinidadi. Siin voib seda juhtuda, sest sellest kohalikust transpordisysteemist ei saa ju muffigi aru. Havanna pileteid on lihtsalt yliraske saada ja mo"o"da maad teeks see 8 tundi autosoitu - no kesse viitsib.Trinidad on yks va"ike linnake ta"pselt teisel pool Kuubat. Meeletult ilus oma koloniaalajastu arhitektuuri, sadade va"ikeste kohvikute ja muuseumidega. Ma na"gin lopuks a"ra siis selle Kuuba, mida ma otsima tulin. Noh, tegelt siinkohal on paslik mainida, et loplik otsus Kuuba kohta kypses sel suvel, kui ma Anneli juures Pa"rnus kylas olin ja siis o"o"sel filmi "Buena Vista Social Club" vaatasin. (Filmi muuseas soovitan soojalt). See stseen kus 2 Kuuba vanameest doominot ma"ngivad, siis ka"ega lo"o"vad ja hoopis musitseerima la"hevad - no see ongi mu jaoks Kuuba. Noh, oli unistustes. Ja seda ma ka na"gin Trinidadis. Sattusime va"iksesse hoovi, kus lihtsalt kamp mingeid suurusja"rgus 80-90 aastaseid Kuuba vanamehena"sse lihtsalt ennastunustavalt musitseerisid - kitarre, moned tundmatud lo"o"kriistad, trummid, kontrabass ja siis see laul, need ha"a"led!!! See oli selline elamus, et mul tuli pisar silma. Sellised emotsioonid on va"a"rt koiki neid reisikulutusi- ja vintsutusi, ausalt noh.
Hiljem selgus, et yldse keskmiselt igas hoovis on va"ike ansambel end pysti pannud. Ja yldiselt on koigil uksed avatud, nii et mine vota kinni, millal sa kellegi koju sisse astud, ja millal see mingi avalik kohvik on. Sattusime ta"nu yhele kohalikule, kelle nimi oli muidugi Hosee (kirjutatakse kyll vist Jose) kohaliku vanata"di Caridad juurde. Ja na"gime a"ra kuidas ta"iesti pa"ris Kuuba inimesed elavad. See askeetlus tuletas muidugi ja"lle meelde, et tegelikult pole meil ju enamusi neid asju pormugi vaja, mida endale kokku kahmime... Yhes keskmises kuuba kodus on ta"pselt ainult need asjad, mida KINDLASTI vaja la"heb. Toad on va"ikesed, yleliigseid asju ja tra"ni ei sisalda, samas on koik kuidagi hubane ja soe...
Muuseas see sotsialistlik va"rk ja Ameerika kartus on siin kohati lausa paranoidne. Nimelt kardavad nad paaniliselt terrorirynnakuid ja seega ka"ib igas kodus pidevalt kontroll veendumaks, et kusagil pole tekkinud mingit solgivett vms, kuhu voiksid pesa teha ka"rbsed. Nimelt va"idetavalt olla ameeriklased neid paar korda bioloogilise relvaga rynnanud, nimelt vist oli kollapalavik (voi moni muu analoogne asi), millega nakatatud ka"rbseid Kuubasse transporditi... Selle kontrolli jaoks on igas majas spets raamat ukse kyljes, et konrollorganid na"eksid millal viimati ka"rbsied kontrollitud on :) Yldse on see ikka yks ha"mmastav asi, see sotsialsim. Jagatakse tohutu dotatsiooniga esmatarbekaupu ja sigareid (no ja"lle selle kohta raamat ja arvepidamine mitu odavat leiba, piima ja sigarit sa saanud oled), samas on kontroll koige ja koigi yle ikka meeletu ja mingit vaba elu pole ollagi... Fideli propagandafilme oleme isegi me paar korda na"gema sattunud...
Siis joudsime me vahepeal a"ra ka"ia ka ma"gedes trekkimas. Matkamas noh. Yldiselt peab muidugi mainima, et minuarust suurt vahet pole kas Malaisia, Gambia voi Kuuba - vihmamets on ikka vihmamets. Kuigi ronida on tore ja ma"gesid ma mudugi armastan. Va"hemalt aga osa soitu saime teha sinna ma"kke traktoriga ja osa lahtises veoautokastis. Nyyd peab vist ka lisama, et viimased pa"evad on siin ta"ielik troopiline torm ja meeletult kylm, seega kogu see matkava"rk natuke meenutas nigu ekstreemsporti. See hytt kus o"o"sel olime koikus tuule ka"es koledasti, et me arvasime, et raudselt lendab minema ja ei pea vist mainima, et loomulikult oli seal ka hiidprussakas. Kaidi ainuke ja"reldus kogu matkast oli muuseas see, et tvaline kukk (keda me kuskil millegipa"rast kohtasime), on maailma koige koledam loom. :D
Praeguseks koik, homme hommikuks on meil aga toesti olemas juba lennupiletid Havannasse!
Hiljem selgus, et yldse keskmiselt igas hoovis on va"ike ansambel end pysti pannud. Ja yldiselt on koigil uksed avatud, nii et mine vota kinni, millal sa kellegi koju sisse astud, ja millal see mingi avalik kohvik on. Sattusime ta"nu yhele kohalikule, kelle nimi oli muidugi Hosee (kirjutatakse kyll vist Jose) kohaliku vanata"di Caridad juurde. Ja na"gime a"ra kuidas ta"iesti pa"ris Kuuba inimesed elavad. See askeetlus tuletas muidugi ja"lle meelde, et tegelikult pole meil ju enamusi neid asju pormugi vaja, mida endale kokku kahmime... Yhes keskmises kuuba kodus on ta"pselt ainult need asjad, mida KINDLASTI vaja la"heb. Toad on va"ikesed, yleliigseid asju ja tra"ni ei sisalda, samas on koik kuidagi hubane ja soe...
Muuseas see sotsialistlik va"rk ja Ameerika kartus on siin kohati lausa paranoidne. Nimelt kardavad nad paaniliselt terrorirynnakuid ja seega ka"ib igas kodus pidevalt kontroll veendumaks, et kusagil pole tekkinud mingit solgivett vms, kuhu voiksid pesa teha ka"rbsed. Nimelt va"idetavalt olla ameeriklased neid paar korda bioloogilise relvaga rynnanud, nimelt vist oli kollapalavik (voi moni muu analoogne asi), millega nakatatud ka"rbseid Kuubasse transporditi... Selle kontrolli jaoks on igas majas spets raamat ukse kyljes, et konrollorganid na"eksid millal viimati ka"rbsied kontrollitud on :) Yldse on see ikka yks ha"mmastav asi, see sotsialsim. Jagatakse tohutu dotatsiooniga esmatarbekaupu ja sigareid (no ja"lle selle kohta raamat ja arvepidamine mitu odavat leiba, piima ja sigarit sa saanud oled), samas on kontroll koige ja koigi yle ikka meeletu ja mingit vaba elu pole ollagi... Fideli propagandafilme oleme isegi me paar korda na"gema sattunud...
Siis joudsime me vahepeal a"ra ka"ia ka ma"gedes trekkimas. Matkamas noh. Yldiselt peab muidugi mainima, et minuarust suurt vahet pole kas Malaisia, Gambia voi Kuuba - vihmamets on ikka vihmamets. Kuigi ronida on tore ja ma"gesid ma mudugi armastan. Va"hemalt aga osa soitu saime teha sinna ma"kke traktoriga ja osa lahtises veoautokastis. Nyyd peab vist ka lisama, et viimased pa"evad on siin ta"ielik troopiline torm ja meeletult kylm, seega kogu see matkava"rk natuke meenutas nigu ekstreemsporti. See hytt kus o"o"sel olime koikus tuule ka"es koledasti, et me arvasime, et raudselt lendab minema ja ei pea vist mainima, et loomulikult oli seal ka hiidprussakas. Kaidi ainuke ja"reldus kogu matkast oli muuseas see, et tvaline kukk (keda me kuskil millegipa"rast kohtasime), on maailma koige koledam loom. :D
Praeguseks koik, homme hommikuks on meil aga toesti olemas juba lennupiletid Havannasse!
Tellimine:
Postitused (Atom)